Metsaühistu ei ole kolhoos

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Sõna „metsaühistu” kõlab metsateemades üha rohkem. Millega on tegemist, kuidas ta toimib ja mis tast kasu, sellest allpool kirjutamegi.

Ajalugu

Erametsade taastekkimine on seotud nõukogude võimu lõppemisega – natsionaliseeritud talumaad tagastati endistele omanikele või nende järeltulijatele. Eks eelmisest ühiskonnakorrast on pärit ka vastumeelsus, mida veel praegugi aeg-ajalt ühistegevuse suhtes kohtab. Mõistetav ka. Eramaaomandit tol ajal polnud, maamajanduses domineeris ühismajanditel põhinev majandusmudel. Sunduslikust kollektiviseerimisest vabanenuna tahetakse ikka ise peremees olla, otsustada ja tegutseda. Ometigi on tähtis vahet teha sunduslikult tekkinud kolhoosil ja vabatahtlikkuse alusel sündinud metsaühistul.

Mis on metsaühistu?

See on metsaomanike endi loodud organisatsioon. Metsaomanik ise ongi metsaühistu omanik. See tähendab, et ta saab ühistu asjade otsustamisel kaasa rääkida. Seadusest tulenevalt on igal metsaühistu liikmel üks hääl. Seda ära võtta ei saa. Nii suurel metsafirmal kui nii-öelda lihtinimesel, kel väike saunatagune metsatükk, on võrdne õigus ühistu asjades kaasa rääkida, aga ka õigus saada valitud ühistu juhtorgani liikmeks.

Mõnevõrra on segadust metsaühistute nimedega. Kuna enamik metsaühistuid on mittetulundusühingud, võivad nad enda nimes kasutada näiteks täiendeid „liit”, „selts”, „ühing” vms. Metsaseaduse mõttes on ikkagi tegemist metsaühistuga. Viimasel ajal on aga üha enam ühistuid võtnudki enda nimekujuks „metsaühistu” ning lisanud viite tegutsemispiirkonnale – nii on selge, et pakutakse metsaomanikele abi metsade majandamisel just selles regioonis.

Kuidas ühistu metsas toimetab?

Metsaühistu liikmeks astudes ei anna metsaomanik enda metsa ühistule. Samuti ei võta ta kohustust metsaasju ühistu kaudu ajada. Ühistust saab abi küsida, näiteks pöörduda metsaühistu juures tegutseva atesteeritud metsakonsulendi poole, et saada hüva metsanõu. Samamoodi aitab metsaühistu omanikul metsatoetuste asjad korda ajada, hankida metsataimed, korraldada metsahooldustöid, näiteks valgustusraiet või vanade kuivenduskraavide korrastamist ning vajadusel organiseerida ka raietööd ja puidu turustamist. Ühistutel endil reeglina metsatehnikat pole. Nad viivad kokku erametsaomanike vajadused ja metsaettevõtjate pakkumise – organiseerivad töid erametsades ja aitavad tehtud tööde kvaliteedil ja nõuetest kinnipidamisel silma peal hoida.

Uuem tegevus, mis metsaühistute töömaile on jõudmas, on metsade sertifitseerimine. Paljud märgid puiduturu arengus näitavad, et sertifitseerimata puitu võib tulevikus olla keeruline turustada – peab olema rahvusvaheliselt aktsepteeritud kinnitus, et metsa majandatakse säästvalt. Mitmed metsaühistud aitavad sertifikaati taotleda ja  selgitavad, milliseid majandamisnõudeid sertifitseeritud metsas järgida tuleb.

Õigusega kaasnevad kohustused

Asjakohane on muidugi küsida, mis kohustused metsaomanikul ühistuga liitumisel tekivad. Iga-aastane liikmemaks tuleb tasuda, seda kindlasti. Ühistute kaupa selle suurus erineb (liikmed ju ise kehtestavad!), tavapäraselt on see füüsilistel isikutel mõnikümmend eurot aastas. Aga olulisemgi on see, et mitme ühistu põhkirjas on märgitud, et oma metsale peab hea peremees olema. Kuigi pole kohustust metsa ühistu kaudu majandada, tasub siiski ühistu teenuseid kasutada. Mida rohkem metsaomanikud metsaühistu abil teenuseid tellivad, seda tugevam on ühistu teenuste üldisel turul. Ta muutub arvestatavaks partneriks teistele turuosalistele, mis tagab selle, et ühistu kaudu saab abi ka siis, kui turul tõrkeid ette tuleb. Oleme juba kogenud olukordi, kus väikese turunõudluse ajal puidu ostjad kõigilt müüjatelt puitu vastu ei võtagi. Metsaühistu kaudu on aga müügivõimalused ikkagi säilinud, kuna ühistud on tööstusele pikaaegsed partnerid. Sama lugu on metsataimede tellimisega – kui üksikmetsaomanikuna minna kevadel puukooli ukse taha taimi nõutama, on suur oht tühjade kätega jääda. Metsaühistud planeerivad aga taimede hankimist mitu kuud ette, mistõttu koostöö kaudu on võimalik istikuid saada ka taimenappuse ajal. Kui teeme koostööd headel aegadel, tagame võimalused ka kehvemateks aegadeks.

Riik toetab

Metsaomandi säästlik kasutamine ei ole ainult konkreetse omaniku erahuvi. Probleem oleks see, kui suur hulk väikeomandeid majanduslikust kasutusest välja jääb, aga ka see, kui neid liiga intensiivselt kasutataks. Et metsaomanik enda metsaga targalt ringi käia oskaks, toetab riik Erametsakeskuse kaudu metsaühistute õppepäevade korraldamist. Samuti saavad ühistud toetust metsakasvatuslike tööde organiseerimiseks füüsiliste isikute erametsades. Uus töö, mille elluviimisel ühistule organiseerimiskulusid hüvitatakse, on looduskaitsepiirangutega aladel loodushoiutööde korraldamine.

Toetamine ei tähenda kaugeltki seda, et ühistu kõik kulud kinni makstakse. Pigem on tegemist riigipoolse lisaergutusega. Kuna iga teenus maksab, peab ka metsaühistu mõistlikku tasu võtma nii tarnitud metsataimelt kui ka kordatehtud metsahektarilt. Ühistu ei pea kasumit teenima, aga kulud peavad kaetud saama.

Metsaühistud ja erametsaomanikud

Eestis on mitukümmend tegutsevat metsaühistut. Liikmeid on ligemale 11 000. Kogu Eesti on ühistute võrgustikuga kaetud ja enamikus maakondades tegutseb rohkem kui üks metsaühistu. Seega kui mingil põhjusel ühe ühistuga liitumine ei sobi, saab endale meelepärasema valida. Metsaühistute kontaktid leiab erametsaportaalist http://www.eramets.ee/metsauhistud/.

Enamik Eesti metsaomanikest on füüsilised isikud ehk tavalised Eesti inimesed, keskmise metsaomandiga veidi üle kuue hektari. Kui sellise väikese metsatüki omanik soovib metsa majandada, siis nii teenuste tellimisel kui ka metsatoodete müümisel ollakse pisitegija rollis. Üheskoos ollakse targemad ja tugevamad – ühistu abil muutub ka väikemetsaomanik suureks.