Sööstkalastaja

Kalakotkapapa toob oma saagi pesas olevale perele mõnikord kümne kilomeetri kauguselt. Foto: Wikipedia

Mõne järve ääres linde vaadeldes tasub silmas pidada ka taevaalust. Sinna võib ilmuda keskmist suurust, mõneti üle pooleteisemeetrise sirulaiusega kulliline, kes aeg-ajalt vette sööstes pakub huvitavaid vaateelamusi.

Tal on tumepruun üla- ja valge alapool, binoklisse püütult paistab pugualal pruunidest tähnidest vööt, pea on paari musta triibuga, kuklal valge lame tutt, tiivanuki all tume laik; üldiselt aga jätab lind endast üsna heleda üldmulje. See on kalakotkas – omapärase eluviisiga röövlind.

Kalakotkaid elutseb kõigil mandritel, välja arvatud Antarktises. Euroopas on 8500 kuni 12 500 haudepaari, kogu maailma asurkonda hinnatakse poole miljoni linnuni. Eestis käis kalakotkaste käsi eelmisel sajandil halvasti: „kalandusele kahjulikku röövlindu” jälitati igati. Viiekümne aasta eest hakkas meil veel säilinud veerandsadat kalakotkapaari kummitama uus häda: toiteahela kaudu jõudsid nende organismi kloororgaanilised pestitsiidid, mis häirivad kaltsiumi-ainevahetust. Hauduva linnu raskuse all kippusid liigõhukese koorega munad purunema ja asurkonna juurdekasvu peaaegu polnudki, nii et 1970. aasta paiku pesitses meil vaid kümmekond kalakotkapaari. Siis aga, ilmselt DDT kasutamise keelustamise järel hakkas meiegi kalakotkaste iive paranema ja sajandivahetuseks jõudis asustatud pesade arv 45ni. Praegu pesitseb neid Eestis 80–90 paari ja nende hulk suureneb aasta-aastalt.

Kalakotka kehaehituses on sedavõrd palju iseärasusi, et see liik on arvatud koguni omaette sugukonda. Et kalapüügil vette süüvides hoiduda vee sissehingamisest, saab ta sõõrmed sulgeda. Jalad on kalakotkal suhteliselt pikad ja pikkade nõelteravate küünistega. Välimine varvas on tahapoole pööratav, nii et saaki haarates saab kaks varvast ette- ja kaks tahapoole käänata. Varvaste alapoolel olevad millimeetripikkused ogad aitavad libedat kala kindlamalt haardes hoida. Sulestik on tihedam kui teistel kotkastel ja veidi rasune, mis tagab, et vesi sulestikku ei märga.

Saaki seirates lendab kalakotkas aeglaste tiivalöökidega veekogu kohal 30 kuni 70 meetri kõrgusel. Sobivat kala märgates pidurdab ta lendu, rapleb pisut, st teeb paigallendu, et ohvrit paremini peilida, laskub veidi allapoole, rapleb veel paar hetke, tõmbab siis tiivad keha ligi ja sööstab alla. Paar-kolm meetrit enne veepinda kergitab ta tiivad üles, sirutab jalad ettepoole, sumatab vette ning rabab saagi küüniste vahele, isegi kui see ujub kuni meetri sügavusel. Siis viibutab kotkas paari jõulise tiivalöögiga end pinnale ja tõuseb ägedasti tiibu vehkides lendu. Püütavad kalad on enamasti 300 kuni 1250 grammi raskused (isased kalakotkad kaaluvad mitte üle 1,7 kilogrammi ja emased kuni 2 kg). Pesa poole lennates sätib kotkas küüniste vahel oleva kala lennusuunas otseks peaga ettepoole – ilmselt õhutakistuse vähendamiseks. Vahel aga saab kotkale alles pärast küünte kala turja surumist selgeks, et saak käib üle jõu ja veab küti vee alla. Enamasti päästab ta siis küünised valla ja saab tublisti tiibu pingutades kuni 10 sekundit kestnud veealuse sundsupluse järel jälle õhuvalda.

Pesa on „avalikum” kui teistel kotkastel. See on tavaliselt rajatud kõrge murdunud või kuivanud ladvaga männi, vahel ka haava otsa ja on kuni kahe meetri laiune (enamasti siiski kitsam). Igal kevadel täiendatakse pesalamendit uute jämedate okste, lausa roigastega. Üsna sügav pesalohk on vooderdatud rohukulu või samblaga. Kesk-Euroopas pesitseb kalakotkas ka elektriliinide metallmastidel, mäestikes ka kaljunukkidel.

Esimesena saabub aprilli alul tagasi isalind-pesaomanik. Emalind jõuab pärale hiljem, aga vahepeal võib pesa hoidvale isasele silma heita mõni teinegi emane. Tegelikult pole kalakotkastel kuigi kindlat paarisuhet, enamasti ollakse koos vaid ühe suve. Kui „õige” perenaine saabub, puhkeb äge tüli. Võitja viib koos isalinnuga pesa kohendamise lõpule ja muneb sinna 2–3, harva ühe või neli muna. Need on umbes kanamuna suurused, kollakaskreemika tausta ning pruunide laikude ja tähnidega. Haudeaeg on 38 kuni 41 päeva, kuid et emalind jääb hauduma kohe esimese muna järel, siis on pojad eri suurust. Neid toidab emalind, esmalt rebides isase püütud ja lennult pessa pillatud kaladest tükikesi ning neid poegadele nokka pistes. Kümnepäevased pojad saavad söömisega juba ise hakkama, aga kui emalind juhtub enne seda otsa saama, surevad pojad isase poolt pesale toodud kalade keskel nälga, sest isalind ei oska poegi toita ... Noored lennuvõimestuvad 50–55 päevaga, lõpuks vaid isalinnu hoole all. Augusti lõpul ja septembris võetakse tiibade alla rändetee, mis viib meie kalakotkad Lääne- ja Kesk-Aafrikasse.

Teiste looduskaamerate hulgas on tänavu meie kotkaentusiastid üles pannud kaamera kahe kalakotkapesa juurde. Neid pääseb uudistama aadressil www.looduskalender.ee. Näiteks Tartumaa pesal võis 26. aprilli õhtul kell pool 8 jälgida pesapaari armumängu.