Tiigiga saab sadu hoolealuseid

Riina Martinson
, Maa Elu toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merebioloog Jüri Tenson on tuttav sadadele Eesti lasteaia- ja koolilastele, kellele käib sageli rääkimas põnevast veemaailmast ja näitab oma kodutiikide juures tehtud pilte.
Merebioloog Jüri Tenson on tuttav sadadele Eesti lasteaia- ja koolilastele, kellele käib sageli rääkimas põnevast veemaailmast ja näitab oma kodutiikide juures tehtud pilte. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kas soovite kodu juurde suuremat veesilma või tiiki? Unistuse elluviimist alustage mitte kopatöid tegevatest firmadest hindade uurimisega, vaid haarake kätte labidas ja hakake auku kaevama.

Pikki aastakümneid veekogusid uurinud merebioloogil Jüri Tensonil on maakodus neli eri suuruses ja sügavusega tiiki. Ta tõdeb, et veesilma tahavad rajada paljud ja ta peab alatasa jagama nõuandeid, aga ka taimi ja kalu.

„Mõni aasta tagasi oli huvi lausa pöörane, aga nüüd hakkab rahunema,” sõnab Tenson ja lisab, et tegelikult inimesed ei tea, mida tahavad. „Nad tahavad, et oleks hästi ilus, aga vaeva ei peaks sellega nägema.”

Tiikide rajamisega tegeleva osaühingu Harjumaa Haljastus projektijuht Timo Tasane märgib küll inimeste huvi tiikide rajamise vastu, aga ülemäära suur see huvi pole. „Meil on keeruline kliimavöönd, kus tiigi rajamisse tehtud investeeringu suurus ning kasutusaeg ja -rõõm, mis tiigist saadakse, ei kipu tihti tasakaalus olema,” nendib ta ja tõdeb, et klientide soovid on seinast seina – pisikesest veesilmast maakodu sauna kõrvale kuni suure ujumistiigini.

Kas vett on?

Esimene küsimus, millele tiigirajaja mõtlema peab: kas soovitud kohas oleks piisavalt vett?

Selge, et arukam on valida madal ja vesine koht ning künka peale pole mõtet teha. Tegelikult võib ka sinna, aga siis läheb asi kallimaks, kuna appi tuleb võtta igasugused abivahendid.

„Kui on madal koht ja savine pinnas, saab augu maasse kaevata ja põhimõtteliselt oleks tiik valmis, kui aga vesi loomulikult püsima ei jää või tahetakse väga selget puhast vett, tuleb geomembraan ja filtersüsteem appi võtta,” selgitab Tasane.

Tiigi rajamine võib maksma minna paarist tuhandest paarikümne tuhande euroni, aga saab ka odavamalt või kallimalt.

Veesoone asukohta on läbi aegade otsitud pendli ja vitsaga ning Tenson suhtub sellesse toetavalt. Nii saab tema kogemuse põhjal vee üles leida küll, aga ei saa öelda, kui palju vett on ja kas see kogu aeg püsib. Ta soovitab alustuseks kaevata auk sinna, kuhu plaan tiik rajada, seejärel jälgida veetaset. „Teed kahemeetrise augu ja vaatad, kui palju kevadel ja suvel seal vett on. Kui kuival ajal jääb vesi auku, on kindel, et ka tiigis on tulevikus vesi olemas,” õpetab ta. „Kõige kavalam on kasutada mõlemat võimalust korraga: lasta vitsaga veesoon üles leida ning siis sinna auk kaevata ja jälgida veetaset. Siis näeb ära, kas üldse tasub pingutamist.”

Nastikud ja konnad

Juba enne tiigi kaevamist tuleks mõelda, millise nurga alt hakatakse tiigivaadet nautima ja millist pilti soovitakse näha. Igas veesilmas hakkab käima oma elu ja muu hulgas peab arvestama isegi sellega, et tõenäoliselt saad naabriks nastiku. „Vesi ja nastik käivad kokku,” kinnitab Tenson.

Samuti konnad. „See, et konn tuleb, on hea, ja näitab, et vesi on puhas,” märgib merebioloog. „Kui juba hakkad tiigiga tegelema, pead hoolitsema nende eest, kes sinna elama tulevad.”

Sääsedki käivad veesilmaga kaasas, aga selge veega tiigis on neid vähem ja kui kalad tiigis, siis need söövad sääsevastseid.

Tensonil on suuremates tiikides kalad ja pisem on tema sõnul „lasteaed”, kus elavad konnad, kiilid ja muud putukad.

Kuidas tiiki rajada ja mida seal kasvatada saaks, võib uurida raamatutest ja internetist, aga kõige parem on nõu küsida kelleltki, kel endal tiik olemas. „Isegi kui sõidad ringi ja näed kuskil ilusat tiiki, võib kinni pidada ja pererahvalt kogemusi uurima minna,” soovitab Tenson. „Inimene on vaeva näinud tiigi kujundamisel ja ma küll ei kujuta ette, et ta uudistaja kuu peale saadaks, ikka hea meelega jagab oma teadmisi.”

Part toob kala

Väga paljud kasvatavad tiikides kalu. Neid võib osta kalakasvandustest, aga müüakse ka laadal. Kalad võivad tiiki elama sattuda isegi nii, et tiigiomanik ise selleks midagi ei tee. „Pardid toovad,” teab Tenson. „Näiteks on part kalamarja söönud, pole seda korralikult läbi seedinud ja see satub sinu tiigis vette.”

Nii on Tensonil putukate „lasteaeda” sattunud linaskid, kes plaanis sealt välja püüda. Lisaks on tal tiikides kuldkoger, hõbekoger, ahven, kes taltsutab kokrede arvukust, siis veel rohularp ja mõni tuur.

„Me ikka lapselaste ja tuttavatega õngitseme siin tiigi kaldal,” muheleb Tenson. „See on väga uhke vaatepilt. Lapsed tahavad nii kangesti õngitseda ja kujuta seda rõõmu, kui laps saab esimese kala ja see veel kuldne ka, kuldkoger ju.”

Kalakasvatamisega alustada võikski Tensoni sõnutsi näiteks kuldkogrega, kes on hapniku suhtes kõige vähem tundlik.

See, millised kalad ja kui palju ühte tiiki elama sobiksid, pole sugugi kerge mõttetöö. Isegi kogenud merebioloog nendib oma tiigile osutades: „Näed, mul ongi nad tiigi täiesti puhtaks söönud ja ma toon neile nagu lehmadele rohtu söögiks ja loobin tiiki.”

Vesiroosid loodusest ja poest

Tiigis ja selle kallastel kasvatamiseks sobilikke taimi on kümneid, aga ihaldusväärseimad on vesiroosid. Loodusest vesiroosi ära tuua ei tohi, kuid Tenson oskab siiski soovitada ühe võimaluse. Lähed kevadel mereranda, kuhu suubub mõni jõgi, mis jääminekul merre rohkelt vesiroosi ja -kupu risoome kannab ning kus meri need siis aegamööda rannaliivale uhub. „Korja need kokku ja pane kodus tiigipõhja kasvama, seda ei keela keegi,” sõnab mees.

Olgu öeldud, et loo autor nägi nädal tagasi Valgerannas jalutades tõepoolest liival mitmeid vesiroosi või -kupu risoome. Tõsi, esiteks arvasin neid eksootilise välimusega juurikaid mõne sooja maa taime omadeks, aga internetiotsing näitas, et tegu on kodumaiste kaunitaridega, kes säärasesse kummalisse kohta eksinud.

„Risoomide istutamise sobiv sügavus on 1–1,5 meetrit,” õpetab merebioloog. „Risoom tuleks oksast hargiga veekogu põhja suruda, aga selle võib pista ka vanasse kartulikorvi või kotiräbalasse koos mulla ja kividega ning siis vette visata.”

Et risoom veepinnale ei tõuseks, tuleb sellele kivi külge siduda. Kui veesilm on nii madal, et külmub talvel läbi, võib risoomi istutada mudaga kasti, siis saab selle talveks jahedasse kohta varjule viia ja kevadel taas vette tuua. Kuna noor vesiroos ei taha sügaval kasvada, saab kasti iga aastaga sügavamale lükata.

Tensoni tiikides kasvavad kümmekond aastat kõrvuti kodumaiste vesiroosidega poest soetatud välismaised eri tooni vesiroosid. „Kui inimesed tulevad siia, näevad neid, siis neid roosasid ainult tahavadki,” muigab ta.

Vesiroosid on vastupidavad ja elavad edukalt ka tiigis, kus ujutakse, lisaks on vesiroosid head veepuhastajad.

Väga levinud veekogude taime hundinuia võib kodutiigi juurde tuua loodusest, aga Tenson soovitab kasutada pigem kitsalehelist hundinuia, mis jääb kenam ja on lihtsam hooldada.

Just tiigi korrashoidmine on üks põhjus, mis paljusid veesilmast unistajaid hirmutab. Tenson nendib, et teadmised on vajalikud, aga isegi temal juhtub üllatusi. Näiteks tõi ta omale tiiki loodusest kenasti õitseva vesisulu, mis aga tiigis üllataval kombel laamendama ja teisi välja sööma hakkas. Nüüd on vaja midagi selle piiramiseks ette võtta. „Kunagi ei saa päris täpselt öelda, mis juhtub, kui uue taime või kala tiiki tood. Võid ükskõik mida valmis mõelda ja planeerida, aga loodus kujundab ikka ise,” sõnab mees. „Kui raha on, siis on võimalusi tiigi eest hoolitseda muidugi palju.”

Tasanegi rõhutab, et just korralik filtreerimissüsteem on see, mis välistab hilisema tiigiorjuse.

Lase elada

Kui saate maaomanikuks, kus unarusse jäetud tiik, siis Tensoni soovitus: ärge esimese hooga seal kogu platsi puhtaks rookima hakake, vaid alustuseks jälgige, mis tiigis toimub ja kes seal elavad. „Tiigis on tekkinud oma tasakaal ja suuremad puhastustööd võiks ette võtta kas varakevadel või sügisel, mitte aga keset suve, nii tapate konnad, teod, kiilid ja teised elusolendid,” hoiatab mees. „Kui meie niidame vett, siis lükkame taimemassi kalda äärde ja laseme seal paar päeva seista. Siis saavad need, kes tahavad, ära minna ja uue eluaseme otsida. Me ei hakka tapatalguid korraldama. Üritame teha nii vähe kahju, kui saab.”

KAS TIIGIKAEVAMISEKS ON LUBA VAJA?

Keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna nõunik Kairi Otsiver:

„Esmalt on vaja koos erialaspetsialistiga veenduda, kas piirkonda on tiigi rajamine maapõuehitust ja põhjaveetaset arvestades võimalik. Samuti on oluline, kas tiiki soovitakse rajada olemasoleva maardla piires või mitte. Kui tiiki kavandatakse maardlale, rakenduvad maapõueseaduse sätted ning materjali, mida tiigi rajamisel saadakse, tohib kasutada vaid keskkonnaameti nõusolekul. Riigile kuuluva maavara tarbimise korral (näiteks lubja- ja dolokivi) lisandub ka keskkonnatasu maksmise kohustus.

Kui tiiki ei rajata maardlale, on reeglid lihtsamad. Keskkonnaametit tuleb tiigi rajamisest saadud materjalist teavitada vaid siis, kui materjal viiakse kinnisasjalt välja.

Sõltuvalt planeeritava tiigi suurusest ja selle kasutamise eesmärgist võib olla vajalik taotleda kohaliku omavalitsuse üksuselt ehitusluba. Millise veekogu rajamiseks on luba vaja, on loetletud ehitusseadustiku lisas 1.

Kui tegemist on isiklikuks otstarbeks rajatava väikese veekoguga, ei pruugi luba vaja olla, kuid otsuse selle kohta teeb kohaliku omavalitsuse üksus. Loa vajaduse kaalumisel arvestatakse ehitise ohtlikkust, mõju avalikule ruumile ja isikute õigustele.

Lisaks tuleb tiiki rajades arvestada keskkonnaministri määrusega „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu”. Selle järgi annab keskkonnaamet veekogu rajamise korral keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta eelhinnangu, kui veekogu veepeegli pindala on üks hektar või suurem või kui eemaldatava pinnase kogus on vähemalt 10 000 kuupmeetrit. Kui on alust arvestada, et tegevusel on oluline keskkonnamõju, algatab keskkonnaamet keskkonnamõju hindamise.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles