Mati Vetevool juhib ühtviisi hästi nii firmat kui ka perekonda

Mati Vetevool koos tänavu märtsis toimunud aasta ettevõtja galal pälvitud elutööpreemiaga. Foto: Erakogu

Kalafirma M.V.Wool 71aastane juhataja Mati Vetevool võiks päeva pealt ettevõtte juhtimise pereliikmetele üle anda, sest teab, et nad saaksid hakkama, aga praegu ei näe ta siiski ühtki põhjust, miks oma elutöö pooleli peaks jätma.

„Kui kohtusid vundu ja angersäga, sündis klaarsäga,” pommitab Mati Vetevool mind kohe pärast tervitamist värske uudisega oma firma M.V.Wool tootevalikust. Ta selgitab, et tegu on erakordselt hõrgu ja puhta kalaga, mille filee on täiesti ilma luudeta ja sobib seetõttu hästi lastesöögiks. Ning on palju parema maitsega kui juba kõigile tuntud angersäga. Pean talle siinkohal tunnistama, et mulle see angersäga ei maitsenudki. „Aga kas ikka oli meie oma?” küsib mees vastu. Nimelt solgiti see kala tema sõnul siinsel turul lõpuks ära. Selle vältimiseks taotles Vetevool nüüd endale klaarsäga ostuks ainuõiguse, nii et keegi teine seda töödelda ei saa. M.V.Wooli tarbeks kasvatab seda oma Võrumaal asuvas kalafarmis endine tuntud mootorrattur Avo Leok ja kala on väga puhta maitsega. Sama kala saaks Poolast ja Leedust poole odavamalt, kuid siis võib sellel olla ka muda- või mõni muu kõrvalmaitse, kusjuures hind pole sugugi samavõrra odavam, selgitab Vetevool.

Küsin mullu aasta ettevõtja konkursil saadud elutööpreemia kohta. Et kas tegi uhkeks ja pani mõtlema, et nüüd ongi kogu elutöö tehtud. „Kui mulle jõululaupäeval helistati ja teatati, et olen sellise autasu saanud, küsisin esmalt, kas võin ka lemmiklaulu paluda, pidades seda mõne raadiojaama tüngakõneks. Ma tõesti ei uskunud, et kõigi nende suurettevõtjate kõrval on ka minusugust väikest tegijat märgatud. Austamisgala meie vanas elektrijaamas oli aga väga uhke ja läks lausa hinge,” räägib Vetevool. Edasi jätkab ta oma humoorikal moel: „Ju need teiste kalafirmade omanikud olid seda sepitsenud, lootes, et niiviisi must lahti saavad ja neil turul lahedam olema saab.”

Kogu perekond perepea firmas ametis

Mati Vetevool on firmas väga palju asju lähisugulastele üle andnud ja ta ei kahtle, et nad juhtimisega täiesti iseseisvalt hakkama saaksid. Tütar Moonika Vetevool, tütre mees Indrek Rajangu ja poeg Meelis Vetevool on ettevõtte nõukogus, kasupoeg Jüri Katšanov, keda ta peab enda pojaks, juhib Vihterpalu tehast. Elukaaslase tütar Kadri Ülevärva on samas kvaliteedijuht. Aga juba on abiks ka järgmine põlvkond: tütrepoeg Hendrik Rajangu teeb M.V.Woolis müügijuhi tööd. Nii palju pole vist firma juhtimises pereliikmeid tegevuses küll üheski teises Eesti ettevõttes. Nii et tagala on Mati Vetevoolul tugev hoolimata sellest, et kaotas juba 1980. aastal abikaasa ja jäi pikaks ajaks üksinda lapsi kasvatama.

Kuidas mees kalaärisse sattus? Muidugi ei olnud see tema esmane unistus. Kui Mati lõpetas Vasalemma kooli, oli temalgi mure, kelleks õppida. Esimene valik oli advokaat, sest meeldis, kuidas nad ilusasti rääkida oskasid. Isa oli vastu, sest juristid ei teeninud toona kuigi palju. Järgmine valik oli kaupmees. Isa töötas Keila Tarbijate Kooperatiivis rätsepana ja seal oli raamatupidajaks Albert Kanepi, tennisekuulsuse Kaia Kanepi vanaisa, kes ütles: „Lähed kusagile maapoodi, kus vanad sitikad teevad puudujäägi külge, ja oledki siinsamas Rummu vanglas.” Nimelt elasid Vetevoolud vangla lähedal. Kolmas variant oli merekool ja laevakapteni paberid. Isalt tuli aga nüüd juba konkreetne ei. „Ta ütles, et võin saada vaid Võrtsjärve või Peipsi järve peale kalalaeva kapteniks, sest suurele merele mind ei lasta, kuna tema oli Saksa sõjaväes rätsep, kes võitles niidi ja nõelaga Nõukogude Liidu vastu. Sellest sain ma aru ja loobusin, sest süsteem vastu polnud mõtet minna,” meenutab Vetevool toonaseid jutuajamisi. Ta läks hoopis polütehnikumi elektrikuks õppima ja töötas hiljem Harju Elektris eri ametikohtadel 16 aastat.

Jõud ja energia tuleb Vetevoolul veest

Oma jõu ammutab Vetevool nimele sobilikult loodusest ja vee peal olemisest. Ta on suur hobikalamees – käib kas võrkude või spinninguga väljas korra-kaks nädalas ja kui saaki palju tuleb, siis viib ülejäägi Mati kalapoodi müüki. „Kui merelt tulen, olen väge täis – siis ma mõtlen ja teen ja rassin,” räägib ta. Ka kodus Vihterpalus meeldib talle istuda oma töölaua taga kolmandal korrusel ja merele vaadata. Piisab poolest tunnist, et ennast täis laadida ja taas värskena tunda. Kõik see annab jõudu ja tahtmist edasi rabeleda ja peletab töö jätmise mõtted kaugele. „Pange metsjänes puuri ja vaadake, kui kaua ta seal vastu peab. Kui mina peaks töö jätma, oleks mul samasugune tunne. Ma pean tundma, et teen midagi kasulikku ja olen kellelegi vajalik,” lausub ta.

Nõnda polegi imeks panna, et mees elektritöö kõrval endale väikese kalafirma asutas, millest tänaseks üks Eesti oma ala suuremaid ja tuntumaid ettevõtteid välja kasvanud. Ta annab tööd 150 inimesele, kellest pooled elavad maal ja kelle palka ta igal aastal vastavalt panusele tõstab. Eelmise aasta viimases kvartalis maksis M.V.Wool riigile maksudena üle 600 000 euro, mis pole sugugi väike summa. Mullune käive jäi õige veidi alla 20 miljoni euro ja kasum moodustas sellest ühe protsendi.

Vetevool ütleb, et raha poolest ta rikas ei ole, kuid tal on teised rikkused – lisaks oma lastele veel seitse lapselast ja kaheksas tulemas. Talle meeldib lastega rääkida ja nendega koos näiteks metsas maasikal käia, et siis saagist talveks maitsvat toormoosi teha. Maasikatega on tänasel kalaärimehel eriline suhe. Nimelt hakkas ta juba 11aastase poisikesena endale nendega raha tegema. Läks pool seitse hommikul koos vanema vennaga kodust välja ja tuli tagasi, kui viieliitrine korv täis sai. Siis söödi kodus kõht täis ja sõideti rattaga mitme kilomeetri kaugusele Ämari lennuväljale, kus vene lendurite naised nagu viuhti kõik marjad ära ostsid. Mees mäletab, et teenis nii kaks korda rohkem kui isa oma rätsepatööga. Teenitu eest osteti fotoaparaate ja muud meelepärast, aga ka riideid. Kolm rubla pani Mati iga kuu auto ostmiseks kõrvale ja 23aastaselt oli raha koos, kuna aga autot polnud saada, sai ta esimese sõiduki siiski alles 27 aasta vanuselt.

Pättidega ühte parteisse ei astunud

Parteisse astumine oli Vetevoolul Harju KEKis töötamise ajal mitu korda kõne all, aga see tükk jäi tegemata. Partorg pressis hirmsasti peale, et kirjutagu avaldus. „Korra oli mul partorgiga lõunalauas järjekordne tõsine jutuajamine. Ütlesin, et jah, ma tulen, aga mul on oma tingimused. Et see autojuht, kes elab minu majas ja üle päeva oma naist peksab ja on juba viis korda kainestusmajas olnud, tuleb enne parteist välja visata. Ja see teine mees, kes iga päev joomasena tööle tuleb, saab täispalka, aga midagi ei tee, mis sest et on Nõukogude Liidu kangelane, see tuleb ka välja visata. Sest parteis peavad olema head ja ausad inimesed. Ja rohkem mind enam ei kutsutudki,” räägib Vetevool. Nüüdki on edukat ettevõtjat ühte ja teise erakonda kutsutud, kuid ta on veendunud, et on praeguses ametis Eesti ühiskonnale märksa kasulikum kui mõnes parteikontoris. Ta leiab, et kõik need mehed ja naised, kes on tänu parteile sooja koha saanud, peaksid mõtlema, et see on neile antud avansina ja nad peaksid nüüd kõvasti pingutama ja Eesti rahva eest täiega seisma.

Lõpuks räägib mees veel, kuidas ta on uhke väikese 11aastase Kaspari üle, kes on elukaaslase pojapoeg. Poiss teab juba praegu, et ta läheb õppima toiduainetehnoloogiat ja tuleb kunagi M.V.Wooli tehnoloogiks. Vanaisal on temaga leping tehtud, et kui õpib viitele ja lõpetab kooli hästi, siis on toetus õpinguteks ja sportimiseks olemas, samuti kõrgepalgaline koht perefirmas ootamas.

Tütar Moonika Vetevool:

Isa armastab elu ja inimesi ja elu armastab teda vastu. Eks tal on elu jooksul ette tulnud ka raskemaid päevi, kuid oma meeletu energia, elutahte ja usuga, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja et iga asi on millekski hea, on ta kõigist katsumustest tugevama ja kogemuse võrra rikkamana välja tulnud. Ta on tohutult töökas. Ta armastab merd ja looduses olla. Kalapüük on tema kirg. Ütleb, et kalapüügipäevad lisatakse elupäevadele juurde. Ka toidulaual on kala puuviljade ees ta esimene valik. Isana on ta olnud alati toetav ja aktsepteerinud meie valikuid. Usaldanud, aga nõudnud ka vastutust tegude eest. Ta on seadnud meie, laste ja lastelaste, soovid ja tahtmised alati enda omadest ettepoole. Pere on talle väga oluline. Ta usub headusesse ja hea sõna võimu. Elu on lihtne, kui tead, et sul on selline kindel ja tugev seljatagune isa näol alati olemas. Olen õnnelik ja tänulik, et mul on selline isa.