Üks tähtis teema, mis Eesti eeloleva Euroopa Liidu eesistumisega teravalt päevakorda kerkib, on võitlus mikroobide antibiootikumiresistentsuse ehk AMRiga, mis on nii Euroopas kui ka maailmas parasjagu väga aktuaalne ja puudutab lisaks inimmeditsiinile suurel määral ka loomakasvatust.
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent Piret Kalmus selgitab, et mikroobide resistentsus on mikroorganismide võime antibiootikumide toimele vastu panna. Inimesed ja loomad ise ei muutu antibiootikumide suhtes resistentseks, vaid see võib juhtuda nende organismis elavate bakteritega. Ka väliskeskkonnas elavad bakterid võivad antibiootikumidega kokku puutuda ja nende suhtes resistentseks muutuda. Antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite kujunemisele viib antibiootikumide korduv ja ebaõige, põhjendamatu ja mittemõistlik kasutamine. Resistentseks muutunud mikroobid võivad edasi kanduda loomade või inimeste vahel ning keskkonna vahendusel loomadele või inimestele.
Loomakasvatuses kasutatakse antibiootikume loomadel esinevate bakternakkuste raviks. Veistel ja sigadel esineb väga palju selliseid haigusi, mida tuleb antibiootikumidega ravida. Euroopa Liidus on keelatud antibiootikumide kasutamine loomade kasvu ja arengu toetamiseks. „Teatud toimeained on inimeste ja loomade bakternakkuste ravis sarnased. Väga palju on aga antibiootikume, mida loomade raviks üldse ei kasutata ja need on mõeldud ainult inimeste raviks. Loomade antibiootikumid on toodetud üksnes veterinaarseks kasutamiseks. Kui loomaarst peab vajalikuks, võib ta loomale määrata ka inimesel kasutamiseks mõeldud antibiootikume. Loomaomanik ei saa antibiootikume käsimüügiravimitena osta. See tähendab, et loomale määrab antibiootikumravi ainult tegevusloaga loomaarst ja antibiootikumid on retseptiravimid,” selgitab Kalmus.
Kuidas saavad farmerid piirata antibiootikumiresistentsuse teket ja levikut loomakasvatuses? Kalmuse sõnul vähendab antibiootikumide kasutamise vajadust loomade tervise tagamine hea farmihügieeni abil ja nakkushaiguste tõhus tõrje. „Mida vähem vajatakse loomahaiguste raviks antibiootikume, seda väiksem on mikroobide antibiootikumiresistentsuse tekkimise tõenäosus. Seega loomade nakkushaiguste hoolikas ennetamine ja bioturvalisuse võtete kasutamine vähendab mikroobide, sealhulgas antibiootikumiresistentsete, levikut,” märgib ta.
Antibiootikumravi vajaduse karjas määrab alati farmi teenindav loomaarst. Antibiootikume tuleb Kalmuse sõnul kasutada ainult siis, kui bakterinakkus on kindlaks tehtud. Nii-öelda igaks juhuks või ilma diagnoosi panemata antibiootikumide kasutamine suurendab antibiootikumide suhtes resistentsete mikroobide populatsiooni. Haigestunud loomadelt võetud proove tuleb uurida laboris ja määrata mikroobide antibiootikumitundlikkus. Inimeste raviks kriitiliselt olulisi antibiootikume ei tohiks teadlase hinnangul veterinaarmeditsiinis kasutada, kuigi need on saadaval. Nende kasutamise vajadus peab olema väga täpselt hinnatud antibiootikumitundlikkuse uuringutega. Loomapidajal peab aga olema väga hea koostöö farmi teenindava loomaarstiga, kelle juhtnööre tuleb alati järgida. Ravikuuri jooksul tuleb kinni pidada määratud ravimi annusest, ravi kestusest ja keeluajast. Keeluaeg tähendab, et antibiootikumravi ajal ja teatud aeg pärast seda ei tohi loomalt pärit piima, liha ja mune inimtoiduks kasutada. Tuleb teadvustada resistentsusega seotud ohte ja järgida head loomakasvatustava.
Eesti loomakasvatuses antibiootikumide kasutamine kasvab
Tartu Ülikooli antimikroobsete ühendite tehnoloogia professori Tanel Tensoni sõnul on Eesti loomakasvatuses viimastel aastatel antibiootikumide kasutamine arvestatavalt kasvanud ja see paneb küsima, kas seda kuidagi ohjeldada saab. Aastatel 2007–2015 on ravimiameti andmetel Eestis antibiootikumide müük loomakasvatuses kahekordistunud. Muide, inimravi osas pole muutust toimunud. Praegu püüavad teadlased välja selgitada, mille arvelt kasv on tulnud ja kuidas seda pidurdada. Tuleb meeles pidada, et antibiootikumiresistentsed nakkused ei tunne riigipiire ja võivad levida inimeste riigist riiki liikumisel, samuti loomakasvatustoodangut importides. Eelmisel aastal näiteks sai üks selline ohtlik resistentsus alguse Lõuna-Hiina loomakasvatusest, kust see levis inimesele ja üle maailma laiali kandus.
„Me võime ise kasutada antibiootikume nii mõistlikult kui vähegi võimalik, aga see ei pruugi meid päästa. Vaja on tõsta inimeste teadlikkust Euroopas ja mujal maailmas ning kehtestada vajalikud piirangud. Meie saame korraldada sissetuleva toidukauba seiret ja kaardistada kiiresti teid, mida mööda mõni ohtlik resistentne bakter siia võib jõuda, et bakteri sissetungiks valmis olla ja suuta midagi ette võtta,” sõnab Tenson.
Kuidas on lood antibiootikumiresistentsusega näiteks Talleggi linnukasvatuses? „Mingil määral on see meil kogu aeg mõttes,” lausub HKScan Estonia linnukasvatusdivisjoni direktor Eve Samuli. (oli: linnukasvatuse direktor Eve Samul.) Veterinaararst jälgib lähiriikide olukorda ja annab hinnangu, kas ja millist ravimit on mõistlik kasutada. Resistentsust peaks välistama seegi, et enne lindude tapale toomist on kehtestatud keeluaeg, mille jooksul antibiootikumide jäägid peavad organismist ära kaduma. Toimub järelkontroll. Ettevõtte kvaliteedijuht Priit Dreimann lisab, et õnneks on Euroopa selline tore koht, kus muretsetakse ette ja pigem rohkem kui vähem. Talleggis kehtib tugev enesekontroll igas tootmise etapis, mis peaks tagama, et toodang oleks tarbijale täiesti ohutu.
Antibiootikumide kasutamist loomadel hinnatakse Euroopas igal aastal. Arvesse võetakse põllumajandusloomade arvu riigis. Müüdud antibiootikumikoguste arvestuses (ESVAC, 2014) on Eesti 29 liikmesriigi võrdluses 13. kohal. Kõige enam müüakse antibiootikume looma kohta Hispaanias ja Küprosel, kõige vähem Norras, kusjuures vahed on mitmekordsed. Loomakasvatuses kasutatakse antibiootikume mitmel eesmärgil. Ehkki 2006. aastal keelati ELis nende kasutamine kasvu kiirendamiseks, tehakse seda mõnel pool varjatult edasi – näiteks nakkuste vältimise põhjendusega. Sellistes intensiivse loomakasvatusega riikides nagu Holland ja Taani, kus on vastav näitaja alla saadud, on sel alal hulk kogemusi, mida muu maailm võiks Tensoni sõnul nüüd aluseks võtta.
Antibiootikumiresistentsuse hindamiseks jälgivad Euroopa Liidu riigid pidevalt teatud mikroobiliike: kolibaktereid, kampülobaktereid, salmonellasid, stafülokokke. Olenevalt mikroobiliigist ja uuritud antibiootikumidest on resistentsus riikide lõikes väga erinev. Üldiselt on Eesti põllumajandusloomadelt ja lihast võetud mikroobitüvede antibiootikumiresistentsus väiksem võrreldes ELi keskmisega. Samas on kogu Euroopas suurenemas kolibakterite antibiootikumiresistentsus.
Kommentaar
Maaeluministeeriumi toiduhügieenibüroo peaspetsialist Piret Aasmäe:
Antibiootikumide kasutamisest räägitakse reeglina seoses inimeste ravimisega. Vähem on teada, et üle poole maailmas toodetud antibiootikumidest kasutatakse loomakasvatuses. Kõikjal, kus antibiootikume kasutatakse, on ka resistentsuse tekkimise oht. Probleem on selles, et antibiootikumide liigse või väärkasutamise tagajärjel loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid võivad levida keskkonda ja sealt edasi inimestele. Seepärast on eriti tähtis piirata veterinaarias just nende antibiootikumide kasutamist, mis on olulised inimeste ravis.
Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige looma organismis ellu ja jätkavad paljunemist. Need võivad kanduda inimestele näiteks toiduga või otsesel kokkupuutel loomadega. Seetõttu tuleb resistentsuse ohu vähendamiseks kasutada antibiootikume ainult veterinaararsti pandud diagnoosi alusel. Kuigi Eestis müüakse looma kohta Euroopa riikide võrdluses pigem vähe antibiootikume, on meil probleemiks inimeste ravis kasutatavate antibiootikumide laialdane kasutus loomakasvatuses.
Igaüks saab aidata riski vähendada. Kui loomaarst on välja kirjutanud antibiootikumid, siis tuleb hoolikalt järgida ettenähtud doosi ja kuuri pikkust, seda isegi juhul, kui looma enesetunne näib pärast mõnda võetud annust paranevat. Sellest on kasu haiguse ravis ja selleks, et bakteritel ei oleks võimalik leida uusi viise resistentsust välja kujundada.
Antibiootikumiresistentsuse levikuga võitlemiseks on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Maailma Loomaterviseorganisatsiooni (OIE) koostöös välja töötatud ülemaailmne antibiootikumiresistentsuse vähendamise tegevuskava. See seab eesmärgiks, et kõik tegevused lähtuksid põhimõttest „Üks tervis”, mis hõlmab nii meditsiini-, veterinaaria-, põllumajandus-, loomakasvatus- kui ka keskkonnavaldkondi.
Kavandatav regulatsioon näeb ette, et veterinaarravimi müügiloa taotlusele tuleb lisada teave resistentsuse tekke ohu ja riski vähendamise meetmete kohta ja sellest tulenevate kasutamise eritingimuste kohta. Ühtlasi on kavas koostada loetelu vaid inimeste raviks mõeldud antibiootikumidest.
Kuigi ka praegu on antibiootikumide määramine ja väljakirjutamine võimalik vaid veterinaararsti pandud diagnoosi alusel, peaks see tulevikus olema veelgi enam põhjendatud, võttes senisest enam arvesse ka laborianalüüsi tulemusi. See tähendab, et haiguse kahtluse korral tuleks esmalt põhjalikumalt uurida selle võimalikke põhjusi, et ravi oleks täpsemalt suunatud just konkreetse haigustekitaja vastu. Eestil ei ole siiani planeeritud luua „Üks tervis” põhimõttest lähtuvat (inimmeditsiin, veterinaaria, keskkond) AMRi tegevuskava. Sotsiaalministeerium on kavandanud koostada eesistumise ajaks koonddokumendi, mis annab ülevaate, kuidas erinevates sektorites teemat käsitletakse.
Praegu käsitleb sotsiaalministeerium AMRi tegevusi „Rahvastiku tervise arengukavas”, Maaeluministeerium on koostanud „Mikroobide antibiootikumiresistentsuse vähendamise tegevuskava veterinaarmeditsiini valdkonnas 2017–2021”, mis lähinädalatel kinnitatakse. Seejärel saab tegevuskava kõigile kättesaadavaks. Keskkonnaministeerium ei ole AMRi teemaga seni veel kuigi palju tegelenud. „Mikroobide antibiootikumiresistentsuse vähendamise tegevuskava veterinaarmeditsiini valdkonnas 2017–2021” eesmärk on antibiootikumide vastutustundlik kasutamine põllumajandus- ja lemmikloomadel.
Kokkuvõttes võib öelda, et veterinaarseks otstarbeks minevate ravimite ja ravimsöötade kasutamine peab olema meditsiiniliselt põhjendatud ja nende kasutamine analüüsitav. Tuleb tõsta antibiootikumide kasutamise teadlikkust, mis tähendab koolitusi, nõustamist, teabe levitamist. AMRi seire, teadus- ja rakendusuuringud peavad olema järjepidevad ja riiklikku poliitikat toetavad.