Millal väetamisega algust teha?

Kevadel õitsevate sibullillede väetamine on tähtis seepärast, et õitsemisega samal ajal hakkab taim valmistuma järgmiseks kevadeks. Foto: Margus Ansu / Postimees

Haigused ja kahjurid maiustavad nõrkade ja vaevatud taimede kallal, seega on tarvis teha kõik mis võimalik, et taimed end hästi tunneksid. Kuna „üle aretatud” taim ei saa päris kõike õhust ja armastusest, tuleb seda lisaks kastmisele, rohimisele ja katmisele ka väetada.

Tänapäeva aiandus on rohkem võtmine kui andmine ja iluaianduse ajalugu langeb kokku mineraalse väetamise algusega. Kogu sõnnik ja ka esimesed mineraalsed väetised läksid eelkõige toidu kasvatamiseks. Väidetavalt pandigi suuremale näljahädale piir alles tänu mineraalväetiste laiemale kasutusele.

Kui inimesel on kõht täis, siis hakkavad tulema „rumalad” mõtted – olgem ausad, kas ikka on vaja neid püüdlusi sinist värvi roosini või eriti täidisõielise päevaliiliani. Kõik need uhked aretised ei saa hakkama meie abita, on ju enamik neist aretatud meie kliimast erinevates tingimustes: pikem kasvuperiood, rohkem päikest, kindlam talv, väiksemad temperatuurikõikumised ja -vahed. Teiseks on meie muld just selline, nagu see on – paepealsest õhukesest klibusest mullast Lõuna-Eesti rebasekarva muldadeni –, ei üks ega teine rahulda aiahellikute vajadusi, sest need on harjunud rohkemaga.

Mis on mis

Taimede toitainevajadus on erinev. Meil kõigil on koolis õpitud, mis on N-P-K. Lämmastik (N) on taimede kasvu allikas ja kõige rohkem on seda vaja kevadel, samas on pisut segane lugu selle mullas püsivusega – sidumata lämmastik saab juurte ulatusest veega välja uhutud, kuid see kipub ka lenduma. Lendunud lämmastiku seob päris hästi vesi ja lumi, ega’s muidu öelda, et kevadine lumi on vaese mehe sõnnik. Lämmastikku antakse põllukultuuridele vajaduse järgi kevadel ja lisaks kasvuperioodil.

Fosfor (P) ja kaalium püsivad mullas pisut paremini ja neid sai anda taimedele sügiskünni alla, sest veel 40 aastat tagasi ei olnud meie põllumehele kättesaadavad täisväetised, mis tänapäeval tunduvad enesestmõistetavad. Veel oli vaja eriti klooritundlikele kultuuridele sügisel kaaliumväetist anda, et sügisesed vihmad ja lumesulamisvesi saaksid taimi kahjustava kloori (Cl) mulla sügavamatesse kihtidesse (sh põhjavette) uhtuda.

Võiks öelda, et viimase 50 aasta jooksul on väetised teinud läbi hüppelise arengu ja meil on võimalik koduaias valida suure hulga väetiste vahel. Võime lähtuda hinnast, valida taimepiltide (kartul, roos, viinamari) ja aastaaegade (kevad, sügis) vahel või mõelda, kui palju antud väetisest taim tegelikult omastab ja kui palju jääb mulda laagerduma või satub nii pinna- kui ka põhjavette. Tegelikult, nii üllatav, kui see ka tundub, on ikka veel aiapidajaid, kes ei tea, et on olemas pikatoimelised väetised.

Tegelikult on taimel ükskõik, kas anname talle mineraalset või orgaanilist väetist, sest lihtsustatult omastab taim vajalikud toitained mineraliseerunud kujul vees ja orgaanilistes hapetes lahustunult. Vahe tekib peamiselt selles, et mineraalsete väetistega saame tagada taimele kõik vajalikud toiteelemendid, kuid orgaanika toidab mulda ja selles elavaid mikroorganisme. Kogu mulla elustik on omakorda vahelüliks, et juured end hästi tunneksid, seega on taime heaks kasvuks aiamullas vaja nii orgaanilist kui ka mineraalset väetist.

Muru väetamine

Lähtudes väetise kogusest, on muru kõige kaalukam ja seda saab kõige varem väetama hakata. Kes murule sügisel aialupja ei andnud, siis nüüd on seda viimane aeg teha. Tänu lubjale murus olev sammal pruunistub ja seda on kerge välja riisuda. Eelkõige parandab see liblikõieliste olukorda ning vähendab ja ravib kõrreliste talvitumise haigusi.

Pärast pinnase tahenemist saab muru puhtaks riisuda ja väetada. Kui on plaanis kasutada samblatõrjega väetist, peaks lupjamise ja väetamise vahele jääma 3–4 nädalat, et lubi ja samblatõrjeks kasutatav raudsulfaat teineteise toimet ei tühistaks. Kui tahame ilusat rohelist muru, vajab see korralikku väetamist. Eriti tähtis on muru väetada varjulistes kohtades ja pindmise juurestikuga suurte puude läheduses. Nii on murutaimestiku asendumine samblaga elupuu- ja kuusehekkide läheduses tingitud just toitainepuudusest.

Millist väetist eelistada?

Muruväetis „Kevad” annab taimestikule kindlasti kiire kasvuhoo, muru läheb ruttu roheliseks ja saame alustada niitmist. Muruväetised sajaks päevaks, püsiväetis jne viitavad kõik sellele, et taimestik saab väetatud pikema aja vältel ja pole vaja igal kuul väetisekoti ja kastekannuga ringi joosta. Pikatoimeliste väetiste hulgas on ka väetis Osmocote, mida kasutatakse vaid kord aastas.

Uue muru väetis on mõeldud vastrajatud muru hoolduseks, et tekiks tugev juurestik, mis annab tallamiskindluse. Seda väetist kasutatakse ka muruvaiba paigaldamisel ja talvel tugevasti kahjustada saanud murutaimestiku taastamiseks.

Sügisesed muruväetised aitavad hoida taimi pikal sügisel nälgajäämise eest ja suurem kogus fosforit ja kaaliumi, juhul kui suvistes muruväetistes neid piisavalt sees ei olnud, tõstavad taimede stressitaluvust.

Kevadel õitsevate sibullillede väetamine on tähtis, sest õitsemisega samal ajal hakkab taim valmistuma järgmiseks kevadeks. Tulbid hakkavad uut sibulat kasvatama peaaegu ühel ajal õitsemise algusega. Kui sel ajal väetada taimi granuleeritud väetisega, siis aeg, mis kulub väetise lahustumiseks ja taimedele omastatavaks muutumiseks, võib osutuda liiga pikaks. Otstarbekas oleks näiteks tulpe kasta väetiseveega 1–2 korda, kui nende õienupud hakkavad värvuma.

Kui ühte ja sama sorti tulpe kasta väetiseveega nädalase vahega, siis tihti esimesena väetist saanud tulbid peaaegu juba lõpetavad õitsemise, kui hiljem väetatud alles alustavad. Et uued sibulad saaksid suured ja õitsemisvalmis, tuleks kasutada väetist, kus lämmastiku osatähtsus on väiksem kui kaaliumi oma, seda ka haiguste vähendamiseks.

Tulpe kahjustab sagedasti hahkhallitus ja haigestumise vältimiseks soovitatakse taimi mitte lämmastikuga üle väetada ja anda piisavalt kaaliumi. Õige väetise leidmiseks soovitan vaadata riiulit, kus asuvad tomatite ja maitsetaimede väetamiseks mõeldud väetised.

Püsilillede väetamisel tasub meeles pidada, et lämmastikuga pole mõtet väga laiutada, kui soovime, et ei peaks taimi toestama ja haigustega võitlema. Nälga pole neid ka mõtet jätta, seega on tarvis tasakaalustatult väetada. Väetamiseks sobivad kõik rooside ja aialillede pildiga väetised.

Väetada tuleb õigel ajal

Väetamise algusega tuleks pisut oodata, eriti taimedel, millel komme varakult tärgata ja siis tugevama öökülma korral alustada jälle kõike otsast peale. Sellised on roosid ja murtudsüdamed.

Okaspuude väetamine tuleks lükata pisut edasi nagu püsilillede väetaminegi, sest siingi on oht (harilikul kuusel, Kanada kuuse kääbusvormidel jt), et külm kipub noortele võrsetele liiga tegema. Jah, magneesiumsulfaadi veega võib üle käia, kui neil on magneesiumipuudus, sest ilusaks roheliseks muutuvad need pärast seda küll (ergutab fotosünteesi), kuid enne väetamist tuleks kontrollida, et väetis ei sisaldaks lämmastikku, kui tugevad öökülmad pole veel möödas.

Rodode väetamise soovitan lükata aega, kui taimed hakkavad kasvatama uusi noori võrseid, kui te ei kasuta just pikatoimelist väetist.

Suvelillede väetamisel tuleks meeles pidada, et kui soovime rikkalikku õitsemist, ei pääse kuidagi väetamisest. Esmalt soovitan amplitesse ja lillekastidesse lisada pikatoimelist väetist, nagu Osmocote, ja kindlasti väetiselahustega kaasa aidata. Turbast kasvumuld ei sisalda midagi piisavalt ja meil on harjumus taimed tihedalt üksteise kõrvale istutada. Lihtsalt kolm korda rohkem taimi kasvupinnal eeldab ka kolm korda rohkem kastmist ja väetamist. Kastmisprobleemi aitavad vähendada istutusmulda segatud tseoliit, kergkruus, vermikuliit, need seovad vett ja toitaineid ning on nõus neid vajadusel taime juurtele loovutama. Neid vees paisuvaid kastmisgeele ma ise väga ei armasta, kuid needki aitavad taimel põuaga hakkama saada, kuid pikkade sadudega võivad taimed jääda õhupuudusesse.

Kastides ja pottides kasvatatavate maitsetaimede ja köögivilja väetamine on peaaegu sama keeruline nagu suvelillede väetamine. Oht, et taime juured on kuivas mullas ja väetiseveega kastes põletame juured, on väga suur. Lisaks kõhkleb inimene juba niigi, kas toidu kasvatamisel kasutada orgaanilisi või mineraalseid väetisi. Õnneks on tänapäeval kaupluses olemas ka looduslikke väetisi, mis ei sisalda vaid suurt hulka lämmastikku. Tasakaalustatuma koostisega on erinevad huumusväetised ja vihmaussitooted.