Algas umbrohu aeg

Nõgestest saab suvel teha kääritist teiste taimede turgutamiseks ja haiguste tõrjeks. Foto: Säde Lepik

Just kevadel, kui omakasvatatud rohelust veel eriti ei ole, tasub teha huvitavaid umbrohuroogasid.

Umbrohuga katsetajaid on igal kevadel järjest rohkem. Seda näitavad kasvõi menukad üritused, kus peaosalisteks on umbrohud.

Tartu Ülikooli Botaanikaaias on kuni 28. maini vaadata vastavalt taimede kasvule üha muutuv näitus „Umbrohi taldrikul ehk Eestis looduslikult kasvavad toidutaimed”. Meie esivanemad olevat söönud umbes 200 looduses kasvavat taime. Näituselt leiate lisaks taimetutvustustele ka retsepte, kuidas neid siis kasutada.

Kõige pikema traditsiooniga umbrohuüritus on Pärnumaal Audru vallas Kihlepa külas peetav Võilillefestival, külaselts korraldab seda juba seitsmendat korda. Tänavu tutvustatakse võilille kasutusvõimalusi 13. ja 14. mail.

Neljandat kevadet kiidetakse Eesti toitu ja söödavaid looduslikult kasvavaid taimi Järvamaal Koigi umbrohufestivalil. Tänavu on see üritus koos rohevahetuse ja taimelaadaga 20. mail.

Vägev nõges

Piiri kultuurtaimede ja umbrohtude vahele tõmbab muidugi inimene: umbrohtudeks nimetame tavaliselt neid rohttaimi, mis on ise kasvanud valesse kohta ehk hoolega haritud aeda. Kuid paljud looduslikud tulnukad aias ja koduümbruses on head ravim- või meetaimed, aitavad tõrjuda taimekahjureid, sobivad kääritisena väetiseks, õitsevad ilusti ja täiendavad ka meie toidulauda.

Kui te pole enne umbrohtu maitsnud, siis aprillis tasub oma aia naat ja nõges kindlasti ära proovida. Just praegu, kui vitamiinipuudus on pärast talve kõige suurem, on need taimed kõige väärtuslikumad ja vitamiinirikkamad. Kui aias kasvab nõgest ja naati, siis pole kevadväsimuse ja organismi puhastuse jaoks vaja apteegist midagi juurde osta.

Eriti vägev taim on kõrvenõges (Urtca dioica): vitamiini- ja toitainesisalduselt ei ole tavalistest aiataimedest talle võrdset. Kõrvenõges on tugevdava toimega, ravib maksa- ja sapihaigusi, puhastab organismi jääkainetest ja aitab korrastada ainevahetust. Nõgeselehtedes leidub külluslikult C-vitamiini, on ka B₁, B₂, B₃ ja K-vitamiini, karotiini ja karotinoide, orgaanilisi happeid; mikroelementidest aga rauda, vaske, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, vanaadiumi, boori, titaani, niklit jm.

Nõgeseteekuur on kasulik nii paljude hädade vastu, et taimeravi asjatundjad lisavad nõgesekiitustele alati ka hoiatuse: nõgesega ei tohi liialdada! Ettevaatlik peab olema seepärast, et kõrvenõges suurendab vere hüübivust ja nõgesega liialdamine on ohtlik veenipõletike, veenilaiendite ja trombisoodumuse korral.

Nõgesevõrsed on toidupoolisena kõige väärtuslikumad 10–15 cm kõrguselt. Kui nõgest pidevalt kärpida, siis tuleb noori kasve aina juurde ja saaki jätkub kauemaks. Nõgesejuuri tasub toiduks koguda  sügisel, neid pange koos köögiviljadega hautiste sisse.

Nõgesed kasvavad hästi niiskel, rammusal ja koheval mullal. Sõnniku- või kompostihunniku läheduses eriti lopsakaks kasvanud nõgesed on endasse talletanud kõvasti lämmastikku. Neid pole mõistlik süüa. Lämmastikuliiga kahtlustades hoidke nõgeseid enne tarvitamist 3–4 minutit kuumas vees.

Noored nõgesekasvud eriti ei kõrveta, kuid enne söömist tasub need siiski keematõusnud veega üle valada. Värsket nõgesemassi võiks praegu pärast kupatamist ja kuivaks pigistamist väikeste portsudena ka sügavkülma panna, siis on igati kasulikku nõgest talvelgi võtta. Kõrvenõgest kui väärt ravimtaime tuleks talveks ka kuivatada.

Nõges sobib muidugi supi, salati, omleti, vormiroa ja kotleti sisse, seda võib kasutada pirukatäidistes ja smuutides, nagu oma fantaasia lubab. Näiteks paraja kotletitaina saate, kui võtate 1/3 nõgest, 2/3 keedetud kartuleid, 1 muna, maitseks natuke hakitud sibulat ja küüslauku, punet, piparrohtu jm.

Kõrvenõgese kääritis on teistele taimedele väga hea leheväetis, räniühendid teevad nõgeseleotisega pritsitud taimed seenhaigustele vastupidavamaks, nõges meelitab aeda lepatriinusid, kes hävitavad lehetäisid.

Kõiki kasutusvõimalusi arvestades ei tasu kõrvenõgest aiast kindlasti päriselt minema tõrjuda, mõni puhmik võiks seal ikka kasvada. Kui tahate nõgest aga oma aeda tuua, siis istutage aeda umbes 10 cm pikkuseid ja paari pungaga risoomijuppe või paljundage nõgeseid ladvapistikuist, millel on 2–3 lehepaari.

Spinati sugulane naat

Mäletate ehk, et vanaema andis kevadel kanadele kosutuseks ette naadilehti? Hariliku naadiga (Aegopodium podagraria) võiks aga kosutada ennastki. Naadis on C-vitamiini ja karotiini, antioksüdante ja kiudaineid, mikroelementidest rauda, mangaani, vaske, titaani, boori.

Naati on kasutatud kehvveresuse, väsimuse, seede- ja ainevahetushäirete korral ja veeväljutajana. Taime ladinakeelne nimi vihjab, et naadilt otsiti vanasti abi podagra vastu. Sapi- ja kõhunäärmehaiguste korral võib naat aga kasu asemel kahju teha.

Naati soovitatakse toitudes tihti kasutada nagu tema sugulast spinatit. Kõige paremad on veel päriselt lahti minemata naadilehed, mis meenutavad natuke varesejalgu. Et neid oleks ka suvel võtta, tuleb naat aeg-ajalt maha niita.

Naadist saab häid salateid, kuid naati lisage julgesti ka kohupiimale, kodu- ja toorjuustule, supile ja hautistele, pange naati võileivakatteks ja smuutidesse. Näiteks korjake noori naadi- ja kortslehti, peske need puhtaks, hakkige peenemaks, lisage natuke riivitud õuna, tilgake õli ja sidrunimahla ja ongi hea salat valmis. Maitsva salati saate naadist ka koos värske kurgi ja noorte mustasõstralehtede või -pungadega. Naadivarsi saab koos küüslaugu jms marineerida.

Naadist võib kas üksi või koos rabarberi, maasikate, karusmarjade vm meeldiva lisandiga isegi moosi keeta. Kevadise naadi-rabarberimoosi jaoks võtke kaks osa naati ja kolm osa rabarberit, natuke vett ja maitse järgi suhkrut, soovi korral ka pisut ingverit ja/või kaneeli. Peenestage naat ja rabarberivarred, pange poti põhja natuke vett, lisage kõik koostisained ja keetke kergelt kuni 10 minutit.

Vastupidav naat võib olla vägagi tüütu umbrohi, mis tungib peale nii seemnete kui ka risoomidega. Kuid samas on naadil olemas ka valgekirjude lehtedega ilu pärast aretatud sort „Variegatum”. Kindlam on, kui kasvatate seda taime aiavaasis või piirate selle kasvuala tõkkega ja lõikate õisikud enne seemnete valmimist maha. Üks hariliku naadi taim võib anda 2000–3000 seemet, mille idanevus säilib mullas üle viie aasta. Naadi tihedalt põimunud risoomid levivad mullas umbes kuni 20 cm sügavusel ja kõiki neid on raske kätte saada. Kui aias on naati, ärge neid kohti mullafreesiga harige: igast freesides laiali puistatud risoomijupist võib kasvada uus taim.

Põdrakanep salatiks

Head ja kasulikku põdrakanepiteed on meil nüüd juba müügil, kuid mais tasuks koduümbruse metsalagendikelt korjamas käia ka ahtalehise põdrakanepi (Chamaenorion angustifolium) noori võrseid. Põdrakanep kasvab kohtades, kus on palju valgust, ja tärkab esimese taimena pärast metsapõlengut.

Head on umbes 20 cm pikkused võrsed, mis meenutavad tillukesi palme. Neid võib võis praadida või lisada salatisse, supile, kasutada nagu spinatit ja maitserohelist. Põdrakanepi pikad risoomid on samuti söödavad, tärkliserikkaid risoome võib näiteks röstida ja grillida, kuivatatud risoomidest jahvatatud jahu sobib lisada kamale või leivajahule.

Söödavaid taimi on veel ja veel, näiteks vesihein, orashein, hanemalts, põldosi, takjas, tõlkjas jpm. Inspiratsiooni saate lisaks loo alguses mainitud näitusele ja festivalidele loomulikult ka raamatutest. Lugeda tasub Raivo Kalle ja Renata Sõukandi teost „Eesti looduslikud toidutaimed. Kasutamine 18. sajandist tänapäevani”, väga palju retsepte ja nõuandeid on aga Toivo Niibergi ja Enn Lauringsoni raamatus „Umbrohud tüliks ja tuluks” ja Toivo Niibergi teoses „Umbrohud raviks ja toiduks”.