Anne Mere on toiduusku

HKScan Estonia juht Anne Mere tõdeb, et emotsionaalselt kõige raskem on alati töölepingute lõpetamine, millega ta ka praegu Rakvere ja Talleggi tehaseid juhtides tegelema peab, sest HKScan on sunnitud töötajaskonda koomale tõmbama. Foto: Liis Treimann

Suure lihatööstuse HKScan Estonia õbluke naisjuht Anne Mere on öelnud, et toit on tema jaoks nagu elustiil või religioon ja ta ongi suure osa oma senisest elust pühendanud toidutööstusele.

Anne Mere peab ühtviisi lugu nii tavalistest viineritest kui ka mitmesugustest grill-lihadest, mida tema juhitavad Rakvere lihatööstus ja Tallegg praegu üksteise võidu turule toovad. Aga tuleb kohe lisada, et sinna juurde sööb ta ohtralt igasuguseid salateid ega põlga ära ka magusat. „Olen märganud, et mida vanemaks saan, seda enam mulle puhtad maitsed meeldima hakkavad, nii et mingeid imekastmeid polegi vaja,” lausub ta.

Samas üritab ta võimalikult palju liikuda, sest on avastanud, et sport ja looduses viibimine on parim viis stressi maandada. Lapsepõlves veetis ta kõik suved maal ja maaelu meeldib talle siiani rohkem kui linnamelu. Praegu ootab ta suve, et saaks oma kodusel maalapil sõrmed mulda pista. Isetegemine on naisele üldse hingelähedane: ta on aidanud nooruses vanematel Võrtsjärve äärde maja ehitada ja käib nüüdki seal vahel abiks. Ja muidugi naudib ta söögitegemist, sest peab ju teadma, kuidas miski, mida lihast saab, maitseb.

„Toit on seetõttu vahva valdkond, et sul on selle kaudu võimalus iga päev inimesi mõjutada. Saad mõelda, mis maitse, missugune välimus ja pakend kõige parem on. Kaupluses lihariiuli ees seistes tunnen sageli uhkust, et oleme ühe või teise hea tootega hakkama saanud. Vahel kiidavad ka sõbrad-tuttavad ja see teeb hea tunde,” räägib ta.

Ehkki Soomega on Mere olnud töö kaudu seotud pikka aega, on ta seal päriselt elanud poolteist aastat, kui vastutas Soome ja Baltikumi jaekaubanduse eest. Kui naisest sai kogu kontserni turundusjuht, millist ametit ta pidas neli aastat, siis polnud Soomes kohapeal olek enam vajalik, seda tööd sai ka Tallinnas teha. Kogu aeg on ta pidanud palju ringi reisima Skandinaavias ja Aasias.

„On olnud huvitavad aastad, sest kontsern on olnud kogu aeg muutumises – vahetatud on juhte ja muudetud strateegiat. Olla selles kõiges osaline, see on põnev,” hindab ta tagantjärele. Alluvaid saab ta lugeda mitte sadades, vaid tuhandetes. Sellise mastaabiga tippjuhti Eestis naljalt teist ei leia. Eesti ja Soome juhtimiskultuurid on Mere sõnul suhteliselt sarnased. Soomes kasutatakse ehk mõnevõrra rohkem konsultantide ja välispartnerite abi, siin üritatakse ise hakkama saada. Seal kaalutakse kauem, enne kui otsustatakse, meil tahetakse kõik ise ja kiiresti ära teha, lisab ta. Veelgi pikem on otsustusprotsess tema sõnul Rootsis, kus tuleb kindlasti ühine konsensus leida, enne kui midagi tegema hakatakse.

Tippjuhi elu ei sõltu eriti riigist, see on ikka töö inimestega. Mere on enda sõnul rohkem meeskonnamängija, kes valib oma kaaskonda spetsialiste, kes valdavad oma ala temast paremini ja keda saab usaldada. Alati ei lähe muidugi kõik päris nii, nagu tahaks. Tihtipeale tuleb olla ka psühholoog ja inimsuhete klaarija. Emotsionaalselt kõige raskem on tema hinnangul alati töölepingute lõpetamine, millega ta ka praegu Rakvere ja Talleggi tehaseid juhtides tegelema peab, sest HKScan on sunnitud töötajaskonda koomale tõmbama.

Soomes töötades oli Merel täiesti uus kogemus ametiühingutega läbirääkimiste pidamine. Erimeelsused päädisid vahel isegi streigiga. Töötajaid puudutavate muudatuse tegemine oli seetõttu sageli keeruline ja aeganõudev. Samas on konstruktiivne dialoog töötajatega tema sõnul alati edasiviiv ja seda võiks Eestiski rohkem olla. Igal juhul tuleks muutuste tagamaid inimestele varakult selgitada, siis on neid ka kergem ellu viia.

Tippjuhtkond on Soomes ja Rootsis üldiselt vanem kui Eestis: päris tippu alla 45–50 eluaasta seal naljalt ei saa. Sul peab olema kogemustepagas ja tulemused ette näidata. Soolise ebavõrdsuse kohta ei oska Mere suurt midagi öelda, sest tema pole kusagil mingit diskrimineerimist kogenud ega isegi mitte sellele mõelnud. Eks igaüks peab ikka ise enda eest seisma,” lausub ta. Ta oletab, et mehed on lihtsalt julgemad ja riskialtimad, naised alalhoidlikumad. Siiski arvab Mere, et üleüldine teema teadvustamine Eestis on õige ja vajalik. Toiduainetööstus on mõistagi rohkem meeste ala, ehkki HKScanis on sooline tasakaal väga hea, juhtkonnas on naisi 40 protsenti.

Mere arvab, et tema tippu jõudmise taga on hea kuulamisoskus. „Ma tõesti üritan tegelikult ka kuulata, mida teine räägib. Kuulata tuleb nii oma meeskonda kui ka alluvaid ja teisi kolleege. Tähtis on emotsionaalne intelligentsus ehk võime teisi inimesi mõista ja panna neid omavahel üksteist mõistma, et tekkiks hea õhkkond, mis motiveerib, soodustab tulemusi ja paneb silmad särama.”

Ettepanek tulla tagasi HKScan Baltikumi üksust juhtima tuli naisele ootamatult, kui selle vanas juhtkonnas eelmise aasta lõpus muutused toimusid. Talle meeldib, et juhib nüüd konkreetset regiooni ja valdkonda. Varem pidi ta korraldama turundust kogu suures kontsernis, mis tähendas koostööd vastavate osakondadega kõigis riikides: Rootsis, Taanis, Soomes ja Balti riikides. Lisaks tuli panna püsti Hongkongi kontor ja sellele turule sealiha viia, mis oli üks väga põnev projekt.

Tagasi tulles võtsid Meret Rakveres ja Tabasalus vastu märksa ajakohasemad tootmishooned ja seadmed. Paljud inimesed olid vanast ajast tuttavad ja nõnda läks sisseelamine suhteliselt kergelt, ehkki lahendada tuli ka mõningaid üsna tõsiseid probleeme.

Mere on aastaid pingelist tööd tehes õppinud väärtustama pikemat puhkust, milleks võtab suvel 2–3 nädalat ja ühe nädala talvel vabaks. Hiljaaegu käis ta Dubais päikest saamas ja energiat kogumas. Nädalalõpud üritab naine ikka kodus veeta. Kodu on siiski parim akude laadimise koht, kus lisaks pereliikmetele on seltsiks ja jooksupartneriks kaks koera ja kaks kassi.

Ehkki toidutööstus on olnud Mere suur armastus viimased 14 aastat, polnud see sugugi tema esimene valik. Ta õppis tubli kergejõustiklasena esmalt hoopis kehalise kasvatuse õpetajaks. See tundus nii loomulik, kuna vanaema oli koolidirektor, ema õpetaja ja isa õppejõud. Esimene töökoht oli tal siiski Soome ettevõttes Unilever, mis samuti toiduainetega seotud. Seejärel kutsuti võimekas juht tubakafirmat juhtima. Vahepeal lõpetas naine EBSis rahvusvahelise äri eriala ja sai seejärel juba toonase Rakvere Lihakombinaadi turundusjuhiks. Kõik töökohad on teda ise üles otsinud, märgib Mere.

Kommentaar

Toiduliidu juht Sirje Potisepp:

Minu kokkupuude Anne Merega piirdub töise koostööga ja ulatub üle kümne aasta.

Anne on inimesena hästi meeldiv, laia silmaringi ja hea kasvatusega, mis pole tänapäeval sugugi vähetähtis.

Ta on kahe jalaga maas, pragmaatiline ja kui vaja, siis emotsioonitu, tehes hästi läbimõeldult otsuseid. Kuigi tal on alati olnud väga suur töökoormus, on ta leidnud aega ka lisatööks ja löönud Toiduliidu juhtkogu tasandil ja liikmesettevõtte juhina kaasa mõttetalgutel ja valdkonna probleemide lahkamisel ning kõigi oluliste otsuste tegemisel.

Anne on väga diplomaatiline, kuid kui vaja, paneb ta end igal pool maksma ning see ongi minu meelest talle edu toonud. Seetõttu on tema tõus ametiredelil igati loomulik asjade käik.

Vaga vesi, sügav põhi – see ütlemine iseloomustab Annet kõige positiivsemas võtmes.