Aprilli viimasel nädalal on sobiv aeg alustada arbuusitaimede ettekasvatamist. Kuna meloni seemned idanevad kiiremini, külvatakse neid alates 5. maist.
Kuidas saada head arbuusi- ja melonisaaki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harilik arbuus (Citrullus lanatus (Thunb.) Matsum. et Nakai) kuulub kõrvitsaliste (Cucurbitaceae Juss., nom. cons.) sugukonda, on üheaastane soojanõudlik rohttaim. Arbuus on delikatessköögivili, veerikas, sisaldab vähesel määral suhkruid, mineraal- ja pektiinaineid. Arbuusi kasutatakse toorelt, soolatult ja keedisena.
Arbuusi kasvatamiseks sobivad hästi huumusrikkad nõrgalt happelised või neutraalsed saviliivmullad, mille pH on 6–7. Sügisel on soovitatav künda või kaevata maa 22–25 sentimeetri sügavuselt ja anda orgaanilist väetist. Arbuus reageerib hästi orgaanilisele väetisele (kõdusõnnik, kompost 20–40 kg/m²). Vältida tuleks värske sõnniku kasutamist, sest siis halvenevad viljade maitseomadused.
Eelviljadeks ei sobi kõrvitsalised. Neid pole soovitatav panna samale kasvukohale enne nelja aastat. Mai algul, paar nädalat enne taimede istutamist, valmistatakse ette peenrad, mis rajatakse tuulte eest kaitstud alale. Ümberringi võiksid olla kõrgemad taimed (põlduba, suhkrumais, heintaimed). Siis soojeneb kasvuala 2–3 kraadi võrra rohkem ja see mõjub soojalembestele taimedele hästi. 100–120 sentimeetri laiune peenar tuleb katta musta kilega.
Külv ja istutamine
Taimi kasvatatakse ette nii nagu kurgitaimi. Seemned võib külvata 8–10sentimeetrise läbimõõduga potti. Tähtis on jälgida külvisügavust: 1,5–2 sentimeetrit. Külvatakse aprilli viimasel või mai esimesel nädalal, taimede ettekasvatamiseks kulub neli nädalat (25–30 päeva). Minimaalne idanemistemperatuur on 15 ja optimaalne 21–35 kraadi, seega on võimalik taimi ette kasvatada kasvuhoones. Kastmisel tuleks kasutada eelsoojendatud vett. Pealtväetada on soovitatav siis, kui on juba 2–3 pärislehte, väetis tuleb lisada kastmisveele.
Arbuusitaimed istutatakse peenrale mai lõpul või juuni algul, kui öökülmaoht on möödas. Taimede vahe reas on 80–100 sentimeetrit, see oleneb sordist ja peenra laiusest. Istutamisel ei tohi vigastada juuri, sest vigastatud taimed hukkuvad. Ka pärast istutamist on hea kasta eelsoojendatud veega. Katteloor asetada peale samal päeval.
Olulisemad hooldustööd on reavahede kobestamine, umbrohutõrje, pealtväetamine, haiguste ja kahjurite leviku jälgimine ja tõrje, katteloori eemaldamine ja kastmine.
Arbuusitaimede pidev pealtväetamine tagab korraliku saagi. Pärast juurdumist on soovitatav kasutada kanakaka graanuleid. Igale taimele antakse peotäis, aga jälgida tuleb, et graanulid ei ulatuks varreni. Väetis soodustab taimede kasvu ja emasõite teket.
Õitsemise algul on arbuusitaimi mõnikord vaja lehe kaudu väetada, selleks kasutatakse aiapritsi. Parim aeg on varahommik või õhtu, kindlasti ei tohi seda teha keskpäeval kuuma ja kuiva ilmaga. Lehe kaudu väetamiseks sobib kasutada mikroelementide segu (lubatud kasutada mahepõllunduses).
Kastmisel tasub olla ettevaatlik. Kasta pole hea, kui taimed on alustanud õitsemist ja esimesed viljad on juba olemas, sest lehed ja viljaalged hakkavad siis mädanema.
Teist korda tuleb taimi väetada õitsemise alguses. Kasutada võib pealtväetamiseks sobivat kompleksväetist. Õitsemise algul eemaldatakse katteloor, et putukad saaksid taimi tolmeldada.
Võrsetele on soovitatav jätta 4–6 vilja, aga ei juhtu midagi halba, kui jätta alles kõik viljad. Avamaal ei ole hea taimi kärpida, sest lõikekohad armistuvad sageli aeglaselt ja on vastuvõtlikud kahjustustele.
Tolmeldada tuleb siis, kui on vähe mesilasi. Selleks asetatakse isasõie tolmukad hommikupoolikul emakasuudmele. Viljaalge paisumine annab märku viljastumisest. Kui augustis esineb öökülma, siis tuleb taimedele panna katteloor.
Arbuus on valmis, kui vars on kuivanud ja sõrmenukiga vastu koort koputades kõlab ilus heli. Viljad muutuvad läikivaks, vastu maad olev osa kollaseks. Intensiivne kollane värv viitab üleküpsemisele. Vilju saab säilitada kaks nädalat temperatuuril 7–10 kraadi. Lühiajaliselt saab säilitada ka toatemperatuuril, vilju on soovitatav korjata varem, poolvalminuna.
Sortide valikul eelistada avamaal kasvatamiseks sobivaid sorte.
Melon tahab sooja
Melon (Cucumis melo L.) kuulub kõrvitsaliste (Cucurbitaceae Juss., nom. cons.) sugukonda, on üheaastane soojanõudlik rohttaim. Meloni kõige parem omadus on väike toiteväärtus, suur veesisaldus (90%), samuti suhkrute, mineraalainete, C-vitamiini ja provitamiin A sisaldus. Melonit kasutatakse värskelt, valmistatakse kompotte, keedist, kuivatatakse.
Taimed kasvavad hästi toitainerikkal keskmise raskusega liivsavi- või saviliivmullal. Paremad on neutraalsed mullad, mille pH on 6,5–7,0. Kasvuala ettevalmistamine sarnaneb arbuusitaimede kasvatamisega.
Meloniseemned idanevad kiiremini kui arbuusiseemned, seega külvatakse neid alates 5. maist. Idanemiseks vajalik temperatuur on 25–30 kraadi. Külvatakse 8–10sentimeetrise läbimõõduga pottidesse 1,5–2 sentimeetri sügavuselt, kasvusubstraadiks sobib universaalne segu.
Pärast külvamist võiks kasta eelsoojendatud veega, see kiirendab idanemist. Külvid võib katta kile või ajalehepaberiga, need hoiavad sooja ja niiskust. Kate eemaldatakse kohe, kui on märgata seemnete idanemist.
Taimi on soovitatav pealtväetada nädal enne kasvukohale istutamist, selleks lisada kastmisveele köögiviljataimedele sobivat vedelväetist.
Peenrale istutatakse taimed siis, kui neil on juba 3–4 pärislehte. Peenrad valmistatakse ette samal viisil nagu arbuusitaimedele. Taimede vahe reas võib olenevalt sordist olla 70–100 sentimeetrit. Tavaliselt istutatakse taimed mai lõpul või juuni algul, kui öökülmaoht on möödas. Pärast istutamist asetatakse taimedele katteloor.
Tähtsamad hooldustööd on reavahede kobestamine, pealtväetamine, umbrohutõrje, kahjurite ja haiguste leviku jälgimine ja tõrje, katteloori eemaldamine.
Pärast juurdumist (7–10 päeva) on soovitatav väetada taimi kanakaka graanulitega. Väetis külvatakse taimede istutusauku. Tuleb jälgida, et graanulid ei satuks varreni, võimalusel kobestada väetis mulda ja pärast väetamist kasta.
Teist korda väetatakse, kui taimed hakkavad õitsema, soovitatav on kasutada sama väetist.
Olenevalt kasvutingimustest võivad taimed haigestuda antraknoosi ehk lehekõrbusse (Glomerella lagenaria). Haiguse ennetamiseks tuleb valida sobivad eelviljad, vältida märgade taimede hooldamist, kasta ainult vajaduse järgi ja mulla kaudu, eemaldada haigestunud taimed. Ennetavalt võib pritsida põldosjateega.
Katteloor tuleb eemaldada enne õitsemist, et putukad saaksid taimi tolmeldada. Meloniviljad on esialgu üleni karvased ja muutuvad siledaks kasvades.
Melon on valmis, kui vili tuleb seda puudutades varre küljest lahti, on saavutanud sordile omase värvuse ja aroomi, katsudes on tunda, et koor on muutunud pehmemaks, ja sageli hõljub peenra kohal melonilõhn. Melonid säilivad lühikest aega (1–2 nädalat) temperatuuril 2–3 kraadi.
HEAD SORDID
Tiina Paasik soovitab arbuusi- ja melonisorte, mis seni on Eestis head saaki andnud.
Arbuusisordid
„Sugar Baby”
„Bingo”
„Janosik”
„Crimstar” F1
„Rosario” F1
Melonisordid
„Ananass”
„Yellow Canarian”
„Charentals”
„Jaune Canare”
„Emir” F1