/nginx/o/2017/05/11/6647603t1ha8f7.jpg)
Aasta tagasi Sindi forellikasvanduses toimunud Pärnu jõe ümarlaual olid meeleolud optimistlikumad: Sindi pais kaob ajalukku ning lõhedele avaneb tee ülesvoolu. Mainimisi oli juttu Sindi väliujulast, kuid keegi ei arvanud, et see võiks hakata takistama jõe avamist kaladele.
Seekordsel ümarlaual Tori vallamaja aasal oli tunda elektri särtsumist. Meeli ei rahustanud isegi jõevulin ega hunnitu vaade Tori põrgule ja Eesti sõjameeste mälestuskirikule.
Kompromiss kogukonnaga
Ümarlaua kokku kutsunud algatusrühma „Sindi pais” vaimne isa ja juht Hans Soll väljendas kalarahva muret: „Sindi väliujulale täiendava keskkonnamõju hindamise (KMH) korraldamine venitab paisu lammutamise projektlahendust veel kahe aasta võrra.”
„Pärnu jõestiku elupaikade taastamise 2015–2020” projektijuht keskkonnaagentuuris Külli Tammur ütles kohaletulnutele, et projekti kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 85 protsenti tuleb Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist ning 15 protsenti Eesti riigilt. Sindi paisule kulub selles kümme miljonit eurot ning projekt jaguneb kaheks: Sindi pais ja teised paisud. Aga väliujula?
Tammuri jutust selguski asja iva. Sindi väliujula väljaehitamine on kompromiss Sindi kogukonnaga, kes selle tehinguga nõustus lubama Sindi paisu lammutamist.
Kuulajate hulgast, kes rõhuvas enamuses paistsid olevat kalade vaba liikumise pooldajad, esitati küsimusi, kui palju inimesi Sindi väliujulat üldse kasutab. Sindi eelmine linnapea, praegu keskerakondlasest riigikogu liige Marko Šorin selgitas, et ilusatel suvepäevadel võib ujulast korraga leida oma sadakond kasutajat.
Teise olulise nüansina toodi välja sintlaste paisulembus, kuna see on osake linnakese identiteedist ja ajaloost. Šorin, kes on kogunud, uurinud ja publitseerinud Sindi ajalugu, pani inimestele südamele mitte suhtuda paisu ja sintlastesse üleolevalt, sest enamikul Sindi elanikest on paisuga seoses oma mälestused.
Kohati üsna tuliseks läinud arutelu peale arvas projektijuht Tammur, et Sindi pais tulnuks maha tõmmata juba paarikümne aasta eest ning nüüd üritatakse asja ajada kõige otstarbekamal ja seadustega kooskõlas viisil.
Üks ümarlaua korraldajatest, endine munitsipaalpoliitik Raul Sarandi ütles, et sintlased ei pea loobuma oma väliujulast, kuid olgu kaks ehitust, nagu algusest peale kavandati.
„Kaks ühes”
Riigiametnike soov on teha „kahte ühes” ehk käsitleda väliujula ehitamist ja paisu lammutamist ühise ehitusprojektina. Mille peale esitas Hans Soll õigustatud küsimuse: „Mis pistmist on paisul ligi kilomeeter eemal asuva väliujulaga?” Ammendavat vastust ei järgnenud, kuid ametnike mõte sai selgeks: ühe projekti puhul on vaja korraldada üks riigihange, saada üks ehitusluba ehk kõik tööd Pärnu jõel tuleb teha korraga.
Tammur väljendas ennast väga selgelt: keskkonnaagentuur vastutab Euroopa Liidu toetuse eest ja soovib, et projekt oleks üks.
Väliujulaga võib tulla palju jama. Kurval kombel asub see kõige madalamas jõeosas. Ujula tuleb kolida jõe keskossa ja tagada vee sügavus kaks meetrit. Välja tuleb tõsta peale setete umbes 45 000 kuupmeetrit pinnast. Asjatundjate sõnutsi on see päris suure paisjärve tegemine.
„Muda eemaldamisega on kõik korras, aga kui minnakse juba moreeni, st kivimite kallale, siis ei oska keegi öelda, mis võib juhtuda. Lihkeoht on ju teada, nii võib näiteks pool kaldanõlva sisse vajuda,” arutles Sarandi.
Pole võimatu, et keskkonnamõju hindamise tulemusena selgub, et soovitud väliujulat ei saa ehitada. Sauga eelmine vallavanem Priit Ruut viitas hiljutisele tõsisele maalihkele Saugas. Pärnu jõe kaldad on libisenud mujal ennegi. Mitte keegi ei tea, kuidas võiksid jõekaldad käituda, kui jõest tõsta välja selline kogus pinnast. Ruut mainis, et kuigi jõeäärsed elanikud on soovinud ehitada oma kinnistuteni viivaid paadikanaleid, pole selleks lube antud, viidates tundlikule geoloogilisele olukorrale.
Ajal, mil algatusrühm vaidleb riigiametnikega Sindi paisu ja väliujula üle, käivad muud tööd. Näiteks tehti kindlaks nende majapidamiste arv, mille kaevud võivad Pärnu jões vee allalaskmise tulemusena kuivaks jääda. Veevarustuse tagamiseks ehitatakse elanikele 17 puurkaevu.
Arusaadavalt on tähelepanu koondunud Sindi paisule kui kõige suuremale ja tuntumale. „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine 2015–2020” hõlmab jõgikonnas veel 13 paisu, mis kuuluvad lammutamisele. Jändja ja Vihtra paisul võivad tööd alata veel sel aastal. Kui paisudega saadakse ühele poole, algab elupaikade ehk kudealade taastamine kogu Pärnu jõgikonna ulatuses.
Kalad on ootel
Elupõline koolmeister ja kalandusinimene Hans Soll näeb algatusrühma „Sindi pais” eesmärgina taastada Pärnu jõe lõherikkus. Esimesed noorkalad asustati jõkke 2013. aastal. 10 000 maimu lisandus veel tänavu mais. Kokku on kulutatud noorkaladele ligi 370 000 eurot, kuid ülesvett kala ikkagi ei pääse.
Arvestades asustatud kalade kasvu, siis järgmisel aastal oleks neile oluline pääs kudealadele. Peaksime olema meie jõgede kalavarude taastumisest äärmiselt huvitatud veel seetõttu, et Lätist enam noorkalamaterjali ei saa, neil endalgi kitsas käes. Eestis on vaid Põlula kalakasvandus ainus kalavarude taastamisega tegelev riiklik asutus.
Vetevana heatahtliku hüüdnime pälvinud Hans Soll on õigustatult mures, et kui kala jõge mööda üles ei pääse, siis on oht, et kalaprojekt võib ebaõnnestuda. Niikuinii toob praeguse olukorra jätkumine Pärnu jõel kalamajandusele aastas 1,4–5,7 miljonit eurot kahju. Solli arvates oleks tänavuse vee madalseisu ajal kõige õigem Sindi pais maha võtta.
Mis saab siis, kui selgub, et väliujulat ei saagi ehitada? Sindi paisu töödeks peab ehitusloa andma Sindi linnavalitsus, kas siis algab uus lehmakauplemine?
Hans Soll ja Raul Sarandi olid koosoleku lõppedes seda meelt, et riigiametnike hoogu võtta väliujulat ja paisu ühe projektina praegu peatada ei õnnestu. Kõik sõltub ujula keskkonnamõju hindamisest. Kui hinnang ehitusele kujuneb eitav, siis tuleb edasi minna kahe eraldi ehitusprojektiga. Seni peavad lõhed kannatlikult oma aega ootama.