Masinapark täidab lauad ja riiulid

Olavi Pajumets näitab, kuidas treiler võimaldab autosid peale laadida. Foto: Viio Aitsam

Puidust mänguasjade tootja kontoriruum näeb välja kui väikeste poiste ja tüdrukute unistus.

Raplamaa Kohila vallas tegutseb kolmele vennale kuuluv täisühing Lohu Lelu. Suure tõenäosusega on just selle ettevõtte puidust mängumasinate sortiment Eesti suurim. Peale igat sorti masinate valmistatakse Lohu Lelus nukumööblit, tähe- ja numbriõppijaile vajalikke tähti ja numbreid, puidust loomi, salakarpe, vurre, mitmesuguseid tarbeesemeid jne, kokku sadakond tooteliiki.

Kõige keerulisem seadeldis täisühingu tootmisruumides on poolautomaatne treipink, millega valmistatakse ümmargusi detaile, näiteks autode rattaid ja roole. Kõik muud seadmed pigem aitavad käsitööle kaasa. Isegi täheklotside analoog, nii-öelda ilma klotsita tähed (komplektis igaüht kolm tükki) saab valmis nii, et iga täht on käte vahel eraldi valmis lihvitud.

Nostalgiline vaatepilt

Kontoriruumis on riiulid ja lauad, kohati ka lauaalused, tootenäidiseid täis ja just seal masinate valik lausa jahmatab. Näidiste hulgas on ka need, mida parasjagu ei toodeta, seega kõik, mis aja jooksul välja on mõteldud. Alguses ehitus- ja metsatöid teinud ettevõte, mis juhuse tahtel puidust mänguasjadele ümber spetsialiseerus, on eksisteerinud juba 1991. aastast peale.

Kui lühidalt öelda, on masinate sortimendis autod, traktorid, bussid, rongid, lennukid ja helikopterid. Kui pikemalt, siis autode valikus on kõikvõimalikud erimasinad: kiirabi- ja tuletõrjeautod, tsistern- ja furgoonautod, vanad kallurid ja moodsad multiliftautod, treilerid jne. Peale selle mitut marki sõiduautod ja sportautod ning alles kõige lõpuks väikesed voolujoonelised stiliseeritud autod (piimakas, krusa jt). Tootmises on ka mitmesugused haagised nii autodele kui ka traktoritele.

Iseloomulik on, et kõik on n-ö liigutatav – masinate uksed käivad kinni-lahti, kallurid kallutavad, haagiseid saab vahetada, treileri „korrused” töötavad nii, et saabki kaks korrust autosid peale laadida. Ühesõnaga nagu ime. Nostalgiline, kui mõtelda, kuidas need masinad täiskasvanuis lapsevaistusid äratada võivad (ise kogen seda muidugi nukumaja ees).

Paraku selgub, et nostalgiline saab see vaatepilt olla ka turulises mõttes.

Turul ei tõmble

Lohu Lelu valmistab mänguasju 1993. aastast peale. Tänaseks on üks lainehari selja taga. Kuni Eestis oli tootmine odav, kasvas nõudlus tõusujoones, nii et Lohul on tööl olnud ka kümmekond inimest. Kui tublilt üle poole toodangust eksporditi, oli aegu, kui töötati kahes vahetuses. Mida kallimaks on muutunud tootmine ja toodete omahind, sealtkaudu ka turuhind, seda valivam on ostja ja käive on laineharjaga võrreldes kahanenud. Ekspordi osakaal on praegu umbes 50 protsenti ja töötajaid on alles kaks ‒ tegevjuht Olavi Pajumets koos vennaga.

Muutumas on ka sortiment, tendentsiga suurest ja keerulisest väiksema ja lihtsama, seega odavama poole – see ongi, mis turulises mõttes nostalgiat tekitab. Eritellimused on eriasi, kuid üldiselt käib tootmine tõhususe nimel nii, et ühte toodet valmistatakse korraga suurem kogus, sada-kakssada tükki, mis pannakse lattu, kust jaokaupa viiakse jaemüüki. Kui mõni mudel kipub jääma seisma, püütakse valmis kaup ära müüa ja uut partiid enam ei tehta.

„Eks unistusi ole olnud suuremaid, seda ei salga. Aga aeg on teinud oma korrektiivid,” märgib Olavi Pajumets. „Käsitöö ongi ka valdkond, millega väga suurt äri ei tee.” Nagu kõik Eesti käsitöölised, konkureerib Lohu Lelu Aasia odava kaubaga. Viimaste aegade juurdetulijad turul on tootjad, kes laser- ja CNC-pinkidega võluvad puidust välja imevigureid. Otse konkurentideks Olavi Pajumets neid ei pea, kuid samas nad tema sõnul „lahjendavad turgu”. Lohul oli võimalik võrrelda laserpingil ja Lohu töökojas valminud puitkujundite komplekte: käsitöö oma ainulaadsuses on huvitavam.

„Inimesed on siiski väga erinevad,” kommenteerib Olavi Pajumets. „Siin ka näeme, et mõni ei tee neist mänguasjadest üldse välja. Ja samas on meil omad fännid, kes laste kingitused ostavad ainult meilt.”

Eesti jaemüük tähendab Lohu Lelu puhul peamiselt suveniiripoode: Eesti Esindus Tallinnas, Avinurme Puiduait, Tartus ka mänguasjade muuseumi müügilett jms. Üks põhiostjaid on turist, kes on põhjuseks, miks väike kaup eelistatud on: turistil peab olema seda mugav kaasas kanda ja kohvrisse pista. Suuri tooteid ostetakse mitu korda vähem kui näiteks väikesi villiseid või vurre.

Eksport läheb peamiselt Skandinaavia maadesse („Ega ma ei tea, kuid vahest nende oma puitkäsitöö on kallim kui meil,” oletab Olavi Pajumets), aga ka Jaapanisse ja tellimusi on muudestki riikidest. Kuigi ettevõtluse nõuandjad ja konsulendid soovitavad tootjaile üldiselt agressiivset turundust ‒ turg tahab võitlust ja hõivamist, ei ole käibe kahanemine Lohule sellist tõmblemist toonud. Olavi Pajumets ütleb, et kõige kindlam klient on see, kes ise kohale tuleb, kellel teatav huvi toodete vastu on juba olemas ja see kehtib nii ostjate kui ka vahendajate kohta. Turuloleku staaž on andnud selle, et kaup ise teeb endale reklaami. Näiteks on välistellimusi toonud mõni mängumasin, mille mõni eestlane on välismaale sõites kingituseks kaasa ostnud.

„Võlgu me kellelegi pole, laenusid kaelas ei ole ja hoone on enda oma. Põhimõtteliselt ei juhtuks ka siis midagi, kui näiteks kuu aega keegi mitte midagi ei telli,” sõnab Pajumets. Lohu Lelu tegutseb kunagises kolhoosi tootmishoones. Oma ettevõtmine kogu pinda ei vaja ja vennad näevad ettevõtlusperspektiivi pindade rentimises. Selleks käib hoone kohandamine ja remont.

Mänguasjad ja meened

Mängumasinate juures on meil arutamine, kuidas need masinajuhtide järelkasvu võivad soodustada. Kui ikka palgiveokijuhi pojal on oma palgiveok ja põllumehe pojal traktor, millele saab väikese, pealt lahti käiva külvimasina või käru järele panna, saavad poisid mängideski isa ametiga tuttavamaks. Seda rääkides komistame euronõuete otsa.

Tootevalikus on keerukaid, paljude detailidega masinaid (näiteks ekskavaator), mis tegelikult saavadki pigem suveniirid olla, kuna lapse käes võivad kergesti katki minna. Samas on masinaid, mis on meened sellepärast, et ei mahu mänguasjade normidesse. „Näiteks palgiveok oma kärutugedega on ohtlik, laps võib selle otsa kukkuda,” räägib Olavi Pajumets. „Kui selle masina ostab isa oma pojale, on teistmoodi, aga näiteks lasteaeda, kus on trügimist palju rohkem, seda müüa ei saa.”

Nõuetest lähtuvalt on mänguasjade kuni 3 cm läbimõõduga ümarad detailid auguga ‒ kui laps kogemata detaili kurku tõmbab, saab tänu augule hingata. Nõuded on tegelikult ka selle taga, miks Lohu Lelu tisleripuidust valmistatud tooted on viimistluseta. Ehe puit on sümpaatsem kui kirevaks värvitud või üle lakitud puit, kuid kui ikkagi tahta viimistlust, peab iga laki või värvi kohta olemas olema sertifikaat, mis viimistlusmaterjali ohutust tunnistab. „Nii väikeses ettevõttes kui meie oma – käive kusagil 30 000 eurot aastas, oleks tunnistuste ja sertifikaatide hankimine liiga suur lisakulu ja teeks tooted kallimaks,” lausub Olavi Pajumets.

Katsetajad omast käest

Varem valmistati mänguasju oma puidust, nüüd tuuakse kuivatatud tisleripuit Puumarketist. Tootmises kasutatakse männi- ja kasepuitu. Kõik ümarad detailid valmistatakse kasest.

Püüame ette kujutada, kui suur on puidu n-ö väljatulek metsast toodud ümarmaterjali tihumeetri kohta. Pärast ümarpalgist välja saagimist jääb Olavi Pajumetsa arvestuse järgi puitu umbes 60 protsenti. Pärast kuivatamist, sorteerimist, tükkideks mõõtmist ja saagimist-lihvimist jõuab toodangusse umbes pool saematerjalist – puitkäsitöö ongi valdkond, kus puidujääke tekib palju. Jääkidega köetakse tootmishoonet.

Kui kogu sortimenti arvesse võtta, on suurem osa mudeleist töökojas ise välja mõteldud ja väiksem osa on olnud tellijate soov. Näiteks multiliftautod jõudsid tootmisesse tänu norralaste tellimusele.

Vendadel Pajumetsadel on kolme peale kokku 12 last, paljud juba mänguasjadega mängimise east väljas. Suurt lelude tootja huvi pole Olavi Pajumetsa sõnul järeltuleva põlve hulgas veel näha olnud, kuid toodete kasutajad on lapseeas oldud suure huviga.