Talupere saab hakkama ka põllumajanduseta

Järvamaal Türi vallas elav taluperemees Andrus Sild ja perenaine Diana Sild istuvad kodus peremehe tehtud tammepuidust trepil. Foto: Silvi Lukjanov

Kui maal elada tahad, aga põllumajandusega tegeleda mitte, siis mida teha selleks, et pere ära elatada ja ise ka rahul olla? Järvamaal Türi vallas Villevere külas elav talupere leidis võimaluse, kuidas kenasti toime tulla ja käia vähemalt korra aastas ka soojal maal puhkamas.

Villevere külas sündinud ja kasvanud Andrus Sild (44) tunnistab, et ju sai ta põllumajanduses töötanud vanemate kõrvalt nooruspõlves maatööd teha piisavalt. Kohe sedavõrd, et siiani paneb ainuüksi mõte heinateost mehe õlgu väristama. Nii pole kahe lapsega perel peale koera ja kassi talumajas ühtegi looma olnud ja talumaad on rendile antud. „Üsna ruttu mõistsin, et ma lihtsalt ei taha olla põllumees ja pole ka nii palju raha, et loomakasvatusega tegeleda,” lisab ta. „Linna ka elama minna ei tahtnud, kuigi elu oleks olnud siis palju lihtsam ja ka odavam.”

Nii tuligi mehel mõelda, mida siis maal tegema hakata. Autoremondilukksepaks õppinud Andrus hakkas tegema puutööd. Algul töötas ta puiduettevõttes, kuid pärast ettevõtte tegevuse lõppemist alustas juba ise ettevõtjana treppide valmistamist. „Aasta oli 2007, kui lõin ettevõtte Andu Trepp OÜ, ja kõik need kümme aastat on olnud põhjust selle otsusega rahul olla,” tunnistab ta.

Nädalas teeb mees keskmiselt 1,5 treppi, mis on piisav töökoormus endale tööandjaks olles. „Elame sellise minu töömahu juures lahedalt ära ja naine saab vähemalt korra aastas oma soovitud soojamaareisi.”

Treppe valmistab mees ise 200ruutmeetrisel tootmispinnal. Ei saa öelda, et ta laienemisele pole mõelnud, kuid ta mõistab, et seda laenuta ei tee. Ent laenu ta võtta põhimõtteliselt ei taha. „Praegusel pinnal ma ettevõtet laiendada ei saa, pole lihtsalt ruumi uute seadmete jaoks, kuid praeguse majandustegevuse kõrvalt investeeringuteks raha sedavõrd ka ei kogune, et uut tootmispinda kannataks laenuta osta,” selgitab ta. Laen tähendab pealegi suurt vastutust, kuid Andrus Sild eelistab vastutada oma töö eest ja käia vabal ajal pigem rahulikult kalal. „Elust tuleb osata rõõmu ka tunda, sest ega raha hauda kaasa ju võta.”

Treppide tellijad on pooleks firmad ja eraisikud ning elukoht Eestimaa keskel soosib sõite nende paigaldamisel üle Eesti. Mehe tööoskus on hinnatud ka lähinaabrite juures. „Treppe on teatud tellida Soome, Rootsi ja Norrassegi. Muidugi on see hea tunne,” kinnitab ta.

Treppide eest küsib Andrus enda meelest keskmist hinda, sest kvaliteetset tööd päris odavalt lihtsalt teha ei saa. Kallim puit trepimaterjaliks on tamm, järgnevad saar, kask ja mänd. Odavaima männipuidust trepi hind algab 1500st, kallima tammepuidust trepi hind 3000 eurost. Pakkumised teeb ta maamehele kohaselt üsna konkreetsed. „Minult tammepuidust treppi männipuidu hinnaga välja kaubelda tõesti ei saa. Selliste soovidega palun lihtsalt teiste tegijate poole pöörduda.”

Trepimeistrina rõõmustab ta inimeste majandusliku seisu paranemise üle, sest treppe tellitakse aina rohkem nii linna kui ka maale ja juba kaks-kolm aastat võrdselt männi- ja tammepuidust. Kõige mõistlikumaks peab Andrus Sild hoopis kasepuidust treppi, sellel on hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem. „Aga mis ma siin räägin, kui endalgi kodus tammepuidust trepp. Sõprade pärast, muidu ei jõuaks siin nende aasimist ära kuulata,” naljatab ta kodutrepil istudes.

Viimastel aastatel on tulnud mehel tellimustest ka ära öelda. Seda just siis, kui tahetakse nüüd ja kohe, nagu on kombeks just jaanide ja jõulude eel valmivatesse kodudesse. Kel rohkem kannatust ja kes mõistavad tema töögraafikut, need Andruse tehtud trepist ilma ei jää. „Ega ühe trepi valmistamine võtagi ju kaua aega: kui mõõdud võetud ja joonised kliendiga kinnitatud, siis valmib trepp kolme päevaga. Päev veel viimistluseks ja võibki sõita kliendi juurde treppi paigaldama, mis võtab tavaliselt kaks-kolm tundi,” selgitab ta tootmise köögipoolt.

Mehele teeb heameelt, et 21aastane poeg huvitub isa ettevõtlusest. „Poeg õpib koolis ärijuhtimist ja käib selle kõrvalt mul aina rohkem abis. Mis saab isa südant veel rohkem rõõmustada, kui poeg on tema ettevõtmist üle võtmas. Seni teeme emaga siin väikest viisi oma ärisid. Mina treppe ja tema trepijääkidest humoorika tekstiga puusilte,” sõnab ta.

Viljandimaalt abikaasaks toodud Diana Sild (40) lisab, et mida humoorikam sauna, joomise või kalameestega seotud tekst puusildil on, seda rohkem ostetakse, jõua ainult teha ja laatadel müümas käia. Nii juba aastaid ja selleks on naisel loodud ettevõte Araka-Silla OÜ. „Õigele taluperele kohaselt oskame meiegi kõik tootmisse panna ja müüki paisata. Põletamisele läheb puidust vaid see osa, millest enam tõesti midagi ei saa,” kinnitab Diana.

Nii põletab Diana abikaasa Andruse poolt sobivasse suurusse lõigatud tükkidele kodus telekat vaadates tekste peale. Näiteks ütlusi „Kel kaluri verd, sel isiklik mõrd” või „Mitte tülitada, inimesed joovad”.

Et ühesuguste tekstide valmistamine ei muutuks üksluiseks, valmib neid palju erinevaid, ka suuruse ja otstarbe poolest. Aastatega on siltidele lisandunud detaile, nagu sepistatud WC-paberihoidjad, nagid ja pudelikorgiavajad. „Et puusildil oleks ikka kasulik otstarve,” sõnab Diana.

Aastas kõrvetab Diana läbi kaks põletuskolbi. Päris täpset arvestust ta enam pidanud pole. „Algul kirjutasin neid lausa vanasõnade järgi üles, kuid peagi läks arvestus sassi ja sinnapaika see jäi,” sõnab ta. Nüüd teab Diana vaid, et laatadele minnes tuleb kaasa võtta 300–400 silti, et oleks valikut. Enam-vähem samapalju läheb aastas müügiks.

Eesti keskelt on pereemal hea laatadele sõita. Nii on suve jooksul käidud kuni kümnel laadal, ikka Jõgeva küüslaugufestivalil, Paunvere väljanäitusel Palamusel ja Tahkuranna hapukurgifestivalil, rääkimata Seto kuningriigi päevadest.

Paljudel laatadel on Dianal välja kujunenud oma müügikoht. „Tänavu on kavas minna vaid viiele-kuuele, sest tahan puhata ka. Eesmärk pole siltidega rikkaks saada, vaid teha neid mõnusa talvise tubase hobina,” lausub ta.

Elatist teenib Diana abikaasa Andruse trepiettevõttes maalrina ja raamatupidajana. „Andrus teeb trepi valmis, mina peitsin, lakin ja hoian firmade raamatupidamise korras,” täpsustab naine. Raamatupidajaoskused omandas ta pärast keskkooli lõpetamist kursustel.

Et puusiltide tootmine ennast ära tasuks, tuleb neid Diana selgitusel valmistada mitu korda rohkem ja siis enam mitte üksi kodus. Laatadelgi tuleks käia hulga rohkem ja veel parem – müüa puusilte aasta ringi ja mitmes poes. Selline tulevikuväljavaade naist ei ahvatle. Ka Andruse sõnutsi tasub naisel puusilte toota vaid seetõttu, et materjali saab ta tema käest. Muidu oleks nende hind turul palju kallim ja ostjaid veelgi vähem. Praegu ei tee pere puusiltide müügil vahet, mis sorti puust see on.

Hind sõltub vaid Diana ajast, mis kulub tal siltidele tekste kõrvetades. „Kui tekstile kulub poolteist tundi ja juurde ostame termomeetri või mõne sepise, siis küsime sildist 25 eurot. Lihtsama tekstiga ja väiksemal laual sildi saab kätte kümnega,” selgitab Andrus. „Ikka kasulikum, kui trepiülejääke lihtsalt kütteks kasutada.”

Nii on Silla peres aastatega valminud üle poole tuhande trepi ja tuhandeid puusilte. Kui mehe tehtud trepil kõnnib Diana uhkusega ja näitab tema mööblitki, siis enda kätetööd ta oma kodus näha väga ei taha. Nii pole isegi mitte lõikelaud või saunatermomeeter majapidamises tema enda tehtud tekstiga. „Kui praegu üheksandas klassis õppiv peretütar kunagi arvab teisiti, siis olgu see tema otsustada,” arutleb ta. Et aga peretütar ei tea veel väga täpselt isegi, mida elu ette toob, ei vaeva emagi sellega pead. „Kõik tuleb omal õigel ajal ja seni mulle meeldib mu töine hobi,” kinnitab ta.

Trepid arvudes

3 päevaga valmib trepp

2–3 tundi kulub paigaldusele

1500–3500 eurot maksab, olenevalt puidust ja keerukusest

50 : 50 – tellijaiks eraisikud ja firmad maalt ja linnast.

Allikas: Andu Trepp OÜ

Puusildid arvudes

1,5 tundi võtab valmistamine

15–25 eurot maksab tükk

300–400 silti kaasas igal laadal, sama palju läheb aastas müügiks

5–6 laata aastas

Allikas: Araka-Silla OÜ