Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
/nginx/o/2017/05/06/6631383t1h870b.jpg)
Juba on alanud aiapidajate iga-aastane võitlus sipelgatega. Kuna kõige arukam on sipelgatõrje ette võtta kohe kevadel, tuletame meelde Eesti tuntuima sipelgauurija, mürmekoloogiadoktor Ants-Johannes Martini soovitusi ja jagame rahvasuus liikuvaid tarkuseteri.
„Ärge laske sipelgatel üle pea kasvada,” rõhutab Martin. „Kui väike sipelgapesa on alles tekkinud, on seda imelihtne mujale teisaldada, kui aga pesal on lastud suureks minna, on seda hoopis raskem kaotada, tihti polegi see oma jõududega enam võimalik.”
Eriti meeldib sipelgatele elada kõnniteeplaatide all. Mõni tünn või kummuli keeratud silmapesukauss on samuti head ning kasvuhoone on lausa tõeline sipelgamagnet.
„Minu käest on mustmiljon korda küsitud, mida teha sipelgatega kasvuhoones,” sõnab Martin. „Minu ainus vastus on: kohe, kui märkate esimeste sipelgate toimetamist, otsige nende pesa üles, võtke labidas ning kaevake pesa välja, pange musta prügikotti ja viige kodust vähemalt 500 meetri kaugusele.”
Pinnas tuleks välja kaevata 20–30 sentimeetri sügavuselt ja panna pesamaterjal prügikotti. Kaevake ja vaadake, kas sipelgaid on veel mullas näha, kui on, kaevake edasi.
Peletusvahenditest kiidab Martin kõige enam aianduspoes müüdavat tubakatolmu. Sellest tuleb õpetuse järgi teha tõmmis, millega siis pesakohta töödelda. Tubakatolmu tõmmisele võiks lisada Fairyt või rohelist seepi. See on nii vastik ja kleepuv segu, et sipelgad jätavad kindlasti koha maha.
Poodides müüakse üsna suures valikus sipelgapeletuspulbreid ja -mürke, kuid inimesed teevad tihti vea, et pulbrit raputatakse mulla peale või kõnniteeplaatide vahele ja see ei jõua pesa sisse emade ja varuisenditeni. Inimesed lihtsalt ei tea, et nad peavad esmalt pesa lahti kaevama. Mullale pulbri raputamisel pole suurt mõtet, see tapab vaid välistöölised, aga pesa keskele ja kuhila süvakambritesse ei jõua ning emad ja sisetöölised kolitakse lihtsalt uude kohta edasi.
Rahvasuus levib palju erinevaid soovitusi, mis mõnda aiapidajat aidanud, aga teist mitte. Kindlasti aitab soola raputamine, kui sipelgad on näiteks lapse liivakasti või terrassile tulnud, aga soola ei tohi taimede ligiduses puistata.
Taimede vahel võib raputada näiteks pipart või kaneeli. Martin nimetab parimaks kodukapis leiduvaks sipelgate peletusvahendiks Cayenne’i pipart.
Samuti on levinud soovitus keeva vett sipelgapesale valada. Selle kohta tõdeb Martin, et vesi jahtub mullale jõudes ja pesas sees olevad isendid mõtlevad vaid, et näe, sooja vihma sajab. Kui keeva vett kasutada, tuleb pesa kohale auk kaevata ja sinna suur kausitäis vett valada.
Venemaa aiandusportaalides käib ka aktiivne arutelu sipelgate peletamise teemal ja seal jääb kõige sagedamini silma soovitus neid putukaid millegi halvalõhnalisega eemale ajada. Nimelt ei kannata sipelgad ebameeldivat lõhna. Hea oleks sipelgapessa pista mõni kalapea või valada sinna kalaloputusvett. Samuti võib pessa tühjendada tuhatoosi, eriti mõjus oleks kummutada tuhatoosist konid keeva vee sisse ja siis see kohe lahtikaevatud pessa valada.
Toimivaks vahendiks kiidetakse ka viilutatud küüslauku ja jagatakse soovitusi pessa pissida – maksimaalselt kolm pissikorda peavad sipelgad vastu ja siis kolivat nad kindlasti minema.
Soodagi pidi aitama ja üks aiapidaja sai sipelgatest lahti pessa toiduõli valades.
Hea soovitus on ka käärima läinud nõgeseleotisega pesa üle valada, ühtlasi väetate nii kõrval kasvavaid taimi.