Eesti taludes töötavad vabatahtlikud Saksamaalt ja Nepalist

Pärnumaal asuva Sepa mahetalu perenaine Nele Tamm ütleb, et nende talus on käinud tööl vabatahtlikke Ameerikast, Norrast, Saksamaalt, Tšehhist, Austriast, Šveitsist ja Hollandist. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Filmis „Siin me oleme” sõidavad Muhumaa taluõuele tallinlased sooviga vaikses talus mõned puhkusepäevad veeta. Seda võib iga eestlane nüüdki teha, kui tunneb huvi maaelu vastu, aga tahab vabatahtlikuna talutöödes kaasa lüüa.

Eesti talud ootavad vabatahtlikke, kes tahavad ehedat maaelu kogeda, värskes õhus maatööd teha, uusi sõpru leida ning midagi uut ja kasulikku juurde õppida. Pole võimatu, et vabatahtlik töö mõnes Eesti mahetalus on sama elamuslik kui muhulastele Kohviveski külaskäik. Seni on enamik Eesti talude vabatahtlikest välismaalased. Tullakse Lääne-Euroopast, palju Saksamaalt, Hollandist, Belgiast, samuti Ameerikast, eksootilisemad vabatahtlikud Eesti taludes on näiteks Nepalist ja Lõuna-Koreast.

Eestlasi satub taludesse vabatahtlikuks vähem, kuid väga oodatud on eestlasedki, kellel pole oma suvilat või maakohta ning kes soovivad õppida taime- või loomakasvatust. Kui soovite just mahetalu tegemistest osa saada, maheaiandust või mahetootmist õppida, siis tasub pöörduda organisatsiooni WWOOF Eesti poole.

Pärnumaal asuva Sepa mahetalu perenaine Nele Tamm on alati lahkelt vabatahtlikke vastu võtnud. „Meie talus on käinud vabatahtlikud WWOOFi kaudu. Oleme olnud selle veebilehel taluna üleval juba kuus aastat. Selle aja jooksul on meil käinud vabatahtlikuna kaks eestlast ja vene rahvusest Eestis elavad inimesed, kes soovisid eesti keeles suhelda,” räägib Tamm. Üks eestlane on käinud vabatahtlikuna otse ühendust võttes.

Valdav osa Sepa talu vabatahtlikest on välismaalased. „Meil on olnud inimesi Ameerikast, Norrast, Saksamaalt, Tšehhist, Austriast, Šveitsist, Hollandist. Eelmine suvi oli nii kaetud, et talus oli kogu aeg üks-kaks vabatahtlikku. Sel aastal pole seni veel keegi soovi avaldanud,” märgib Tamm.

Tööd, mida huviline saab Sepa talus katsetada ja millele kaasa aidata, on palju: kõik taimekasvatusega seonduv, näiteks rohimine, niitmine; meiereis piimatoodete valmistamine ja pakendamine; müügitöö laatadel ja üritustel. Tamm meenutab, et šveitsi tüdrukud, kes eesti keelt ei rääkinud, müüsid Pärnus Gildipäevadel väga hästi.

Mehed saavad Sepa talus kätt proovida kiviaia ladumisel ja aidata karjaaeda teha. „Eelmisel aastal oli üks saksa tütarlaps, kes kohe soovi avaldades teatas, et tema erihuvi on metsamarjadest moosi keetmine ja ta saigi ohtralt moosi keeta. Oleme töid valinud tulija huvide ja võimete järgi,” lisab Tamm.

Viljandimaal asuv Murese mahe- ja lambakasvatustalu on alati lahkesti vabatahtlikele avatud ja huviliste puudust pole praegugi. Perenaine Mirja Arm ütleb, et nemad ootavad vabatahtlikult, et talle maatöö meeldiks ja et inimene oskaks enda järelt ka koristada. „Vastu pakume oma kodu, meiega koos töötamist, elamist ja vaba aja veetmist,” räägib Arm.

Nii nagu Sepa talus käib ka Murese talus eestlasi kahjuks vähe. „Huvi on küll tuntud ja kirjutatud, aga kohale on jõudnud mõned üksikud. Aastast 2007 käivad meid aitamas vabatahtlikud eri riikidest. Kõige rohkem on olnud sakslasi, kuna nemad panevad ennast juba pool aastat varem kirja. Minu jaoks on kõige eksootilisemad olnud vabatahtlikud Iisraelist, Lõuna-Koreast, Nepalist, Maltalt. Neid on kokku käinud 33 riigist,” loetleb Arm.

Seega kui tunnete, et suvepuhkuse ajal tahate ennast rohkem liigutada, kogeda tõelist maaelu, õppida midagi uut ja ehk tulevikuks midagi kasulikku, leida uusi tuttavaid-sõpru, pääseda oma argielust välja, olete oodatud vabatahtlikuks. Seda tööd ei pea tegema kuu aega, taluga kokkuleppel saab minna ka paariks päevaks või nädalalõpuks või kiiremate hooajatööde ajaks.

Mis on Wwoof?

Kui registreerida ennast Wwoof Eesti lehel (www.wwoof.ee), saab ligipääsu mahetalude kontaktandmetele. Soovija valib pakutud loetelust ja tegevusvaldkonna põhjal endale talu välja ja võtab talunikuga ühendust, lepib talunikuga kokku woofimise aja ja kestuse, töö, elamistingimused jms. Vastutasuks vabatahtliku töö eest pakub talunik vabatahtlikule töötamise ajaks peavarju ja sööki.

Woofimine on vastastikune andmine: vabatahtlik pakub oma abi, talunik jagab talle teadmisi ja oskusi, mis on võrreldav erialalise praktilise koolitusega.