„Pärast NSVLi lagunemist oli Martna kolhoos esimene Läänemaa majand, mis otsustas tegevuse lõpetada. Kõigepealt avaldas soovi omal käel jätkata piimatootmine, aga leidsime, et mõistlik on teisedki ümberkorraldused kohe ära teha. Tekkis neli firmat,” meenutab Arvo Ninn üheksakümnendate algust. Kõige vaevarikkam oli tema sõnutsi kohaneda sellega, et kuigi tootmine käis edasi endistviisi, turustamisel enam vanad reeglid ei kehtinud. „Kolhooside-sovhooside ajal oli põhimõtteks, et muudkui aga tooda ja anna, kõik võetakse vastu. Nüüd tuli hakata vaatama, kas keegi üldse meilt midagi tahab ja pärast maksab ka selle eest. Üheksakümnendatel tegelesidki põllumajandusettevõtete juhid rohkem turustusvõimaluste otsimise kui tootmisega. Nii minagi. Mitu lihakombinaati läks pankrotti, käisime ise nende ukse taga oma vilja eest raha välja nõudmas ja õnneks saime läbi häda kätte ka. Taeblas oli jõusöödatehas, kuhu veeti Venemaalt ja mujalt odavat vilja sisse ning meiesugustel väikeste kogustega viljakasvatajatel oli sisuliselt võimatu löögile pääseda. Meie vilja omahind oli kõrgem, kui seal selle eest pakuti. Vilja salvedes oli, aga raha selle eest ei saanud,” räägib ta. Ainus, millega sai veidigi lihtsamalt käibevahendeid teenida, oli puit. „Suuri metsafirmasid, mis nüüdseks on kõik oma käpa alla suutnud panna, veel ei olnud ja metsamajandid müüsid raielankisid suhteliselt odavalt. Oma ettevõtte esimestel aastatel tegelesimegi olude sunnil väga palju metsaga – ostsime lanke, langetasime ja vedasime sadamatesse. Saetehnika ja traktorid olid olemas ning see hoidis meid vee peal. Üheksakümnendatel oli meie eesmärk ellu jääda ja kasutada igat võimalust veidigi teenida. Tegime oma meeste ja tehnikaga teenustöid paljudele väiketaludele, mis tänaseks on kadunud. Näiteks varusime nende loomadele heina. Aastatuhande vahetuseks loksus asi niipalju paika, et kevadel sai juba mingeid plaane teha, lepinguid sõlmida ja vastavas koguses külvata. Teadsid, et sügisel saad viljast lahti. Ligikaudne hind oli samuti teada. Tekkisid arvestatavad viljavarujad,” meenutab Ninn.