Mõnikord saab see õnn osaks ka valgekraelistele, ent enamasti eelistatakse endale mängu keskel koha kätte võidelnud isaslinde. Ka läbirändel mõnepäevaseid peatusi tehes ei jäta tutkakuked juhust kasutamata, et sobivatel kohtadel üksteisega võidelda. Tutka ladinakeelne nimetuski Philomachus pugnax (sõjakas lahinguarmastaja) viitab tema võitlushimule; meie rannarahvas on tutkast nimetaniud „riiukukeks“.
Õigust öelda on meie looduses kunagi massilised tutkamängud jäänud minevikku. Millalgi paarsada aastat tagasi hakkas Kesk-Euroopa ja ka Baltimaade tutkapopulatsioon kahanema, ent veel 60 aasta eest võis Eestis pesitsevat asurkonda hinnata mitmele tuhandele emalinnule (isased ei osale pesitsemises üldsegi ja väljendi „rongaisa“ võiks asendada „tutkaisaga“). Läbirändajaid nähti kümneid tuhandeid, kokku kaugelt üle saja tuhande. Eelmise sajandi lõpuks aga pesitses meil napilt pooltuhat tutkast, kümne aasta eest veel kuni viiskümmend ja nüüd heal juhul 10–20 isendit. Tutkas arvati paari aasta eest Eestis kaitstavate linnuliikide esimese kategooria hulka...
Ka veel saja aasta eest tutkastele pesitsemiseks sobivad alad Hollandis, Põhja-Saksamaal ja -Poolas ning Kesk-Rootsis ja Lõuna-Soomes on neist nüüdseks üsnagi tühjenenud. Paljud linnu-uurijad seostavad tutkaste arvukuse kahanemise parasvöötme keskosas kliima soojenemisega. Teravmägede ja Novaja Zemlja saarestikes aga on täheldatud tutkaste rohkenemist. Tutka koguhulgaks terve leviala ulatuses (põhiliselt Euraasia tundravööndis kuni Leena suudmealani) pakutakse umbes poolteist miljonit paari.
Pärast meelepärase isasega paaritumist leiab ematutkas mai lõpupoolel niiskel luhal või rannaniidul pisut kõrgemal põndakul rohtkattes hästi varjatud koha, voolib rinnaga pinnasesse madala pesalohu, vooderdab selle väheste kõrtega ja muneb sinna reeglina neli muna. Need on tumepruunilt laigustatud oliivrohelise koorega ja ühest otsast teravamad, et üheskoos vähem ruumi võtaksid. Munad kogumass on enam kui pool emalinnu omast, neid hautakse 21 päeva ja pojad on kohe kuivamise järel valmis emalinnu saatel pesast lahkuma ning varsti juba ise toitu noppima. Nad söövad nagu vanalinnudki igasuguseid niiskuselembeseid ja mudas elutsevaid selgrootuid, peamiselt putukaid ja nende vastseid ning ussikesi. Lennuvõimeliseks ja iseseisvaks saavad pojad kolme ja poole nädalaga. Emalinnu kutsehüüd on tasane väh või nhö.