Aprilli lõpupäevil lisandub kõrgel mere kohal põhja suunas rändavate ja ajuti üle maanukkide põikavate veelindude hulka väikese hane suurusi ristikujulise lennusiluetiga linde, keda binokliga jälgides on märgata, et neil ulatuvad jalad päris pikalt üle lühikese saba.
Need on kaurid, kes oma talvituspaikadest avamerel on asunud teele koduste Põhjala järvede poole ja keda on Muhu väina kohal päevas loendatud tuhandeid. Mahedamatel talvedel viibivad nad väikeste hõredate salkadena, ent koguarvult tuhandetesse küündides ka Liivi lahe jäävabadel osadel, mõõdukalt külma talve veedavad nad Läänemerel, näiteks Irbe väinast lääne pool, aga päris krõbeda pakasega taanduvad nad Taani väinadesse ja Põhjamerele. Rändetee on pikk, tuhandeid kilomeetreid – Läänemerelt Ida-Siberisse, kuhu jõutakse juuni keskpaigaks.
Meilt läbi rändavad järve- ja punakurk-kaurid on põhiliselt kalatoidulised ja suurepärased ujujad-sukeldujad. Oma suhteliselt väikeste tiibade tõttu vajavad nad lendusaamiseks üsna pikka hoovõttu, justkui jookseksid mitukümmend meetrit mööda veepinda. Vee all võib kaur olla kaks minutit, läbida selle ajaga isegi kolmsada meetrit ja sukelduda saagi järele kuni 75 meetri sügavusele. Kaurid on veealuseks toiduhankimiseks – kalade jahtimiseks – mitmeti kohastunud: nende luud pole nii urbsed kui lindudel tavaliselt, enne sukeldumist tühjendavad nad oma sisemuses olevad õhukotid ja tõmbavad sulestiku koomale, et seal olev õhk välja suruda – sel moel saavad nad oma „erikaalu” vähendada ja võivad lihtsalt vee alla vajuda, kuna enamik veelinde peab sukeldumiseks lausa hoogu võtma. Vee all kulgemist soodustab see, et nende ujulestadega jalad on kinnitunud käävja kere tagaosale. Nad sõuavad ka tiibadega. Odaterava tipuga nokk on suhteliselt pikk ja peenike, tabatud kala neelatakse kohe alla.
Järvekaur on üldpildis musta-valgekirju lind: ta selg on valgevöödiline, pea tuhkhall, alakael süsimust, külgkael ja puguala peenetriibuline; tiivad on pealt mustad ja tiivaalused enamjaolt valged nagu alapoolgi. Sügiseses puhkesulestikus on kõik kauriliigid välimuselt kaunis ühtmoodi: tähnilise tumeda üla- ja valge alapoolega. Isased on pisut kopsakamad kui emaslinnud. Häälitsused on järvekauril kaunis mitmekesised, enamasti kuuldub karedat knarr-knorr, mille järgi on ta saanud rahvapärase nime „kakerdaja”; ühe Järvamaa raba nimetuski viitab seal kunagi regulaarselt pesitsenud kauridele. Üks häälitsusi on kajakalaadselt kaikuv aaah-uu, mängulaul vali nukrapoolne vilerida kluuuii-ko kluuuii-ko ...
Eestis on pesitsenud mõlemad kauriliigid, ent punakurk-kauri pole haudelinnuna kohatud juba viimase kolmveerand sajandi kestel. Ka varem kogu Euraasia parasvöötmes levinud järvekauri pesitsusareaali lõunapiir on taandunud kaks- kuni kolmsada kilomeetrit põhja poole – seegi on üks signaale kliima soojenemisest. Eestiski on järvekauri pesitsemine muutunud üliharvaks: eelmisel sajandil kahanes nende pesapaikade hulk kümneni ja nüüd jääb neid pelglikke linde meile pesitsema vaid kuni 4–5 paari. Kunagine pesitsemine Nõva järvedel, Tõhelal ja mitmel sügaval selgeveelisel sisemaa järvel on ammune minevik, tänapäeval jääb mõni harv paar kevadel pidama kusagil inimestest häirimata paikkonnas suurel rabalaukal.
Liigikaaslaste suhtes on kaurid tõredad: peale oma kaasa ei tohi nägemisulatuses olla ühtki teist omasugust – kohe võetakse sisse üles sirutatud noka ja kõverdatud kaelaga tõrjepoos, pistetakse aeg-ajalt nokk vette ning kui see ei aita, on tulemas verine taplus. Kuival maal liiguvad kaurid lausa roomakil, tõugates end edasi kere tagaotsal paiknevate jalgadega. Kere rõhtsalt hoidmiseks nagu lindudel tavapärane kauridel tasakaalu pole; harva ajab mõni kaur end püstakile, suutes nõnda vaid paar sammu teha. Pesa – see on veest ja laukaservalt kogutud taimedest lamend – paikneb otse veepiiril, et pesaomanik ohu ilmnedes saaks end ühe-kahe jalatõukega vette libistada, kus ta kohe sukeldub. Mai lõpul on pesas kaks määrdunud-rohekaskreemikat tumedamustrilist muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud.
Keskmiselt 28 päeva pärast kooruvad tibud, kes paari päeva järel vanemate saatel toitu hankima asuvad ja varsti ise sukelduda suudavad. Pisikesed pojad puhkavad meelsasti vanalinnu seljal, kus on ju kuiv, soe ja turvalinegi suurte röövkalade suhtes, kes juhust kasutades võivad kõigi veelindude poegi oma kõhutäiteks ampsata. Kahe kuuga kasvavad noored lennuvõimelisteks ja siis ongi Kaug-Põhja pesapaikadel veekogud varsti juba jääkirmes. Kui koduveed on kalavaesed, lendavad järvekaurid toidu järele teistele järvedele, Eestis ka merele, isegi mitmekümne kilomeetri taha.
Rein Marani enam kui poolesajast loodusfilmist näitab 1989. aastal loodud „Ilmalind” järvekauride elu. Seda filmi, üht Eesti Telefilmi šedöövrit, on saanud ETV ekraanil aeg-ajalt vaadata, nii et jälgigem reklaami!