Jalgratas, mis muutis elu

Skatepark´ide ehitus on peamiselt puidutöö, kus Rasmus Paimre paljud asjad ise otsast lõpuni valmis peab tegema. Foto: Ardi Truija

Kilingi-Nõmme gümnaasiumis õppinud Rasmus Paimre elu muutis põhjalikult 7000  krooni maksnud trikijalgratas, mille ema talle pärast pikka mangumist ostis. Nüüd on noormees Eesti üks parimaid trikirattureid, kelle hobist on kujunenud elatusallikas.

„Sellest päevast hakkas kõik pihta,” ütleb 27aastane ettevõtja, kes on viimase kolme aasta jooksul ehitanud ja kujundanud kolmandiku Eesti skatepark’idest. Peale ekstreemsõiduparkide ehitamise müüb ta trikisõiduvarustust ja teeb CNC-pingiga mitmesuguseid töid.

15aastase Paimre BMX trikiratas polnud Kilingi-Nõmmes esimene, kuid ta hakkas esimesena sellega tõsiselt sõitma. Kahekümnest poisist koosneval sõpruskonnal oli vaja kohta, kus rula ja trikirattaga harjutada.

Üheskoos veendi vallavalitsust, et suveaia kõrvale planeeritud parkla asemele võiks hoopis rulapargi ehitada. Kuigi noortel polnud mingeid projekte ega ehitusjooniseid, andis vallavalitsus neile ehitusmaterjalid, päästeamet pikendusjuhtmed ja lõpuks sai kaheksa atraktsiooniga park valmis.

Kilingi-Nõmme noori juhendas skatepark’i ehitamisel Pärnu ekstreemsportlane Madis Põldsaar. „Olen teise generatsiooni sõitja, esimene generatsioon on praegu üle 30,” selgitab Paimre.

Järgmisena tehti väike nelja elemendiga sisepark Tihemetsa spordihoone külmadesse ruumidesse. Kui vald Pärnu lahe partnerluskoguga liitus, avanes võimalus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) kaudu toetust saada. Paimre ja lumelaudur Reigo Alp kirjutasid projekti, vana skatepark võeti maha ja ehitati selle asemele kuue elemendiga moodsam park.

„Esimeste parkide ehitamisel polnud mingit rahalist eesmärki. Ise tahtsime sõita, parkide kujundamine pakkus jõhkralt huvi,” meenutab Paimre.

Noorte juriidiliseks kehaks oli 2008. aastal Paimre ja Marko Mei asutatud MTÜ Saarde KINGS, mis hiljem ka Kilingi-Nõmme lumelauapargi tegi.

Kõrgkool ettevõtjaks ei tee

Pärast gümnaasiumi läks Paimre Pärnusse Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor õppima ja lõpetas selle ettevõtluse erialal turunduse kallakuga. „Ükski kõrgkool sind ettevõtjaks ei tee. Ma ei käinud koolis paberi pärast, vaid tahtsin ise asju proovida,” kõneleb Paimre, kellele meeldisid Mainoris jagatud praktikute kogemused.

Noormehe sõnul võtab ta tõsisemalt inimesi, kes on ise millegagi tegelnud ja oskavad kogemusi edasi anda. Akadeemikud, kes teooriaga piirduvad, teda väga ei huvita.

Paimre ettevõtlusteel sai oluliseks murdepunktiks Barcelona reis. Kuna see Hispaania linn on BMX trikiratturite seas üle ilma tuntud, otsustas kaks sõpra rattad kaasa võtta ja asja üle vaadata.

Võitlustel õnnestus saavutada teine koht ja auhinnaks 150 eurot. See päästis reisi, sest raha hakkas otsa saama, ent veel olulisemaks osutus tutvus ühe võitluse korraldaja Pere Tafallaga.

Paimre hakkas sõitma Pirate BMXi võistkonnas ning teda toetati varustuse ja reisikulude katmisega. Aasta hiljem asutas noormees Paikusel osaühingu OnWheels, mis hakkas juba ise varustust vahendama.

„Hakkasin sisse tooma eri firmade tooteid: rulasid ja nende varustust, BMX- ja tõukerattaid, kaitsmeid, kiivreid. Paljud sõitjad teadsid juba Pirate BMXi, neil oli hea meel, et ilma vahelülita asju saab. Hispaanlastel samuti, sest müüja ise sõidab,” räägib Paimre.

Ekstreemsportlaste varustust müüb OnWeels veebipoe kaudu. Väiksemad asjad saadetakse pakiautomaati, suuremad kulleriga. Üle-eelmisel aastal oli firmal Pärnus Rüütli tänaval pood, kuid selle aasta ringi pidamine ei tasunud ära.

„Suvel oli ideaalne, käis palju rahvast. Ise olin tööl, aga kui suvise teenistuse aasta peale ära jagasin, tekkis küsimus, kas sel ikka on mõtet. Internetipoega jõuad kaugemale kui reaalse poega,” kirjeldab Paimre kaupluse pidamise kogemusi.

Nišikaupa müüv ettevõtja mõistab, et heal juhul kolmandik rulasid ja trikirattaid uudistama tulnud ostjatest saab aru, millega täpselt on tegemist. Parem siis juba Google’i, Facebooki ja Instagrami kaudu uusi kliente otsida.

Sildaru, Avandi ja Anderson aitasid

Samal ajal ehitas ja kujundas OnWeels skatepark’e, rajades need Paikusele, Pärnusse, Viljandisse, Tartusse, Järva-Jaani, Rakverre ja mujale üle Eesti. Üks sisehall sai tehtud isegi Soomes Lahtis, kus isa ja vend ühe huvilise unistust finantseerisid.

OnWeelsi rulaparkide maksumuseks on 15 000 – 50 000 eurot. Projekti teeb Kilingi-Nõmme ekstreemsportlaste punti kuulunud ja Tartu arhitektuuribüroos töötav Uku Mark Pärtel, projektijuhiks on Varmo Juurikas.

Paimre ja Juurikas olid nendegi noorte eesotsas, kelle idee rajada endisesse Raba ujulasse ekstreemspordikeskus võitis tänavuse Pärnu linna kaasava eelarve konkursi. Facebooki kampaanias kutsusid ideed toetama vigursuusataja Kelly Sildaru ning näitlejad Märt Avandi ja Ago Anderson, keskuse ehitamiseks raha andmise poolt hääletas 671 pärnakat. Idee teostamiseks asutasid Paimre ja Juurikas mittetulundusühingu Spordiklubi Raba 5.

Kolmas Paimre tegevusala peale veebipoe pidamise ja skatepark’ide rajamise on puidutöö. Selleks asutas ta koos Juurikaga kaks aastat tagasi osaühingu OnWoods.

„Kuni Paikuse rulapargini lõikasime detaile tikksaega välja. Neli päeva kaheksa tundi järjest polnud just kõige lõbusam. Siis ostsime CNC-pingi, millest saigi OnWoods alguse,” räägib Paimre.

Esimene CNC-pink oli pooleldi hobipink, hiljem vahetati see tööstusliku vastu. „Selle täpsus ja kiirus on kümme-kakskümmend korda parem,” on Paimre rahul.

CNC-pingiga saab puitu, pleksi, PVCd jms lõigata ja graveerida. Firma kodulehel on näidised kujunditest, siluettidest, valguspaneelidest ja märkidest, mida baaride, kohvikute ja ettevõtete sise- ja välisilme loomiseks on kasutatud. Sindis asuvas töökojas on tehtud nii kamina makette kui raamaturiiuleid, valmimas on esimene köögimööbel.

„Keskendume tellimustele, kus klient tuleb oma mõõtudega ja selgitab, mida ta tahab. Võimalusi on lõputult, vajadusel koostame jooniseid ja 3D-visuaalegi,” ütleb Paimre.

Sel moel hobi ja ettevõtlust ühendades kavatseb Paimre tulevikuski edasi areneda. Üks asi viib teiseni, katsetustest sünnivad kogemused. Üks asi, mida ta aga niipea lõpetada ei taha, on trikirattaga sõitmine.

„Vägev on sõita. Päev otsa teed tööd ja kui ratta võtad ja klapid pähe paned, süvened hoopis teise maailma. Räige vabadus, ei ühtegi mõtet, et pead homme mingi asja valmis tegema,” kirjeldab Eesti üks parimaid trikirattureid.