Heinamaade võsastumine soosib puukide levikut

Kui kodus on kass või koer, kellele puugitõrjevahendit veel pandud pole, võib toas põrandalt või diivanilt juba nii mõnegi täissöönud puugi leida. Foto: Erik Prozes / Postimees

Looduses ringiliikujale tundub, et puuke tuleb iga aastaga järjest juurde. Kas puukide arvukus tõepoolest kasvab, ei võta keegi kindlalt väita, küll aga on tekkinud puukidele soodsaid elupaiku meie kodudele järjest lähemale.

Millised puugid ja kui arvukalt Eestis levinud on, uurib juba kümmekond aastat Tervise Arengu Instituut (TAI).

„Me uurime loodusest kogutud puukides seda, kas ja milliseid haigustekitajaid nad kannavad, milline on konkreetse haigustekitaja levimus, seega kui palju on positiivseid puuke, milline on patogeenide levimus kohtade või maakondade lõikes,” selgitab TAI viroloogia osakonna juhataja Julia Geller.

TAI spetsialistid käivad looduses puuke kogumas lipumeetodit kasutades. Selleks tõmmatakse ühe ruutmeetri suurune heledavärvilise flanellkanga tükk taimestiku peale ja iga 5–7 meetri järel kontrollitakse riide mõlemaid külgi, kõik leitud puugid viiakse edasisteks uuringuteks laborisse.

Arvukus kõigub

„Tulemused näitavad, et Eestis esineb puuke igal pool ja puukides leidub terve rida haigustekitajaid, lisaks siis enam tuntud puukentsefaliidi viirusele ja Borrelia bakteritele,” nimetab Geller. „Puukide arv sõltub väga paljudest teguritest: temperatuurist ja niiskusest ning nende kõikumisest, väikeloomade arvukusest, taimestikust, vegetatsiooniperioodi pikkusest ja inimtegevusest. Kuna kõik need tegurid on pidevalt muutuses, kõigub ka puukide arvukus.”

TAI kogutud andmed näitavad, et kõige rohkem on Eestis Borrelia suhtes positiivseid puuke ja see arv on aastatega kasvanud: kui 2006.–2009. aastal kogutud puukidest tuvastati puukborrelioosi põhjustajad kuni 25 protsenti, siis 2013. aastal kuni 38 protsenti, samas 2014. aastal jälle alla 25 protsendi.

„Siinkohal on oluline märkida, et selline haigustekitajate esinemissageduse arvutamine on koha- ja ajaspetsiifiline, seega osas piirkondades võib tõesti iga kolmas puuk olla Borreliaga nakatunud, kuid teises näiteks iga viies või kümnes puuk,” rõhutab Geller.

Puukentsefaliidiviiruse suhtes positiivseid puuke on looduses palju vähem ning seda viirust kannab üks kuni viis puuki sajast.

Puugid üksteist haigusega ei nakata, vaid korjavad haigustekitaja üles peremehelt. „Enamasti saavad puugid nakkuse, toitudes haigel peremeesloomal, näiteks närilisel,” sõnab Geller. Kokku vajab puuk eduka elutsükli läbimiseks kolme veritoitu, millest igal korral võib nakatuda.

Nii borrelioosi kui ka puukentsefaliidi tekitajate ülekande eest vastutavad ühed ja samad puugid. Seega võivad ühes puugis olla mõlemad haigustekitajad. „Kuna puukidel esineb ka teisi patogeene, siis seguinfektsiooni võimalusi on rohkem, kui ainult Borrelia + puukentsefaliidi viirus,” ütleb Geller. „Kõige rohkem nakatunud puuke, nii Borrelia kui ka puukentsefaliidi viirusega, on saartel ja piirkondades, kus esineb nii võsa- kui ka laanepuuk: Ida-Virumaal, Tartumaal, Valgamaal, Võrumaal ja Pärnumaal.”

Sobilikud elupaigad

Keskkonnaameti looduskaitse spetsialist Tõnu Talvi nimetab ühe põhjusena, miks inimesed puuke järjest sagedamini kohtavad, et viimaste kümnendite jooksul on rohumaade majandamises toimunud suured muudatused.

„Kui varem oli maapiirkondades palju väikeseid karjamaid ja heinamaid, siis nüüd on looduses karjatamine märgatavalt vähenenud, metsaheinamaal heina tegemine kadumas ja loomasööta tehakse suurtel kultuurrohumaadel,” toob välja Talvi. „Maastik on muutunud väga kontrastseks: intensiivselt majandatavad kultuurrohumaad ja maakodude ümbrus hooldatud murulapiga ning kohe nende ümber mets, võsa ja kulu.”

Puuk on pika elutsükliga ja peab oma elu jooksul kaks korda talvituma, milleks kasutab sageli võsastunud ja kuluga rohumaad. „Mulle tundub, et meie viimase paari inimpõlve jooksul on meid ümbritsev maastik muutunud puukide paljunemist ja levikut soosivamaks,” sõnab Talvi.

Nagu öeldud, peab puuk oma elutsükli jooksul kaks korda talvituma ja vähemalt kolm korda toituma. Puugi noorjärkudel on vaheperemeesteks, kelle verest toitutakse, hiired, siilid, linnud ning täiskasvanud puugil suuremad imetajad, näiteks metskits, aga ka inimene või põllumajandusloomad.

„Naabermaade uuringud viitavad, et põllumajandusmaastiku mustri muutumine ehk võsa ja hooldamata rohumaade lisandumine toetab nii puugi talvitumist kui ka vaheperemeeste arvukuse tõusu,” seletab Talvi.

Näiteks üks puukide vaheperemees metskits on meil arvukaks muutunud alles viimase sajandi jooksul. „Ta on tänu kliima soojenemisele põhja poole liikunud liik. Mäletame ju, et 2010.–2012. aastate külmadel talvedel kitsede arvukus langes järsult, mis näitab, et kits pole karmi talve ja paksu lumega elama kohastunud,” seletab Talvi.

Viimaste soojade talvedega on metskitsede populatsioon jälle nii hoogsalt kasvanud, et vajaks Eesti jahimeeste seltsi hiljutisel koosolekul arutatu põhjal juba piiramist.

Ühest küljest soosib kehva suusailmaga talv puukide vaheperemeeste arvukuse püsimist, teisalt on pehme talv väga soodne kõdukihis talvituvate puukide arengujärkudele endile.

Visalt levinud arvamuse kohta, et puukide levikule andis tõuke kulupõletamise keeld, ütleb Talvi, et Põhja-Ameerikas on uuritud maastikupõletamise mõju puukidele: selgus, et rohumaade põletamine  puuke ei vähenda.

„Puugid talvituvad kulupõletamise ajal veel kõdukihi sees ja kole on küll nii öelda, aga kulu põletamine tapab inimesi rohkem kui puuke,” nendib Talvi.

Vaktsineerimine

Kui nakatunud puuk inimest hammustab, ei pruugi inimene haigestuda, see sõltub nii imemise kestvusest ja edukusest kui ka inimese enda immuunsüsteemist.

Nagu teada, siis puukentsefaliidi vastu saab end vaktsineerimisega kaitsta, borrelioosi vastu mitte. Täieliku kaitse saamiseks on tarvis läbida terve vaktsineerimiskuur, mis esimeses faasis koosneb kolmest doosist. Samuti tuleb iga 3–5 aasta järel teha kordussüst, et tagada kaitse püsimine.

Puukborrelioosi põhjustavad bakterid, millel on erinev levimus üle Euroopa, selline mitmekesisus teeb vaktsiini väljatöötamise väga raskeks. „Minu teada ei ole Euroopas borrelioosi vastu vaktsiini turul olnud,” ütleb Geller.

1998. aastal kiitis FDA (Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimiamet) heaks LYMErixi vaktsiini Borrelia vastu, mille efektiivsust hinnati 80 protsendi lähedusse, kuid vaktsiini tootmine lõpetati 2002. aastal. Sellest ajast ei ole turul ühtegi Borrelia-vastast vaktsiini inimese jaoks.

Mullu detsembris sai Prantsuse ettevõtte Valneva vaktsiinikandidaat VLA15 kliiniliste katsete alustamiseks heakskiidu Euroopa Liidus ja USAs. „Kliiniliste katsete läbimine on pikk ja ressursimahukas protsess ning alati jääb võimalus, et vaktsiinikandidaat ei läbi katseid edukalt. Seetõttu on keeruline anda vastust, kas see vaktsiin kunagi turule jõuab,” selgitab Geller.

PUUGID EESTIS

Eestis esineb kaks rahva tervise seisukohalt olulist puugiliiki, kes oma hammustuste kaudu haigustekitajaid inimestele edasi võivad anda. Võsapuuk (Ixodes ricinus), keda leidub igal pool üle Eesti, ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), kelle leviala on Lõuna- ja Ida-Eestis.

Lisaks leidub Eestis ka selline puugiliik nagu Ixodes trianguliceps, kuid see puuk üldiselt inimest ei ründa. Tegemist on puugiga, kes pesitseb näriliste urgudes ja parasiteerib peamiselt väikenäriliste peal. Samas arvatakse, et see liik võib mängida tähtsat rolli patogeenide looduslikus ringluses, kuna tema kaudu võivad haigustekitajad kanduda ühelt loomalt teisele. Paljude haigustekitajate allikad ehk peremehed on just väikeloomad ja närilised, puugid on ülekandjad ehk vektorid.

Allikas: TAI