Maod panid eestlased arbuusipõllul õnnega mängima

Veidi vähem kui nelja kuuga korjasid eestlased Waroona perefarmis arbuusipõldudelt ligemale 990 tonni arbuuse. Foto: Erakogu

„Läksime pärastlõunal korjama selle põlluploki kõrvale, kus üleeile madu nägime,” räägib Mikk Sarv. Sarv on praeguseks pea viie kuu jagu tööd teinud Lääne-Austraalia Waroona väikelinna lähedal Glenolini farmi arbuusipõllul.

Sel päeval jõuti kuni kümnekiloseid arbuusimürakaid korjata poole tunni jagu, kuni eestlane nägi silmanurgast üht saba lehestikku kadumas. Ta meenutab, et justkui oleks sisinat ka kuulnud, aga pole päris kindel, sest tema koos kolme teise kaasmaalasega, kes farmis töötasid, olid niigi pärast esimesi madudega kohtumisi märtsikuus põldudel väga ettevaatlikult töötanud. „Iga hääl tekitas juba parakaid,” tunnistab Sarv. Igaks juhuks andis ta nähtust teada temast kolm meetrit tagapool töötavale seljakotirändurile. „Ma pole kindel, aga vist kuulsin midagi ja nägin vähem kui sekundi jooksul silmanurgast mingit saba, aga see võis vabalt ka sisalik olla,” ütles Sarv sõbrale. Too arvas, et vast ei olnud midagi, lihtsalt hirmul on suured silmad, aga tõmbas siiski sammu veidi ettevaatlikumaks.

Imelik aasta

Selleks ajaks olid eestlased juba ammu maha jätnud kombe põllul töötades kõrvaklappidest muusikat kuulata. Mõni vahetas tossud välja kõrgema säärega matkasaabaste vastu, sest töö arbuusikorjajana tähendab päevade viisi tihedas lehestikus müttamist ning arbuuside edasi-tagasi veeretamist ja tõstmist.

Järgmist arbuusi liigutades oligi selle kõrval ligi meetrine tiger snake ehk tiigermadu. „Tiger snake on päris kuri uss. Täpselt ei tea, aga minu meelest on ta vähem mürgine kui brown snake,” tähendab Sarv. Kui brown snake’i eri alaliike hindab ajakiri Australian Geographic kõige ohtlikumaks, siis tiger snake on selles edetabelis kolmandal kohal.

Farmer Steven Caratti, kelle esivanemad olid Rohelisele Mandrile Itaaliast tulnud, rääkis, et tiger snake’e pole ta varem oma põldudel näinud, aga maad on ta seal harinud ligemale paarkümmend aastat. Veidrat olukorda kinnitas ka farmeri poeg Jayden Caratti: terve tänavune aasta on olnud põlluharimise poolelt kummaline. Ta jutustas, et Austraalia kevadkuu oktoober peaks olema aeg, mil madusid võib põllul kohata, kuid varasematel aastatel polnud vagude vahel brown snake’e kuigi sageli nähtud. Samuti lükkus liiga külmade ilmade tõttu kevadine arbuusihooaeg teisel pool maakera edasi. Istutamisaeg oli suhteliselt jahe, kuigi pidanuks olema palav. Arbuus on soojalembene taim ja selle jaoks peab mulla temperatuur olema vähemasti 18 kraadi, veel parem 20. Vahepealne aeg jaanuaris tõi endaga kaasa vihmad, mis tegid arbuusitaimedele palju kurja ja aitasid hoopis maltsal sirguda.

Kõigest hoolimata said jaanuaris põllud küpseks ning võis traktori ja meestega peale minna. Farmer sooviski farmer põllule just mehi, sest kuni kümnekiloste roheliste mürakate tõstmine nõuab tublisti käerammu.

Tiigritriibuline madu

Niisiis kohkusidki farmitööle kvalifitseerunud tugevad eesti noormehed tiigritriibulist madu nähes sammu tagasi. Madu ise põgenes taimede alla. Näha polnud enam midagi, kuid kuskil eespool ta seal oli. Siis saabus farmer ja läks maolugu kuuldes ähmi täis. Ta ütles eestlastele, et nad selle põlluotsa praegu rahule jätaksid. Ta ei tahtnud, et keegi viga saaks. Üheskoos suunduti teisele põllupoolele korjama. Ehmatusest tingituna toimus seal kõik veelgi ettevaatlikumalt, iga krabina peale tõmmati käis tagasi. „Nagu sõtta oleksime läinud, kõik rivis, ja kirusime, et ei taha siin sugugi olla. Me ei teadnud ju üldse, mis järgmiseks juhtuda võib,” räägib Sarv.

Aprilli esimeste nädalatega said arbuusid korjatud. Ühele põllule tehti kolm korjet ja kokku oli arbuusipõlde farmis neli. Need andsid saaki ligi 990 tonni. See on umbkaudu poole vähem sellest, mis näiteks Coopi või Rimi poekett Eestis tipphooaja jooksul juunist septembrini oma kauplustes arbuuse müüb. Austraalia põldude arbuusid siiski meieni ei jõua. Näiteks Waroonast lähevad need vaid Lääne-Austraaliasse. Eesti poodide arbuusid jõuavad meieni aga Ukrainast, Ungarist, Itaaliast ja Hispaaniast. „Hilissügisel, talvel ja kevadel ka Brasiilia, Panama ja Costa Rica arbuusid,” lisab Coop Eesti Keskühistu kommunikatsioonijuht Martin Miido.

Lõpp tõi kergenduse

„Eks see oli kergendus küll, kui töö arbuusipõldudel otsa sai. Just nende usside koha pealt,” tunnistab Sarv, kuid lisab veel, et ega need viimased neli korjekuud nüüd nii hullud ka polnud ning kokkuvõttes on ta ikkagi vähe madudega kokku puutunud. „Arvasin, et näen neid rohkem, kuid reaalselt olen siiatulekust saadik kaks korda näinud ja see on hea, sest kartsin, et neid on rohkem. Aga nad on targad ja hoiavad eemale. Kui vähe kõvemini astuda, siis nad tunnetavad vibratsiooni ja lähevad ära,” jutustab Sarv. Maod tulidki alles viimastel nädalatel, siis saabus neilegi sügis. „Tegelikult peaksid nad sügisel just rahulikud olema ja ära peitu minema, aga nad tulid just siis meile.” Sarv arutleb, et ilmselt seepärast, et arbuusitaimed on istutatud vagudele, mis on kaetud musta kilega. „Hommikud olid meil suhteliselt jahedad ja maod läksid musta kile peale sooja. Nad olid siin unised ja vedelesid niisama ega läinud kohe ära, kui inimesed juures olid. Umbes poole meetri kaugusel või isegi lähemal olin maole, kui võtsin arbuusi.”

Ent kui sellised kohtumised oleksid saanud tavapäraseks kohe pärast seda, kui Mikk Sarv sai oma esimese tööotsa Austraalias Waroona arbuusipõllul, oleks ta sealt oma sõnul kibekiiresti jalga lasknud. Õnneks tuli tema sinna novembris, mil ta kuulis vaid korra, et farmeri poeg oli põllul madu näinud. Sellega nood seiklused toona piirdusid, kuigi põllul sai veedetud kuus päeva nädalas keskmiselt üheksa tundi päevas. Selle ajaga istutati maha mitu arbuusipõldu, mis tähendas teinekord päevas ligi 2000 taime muldapistmist. Samuti oli tähtis töö rohimine. Iga viimne kui umbrohulible tuli välja kõblata, sest viljakas mullas lähistroopikas kasvas see paari päevaga jässakaks maltsaks ja ahnitses toitaineid mullast endale.

Pruun väät näitab küpsust

„Füüsiliselt on see päris tõsine töö olnud ja trenni sai teha,” ütleb Sarv. Korjeaja viimastel kuudel on temal peamiselt kaks tööd olnud. Üks on arbuuside taimede küljest lahtivõtmine. „Või õigemini väädi küljest,” selgitab Sarv. Kui need väikesed sabakesed, mille küljes arbuus ripub, on rohelist värvi, siis on vili toores. Pruuniks tõmbunud väät annab tunnistust valmis arbuusist. Selle järgi korjamine käibki ja pruuni sabakesega arbuusid võib vao vahele lahti tõmmata. Seda tööd nimetas eestlane kergemaks. Raskem on arbuuside kastidesse panemine. See käib põllu peal. Ülejäänud kolm töökaaslast kõndisid masina kõrval vagude vahel ja panid lindile arbuuse. Kaks meest, Mikk Sarv ja kohalik perepoeg, olid masina peal ja tõstsid lindilt arbuusid kastidesse. „Kui kutid kolmekesi igaüks võtsid kaks arbuusi korraga ja panid lindile, siis meie pidime kahekesi need eest ära võtma nii kähku, et lint täis ei jookseks. Kui lint täis oleks saanud, hakanuks see üle ajama ja arbuusid oleksid kukkunud maha. Neid ei saa siis enam müüa, isegi kui need katki ei läheks.”

Arbuusid nõudsid õrna kohtlemist: kastidesse tuli neid panna vaikselt, et need põrutada ei saaks. Põrutada saanud arbuusil võib sisu viga saada või pisikesed praod sisse tulla ning kvaliteet kohe halveneb. Enne müükiminekut läbivad arbuusid pistelise kontrolli, kus vaadatakse, milline näeb koor välja, ja koputatakse, et kõla kuulata. Seda kõla kuulati juba farmiski, et kaup ikka sobilikuna vahelattu saata. Vastu arbuusi koputades peab löök olema pigem kõlav, mitte tuhm mats, mis sumbub vilja sisse. Kui löök kõlab nii-öelda arbuusist läbi, annab see aimu vilja valmidusest.

Kvaliteedikontroll puruksviskamise abil

„Vahepeal viskasime neid maha katki ka, et vaadata, kuidas need seest on,” sõnab Sarv. „Koputades saab kõla järgi sisust enam-vähem aimu, aga kui päris kindel pole, siis ühe puruksviskamine ja maitsemine annab ühetaoliste arbuuside kohta rohkem infot.”

Osa arbuuse pole aga müügiks lihtsalt õige kuju või väljanägemisega ja need visatakse minema või saavad farmitöötajad need endale. „Ma ei ole elus nii häid arbuuse saanud kui siin,” kiidab Sarv. „Need on nii mahlased ja eks see värskus teeb ka oma töö ning ise oled need istutanud ja siis üles korjanud.” Ta räägib, et põllul kuuma päeva käes olid viljad ka jahutamiseks head. „Lõime mõne kohe põllul puruks ja lihtsalt võtsime peoga ja sõime. Nii palju kui jaksasid, sai seda süüa.” Rohelisel Mandril on hinnas peaasjalikult seemneteta arbuusid. Kuigi põllul oli iga kolme taime järel paljunemiseks ja viljade saamiseks vaja ka seemnetega arbuuse kasvatavat taime, siis Waroonast neid müüki ei saadetud. „Austraalias ei ole seemnetega arbuusid populaarsed,” teab Sarv. Neid pikerguse kujuga ja seemnetega arbuuse küll müüakse, aga tunduvalt odavamalt. Nende farmer on otsustanud seemnetega viljad lihtsalt põllu äärde jätta. „Nii et neid jääb ikka tonnide viisi maha,” tõdeb Sarv.

Selline seemnete järgi vahetegemine tundus esiti kummaline, sest seemnetega vili maitses isegi magusam. Eestis arbuusi süües kuhjub ju taldrikule hulga seemneid. Coopi kommunikatsioonijuht Martin Miido ja Rimi sisekommunikatsiooni spetsialist Monika Kaljusaar kinnitavad, et müügis on ka seemneteta variant. Siiski on Kaljusaare sõnul seemnetega arbuus jätkuvalt Eestis kindlalt populaarsem. Kahe kauba vahe on peamiselt selles, et seemneteta arbuus tähendab seda, et arbuus on aretatud nõnda, et vili saab küpseks enne kui seemned.