Hoidugem halduskaosest!

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Haldusreformi (sisu poolest siiski haldusterritoriaalse reformi) vabatahtlik-sunniviisiline etapp ehk ühinemisotsustused seaduse sunnil ja kohalike omavalitsuste volikogude algatusel sai aastavahetusel  läbi. Jaanipäevani kestab omavalitsusüksuse seaduses sätestatud miinimumsuuruse kriteeriumile (vähemalt 5000 elanikku) ja selle eranditele mittevastavate ühinejate ja mitteühinejate sundliitmine omavahel või ka seaduse nõuetele vastava omavalitsusega ehk viisakamalt väljendades haldusterritoriaalse korralduse muutmine valitsuse algatusel.

Riigikohus pidas oma lahendiga taotlusele, mille esitas tubli kümnendik kohalikke  omavalitsusi haldusreformi seaduse (HRS) sundühendamise ja 5000 elaniku kriteeriumi põhiseadusega vastuolus oleku hindamiseks, siiski esmatähtsaks põhiseaduse  2. paragrahvis fikseeritud Eesti riikliku korralduse ühtsust, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Maakeeli väljendatuna tähendab see, et parlament näeb (staatusest tulenevalt vähemasti peaks nägema) kõrgemalt ja kaugemale kui vallavolikogud ja kohalik rahvas ning seaduse puhul tuleb hõreasustatud küla rahval pigem lõuad pidada ja edasi teenida või suurtesse keskustesse kolida. Samal ajal riigikohus ilmsesti nõustus protestijatega, et (sund)ühendamise ettepaneku tegemine ei pea tingimata lõppema sundühendamisega, kui elanike arv on mõnevõrra nominaalist väiksem, kuid muud sisulised iseolemise põhjused ja hakkamasaamise kriteeriumid on kaalukad. Niisiis, parlament ja valitsus teevad reeglina häid otsuseid. Nad ei pea tegema rumalaid otsuseid, kuigi voli on neil sellekski.  

Teemakohaste arvukate arvamuste hulgast soovitan lugeda näiteks 15. märtsil Õhtulehes ilmunud kirjanik Erik Tohvri puust-ja-punaseks-lugu „Säästkem meie väikelinnu sundliitmisest” igati seaduse nõuete kohast Keila linna ähvardavast sundliitmisest ja Igor Taro 30. märtsi Postimehe lugu „Miks hävitatakse Eesti maakonnad? ”. Mis salata – ka oma siin lehes reformi eel,  4. veebruaril 2016 ilmunud loo „Haldusreform pole liitmistehe ega nõiavits” ühestki lausest ei näe ma põhjust taganeda.

15.–16. märtsil Tallinnas toimunud linnade ja valdade päevi avades rõhutas president Kersti Kaljulaid igati aplausi väärivalt, et reformi käigus ei tohiks kohalikes omavalitsustes kaduda esindusdemokraatlik kohalik ja oma, demokraatia ja lähimus- ehk subsidiaarsusprintsiip. On ju need nii Eesti oivaliselt lakoonilise, täpse ja ammendava põhiseaduse kohalikku omavalitsust sätestava XIV peatüki kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõtted.

Haldusreformi seaduse kvaliteet ei kannata kriitikat

Haldusreformi seaduse gigantomaaniast ja tormakusest kantud printsiibid – mida suurem omavalitsus, seda parem, ühinemisel ülempiire ega maakonnapiire pole, vald ja linn kui põhiseaduslikud kohaliku omavalitsuse põhiüksused võivad suvaliselt „muteeruda” valdlinnaks või linnvallaks, ajaloolisi maakondi on koguni tungivalt soovitav degradeerida valdadeks, mis tahes suurusega linnad kui haldusüksused võib degradeerida asustusüksusteks, ajaloolis-kultuurilised traditsioonid ja kohaidentiteet probleemiks pole – on lähtunud okupatsiooniaja tavaloosungist davai-davai-potom-posmotrim! (vabatõlkes: andke aga minna, eks pärast ole näha!).

Demokraatiat naeruvääristav on seaduse 6. paragrahv „Elanike arvamuse väljaselgitamine”: rahva arvamus ühinemiste kohta tuleb  teada saada, arvestama sellega volikogu siiski ei pea. Ammugi ei pea sellega arvestama valitsus sundliitmisel. Eriti grotesksesse olukorda oleme seetõttu jõudnud praeguseks. Enamiku omavalitsuste rahvas ütles ühinemistele ei, volikogud sundliitmisest hoidumiseks seda enamasti ei arvestanud. Parteid ja press vaikisid. Millegipärast on rahva arvamus tähtis nüüd, kui mõne linnaäärse aleviku (näiteks Sauga) inimesed oma linnakssaamist taotlevad. Samal ajal see, et Audru ligi 400ruutkilomeetrise territooriumi ja 6000 elanikuga suurvalla juhid Pärnu linnaks otsustasid hakata ja sellega Tõstamaa, briljantse elukorralduse ja identiteediga väikevalla Pärnuga sundliitmise olukorda panid, erakondi ja ajakirjandust ei huvita.

Omaette arusaamatu ja uskumatu on osa parteide eestvõttel ja kõmulisema pressi võimendusel aastaid kestnud põhiseadusliku ja esindusdemokraatliku kohaliku omavalitsustasandi „mainekujundus”, sh esindus- ja osalusdemokraatia ühekülgne vastandamine. Paarisajast omavalitsusest mõne valla ja linna (üldjuhul mida suurem, seda pahelisem-parteilisem) pättuste ja erakondlike kempluste najal hinnatakse esindusdemokraatlikku oma ja kohalikku enamasti eelarvamuslikult ja üleolevalt. Riigiinstitutsioonide juhtidest oli president Arnold Rüütel viimane, kes kohalikke omavalitsusi avalikult tunnustas. Mäletatavasti taasiseseisvuse esimesel 15 aastal polnud kõigi hädade enimafišeeritud süüdlaseks isegi mitte okupatsioon oma partei-valitsuse ning repressiiv- ja propagandaorganitega, vaid patukottideks upitati kolhoosiesimehed – punaparunid säärased! Kuna see ratsu enam kuidagi ei kapanud, on viimasel kümnel aastal riigi arengupiduriteks-kahjuriteks manatud vallad ja vallavanemad. Peab ju ometigi olema, keda sõimata! Väiksemad vallad kestvat üksnes vallajuhtidele töö võimaldamiseks! Kui sellel tagapõhjal kirjutada seadusse keskmise riigikoguliikme rikutuse tasemel oma valla või linna likvideerimise-ühendamise preemiaks aastapalk isegi algajale juhile, siis peab ju revolutsioon õnnestuma.

Halduslikku tohuvabohu annab klaarida

Vabatahtlik-sunniviisiliselt ühinemise otsustused  aastavahetuseks tehti n-ö tellija materjalist ehk on seaduse nägu – enamik tulenevalt volikogude arukusest mõistlikud ja mõistlikus suuruses, väiksem osa aga kogu senist põhiseaduslikku omavalitsuskorraldust pea peale pöörav, tasakaalust välja lööv, maakondlikku koostööd raskendav ja (taand)arengu mitmekiiruselisust riigis suurendav.

Ajalooline Saare maakond ja hansalinn Kuressaare on otsustanud ise ennast vallaks degradeerida. Linnapea on (lisaks riigivõimu reformiideoloogidele) vististi ainukesena otsuse üle tõeliselt uhke ja esineb hoogsalt juba tulevase vallavanemana. Hiiu maakonnast tehakse vald valitsuse sunnil. Imelise väikese Hiiumaaga toimetatav on ehk ainukese maakonnana kuidagigi põhjendatav.

Samal ajal saavad Eesti suuremadki hansalinnad Tartu, Pärnu ja Haapsalu endale heina- ja karjamaad, nagu ütles sel puhul president Kersti Kaljulaid. Selle asemel, et nihutada linnade piire täis ehitatud põldudel uustiheasustuse  välispiirini ja säilitada väärikad põhiseaduslikud linnad ja vallad, loogilised ja arusaadavalt toimivad haldusüksused.

Eesti suurim, 4808ruutmeetrise pindala ja 82 000 elanikuga maakond, ajalooline Pärnumaa oma 40 000 elanikuga hansalinna ja suvepealinna Pärnuga pidanuks lennukamate reformijate soovil samuti vallaks degradeeritud saama. Mõistagi oleks siis Pärnu linnastki Kuressaare eeskujul asustusüksus ehk formaalselt ja isekorraldusõiguselt  küladega võrreldav asula saanud. Enamikul vallavolikogudest jätkus siiski mõõdutunnet. Ometi saab Pärnu linnast koos Audru ja Paikuse ning sundliidetava Tõstamaa vallaga pehmelt öeldes arusaamatu 855 ruutkilomeetri  ehk ligikaudu Hiiumaa suurune moodustis. On ju eksitav ja piinlik panna Pärnu linna sildid liituvate valdade välispiiridele. Seetõttu kaalutakse tõsimeelse tõejärgsusega kunagise Pärnu rajooniga sarnanevale üksusele n-ö põikleva nime – Pärnu omavalitsus – andmist. Millisest seadusest oleks see pärit?

Murelaps Ida-Virumaa

Kõik eelmised riigikogu koosseisud ja toonased valitsused on teadnud ja silmas pidanud asjaolu, et suurel Ida-Virumaal on vallad (valdav osa territooriumist) eestikeelse-meelse ja linnad valdavalt venekeelse elanikkonna ja valitsemise-asjaajamisega.  Praegune XIII parlamendi koosseis on selle tõsiasja eeskätt haldusreformi seadust tehes täiesti unustanud. Maakonda lammutades-lõpetades ja Ida-Virumaast maakonnasuurust linnvalda või isegi kolme-nelja linnvalda tehes saaksime praeguste venekeelsete linnade asemel venekeelse maakonna, kus kardetavasti ka hulk oblasti-ihalejaid.  Arvestades senist tagasihoidlike tulemustega integratsiooni ja praegust julgeolekuolukorda, oleksid need sundühendamised sammud täiesti vales suunas.

Ometigi näeb valitsuse määruse eelnõu mõistlikult ja vabatahtlikult ühineda otsustanud Toila (4849 elanikku) ja Alutaguse (3968 elanikku ja 921 ruutkilomeetrit – vastab seaduse  9. paragrahvi 3. lõike 1. punkti kriteeriumile üle 900 ruutkilomeetri ja üle 3500 elaniku) valla sundliitmise. Suure vaevaga saavutatud positiivsele ühinemisele Narva-Jõesuu ja Vaivara valla vahel (4772 elanikku, 409 ruutkilomeetrit) sunnib räpakas HRS  samuti tegema sundliitumise ettepaneku – Sillamäe või kogunisti Narvaga.

Üheksa korda mõõda …

Eestil on praegu korralik ja enam või vähem võimete kohaselt kohalikku elu korraldav valdade, linnade ja maakondade süsteem. Oleme peaaegu üksmeelsed, et seda on vaja arendada-täiustada – mitte lammutada – kompleksse, kuid hästi läbimõeldud riigireformiga. Kuulume ju Euroopa Liidu 25 rikkama ja kümmekonna paindlikuma-vilkama riigi hulka. Meil pole enam 90. aastate okupatsioonijärgse kaose olukorda, kus tuligi vahel teha davai-davai-otsuseid.  Veel suuremaks, kui on otsustanud vallad-linnad ise, pole valitsusel üldjuhul põhjust neid sundliita. Kindlasti on uuel valitsusel mõistlik eelmise seadustatud vigu parandada, mitu korda sügavalt sisse hingata ja järele mõelda, mis on linn ja vald – põhiseaduslikud kohaliku omavalitsuse põhiüksused enamasti oma identiteedi ja väljakujunenud elukorraldusega, mis on linna (näiteks Kuressaare, Tartu, Pärnu) kui esindusdemokraatliku haldusüksuse ja asustusüksuse vahe.

Kas poleks siiski mõistlik jätta vähemasti korraliku linna mõõtu linnad üüratute heina- ja karjamaadeta ning nihutada vaid nende piire uustiheasustuse välispiirideni, näiteks Pärnu puhul Saugas, Tammistes, Papsaares? Rääkimata sellest, et vähemasti kümmekond ajaloolist maakonda tuleb säilitada sisuliselt ehk regionaalsete haldusüksustena. Selmet jätkata riigivõimu arutut harukondlikku tsentraliseerimist ministeeriumide silotornidesse. Maavalitsuste lauslikvideerimine juba aastavahetuseks pole ühestki otsast arukas.

Miks, pagana päralt, ülepeakaela pisendada ja vaesestada  oma väikest riiki, meie rikast ajalugu, kultuuri ja kohaidentiteeti kantseliitlike-anonüümsete regioonide ja tont teab veel millega?