Hinnalisimate sulgedega part

Foto: Wikipedia

Kui jää on merel sulanud, ilmub rannalähedastele lahvandustele kirev seltskond sukelparte. Suurem jagu neist on rändel oma polaaraladel paiknevate haudepaikade poole siin vahepeatuste tegijad, kes sobiva sügavusega vees sukeldudes ja põhjaloomakesi süües end turgutavad. Isaspardid kinnitavad oma juba hilissügisel valitud (või neid valinud?) kaasadele oma jätkuvat kiindumust ja etendavad pulmamänge, iga liik omamoodi, mida saab sobiva optika abil jälgida paljudelt kaldalõikudelt. Mänguhäälitsused aga kaikuvad meie silmavaate ulatusest enamasti kaugemale.

Saare- ja Hiiumaa ning mitmetel Läänemaa randadel, aga ka Harjumaal Kolga lahe ääres võib märtsi lõpust mai alguseni merelt kuulda hahkade kumedaid auu-u-hüüdeid, millega annavad endast märku isased, kellele emased vastavad madalatoonilise kok-ok-ok-ga. Nende duettide autorite sulestik on kummalgi sugupoolel niivõrd erimoodi, et neid võiks arvata erinevateks linnuliikideks. Kahe ja poole kilo ringis kaaluval isashahal on lumivalge selg ja põsk, mustad tiivad, kõhualune, lagipea ja saba, lõheroosa rind ja kahkjasroheline kukal. Pisut väiksemal emahahal on hoopis ühtlaselt hele- või hallikaspruun tumedaviiruline sulgrüü, vaid valkja kaenlaaluse ja violettsinise tiivaküüdusega.

Aprillis etendavad hahad huvitavaid pulmamänge: isane sirutab kaela ja noka veepinnale oma väljavalitu suunas, seejärel suunab noka üles ja ajab end veepinnal peaaegu püsti, partnerile oma läikivmusta kõhtu näidates ning sagedalt auu-hüüdu korrates ja aeg-ajalt pead viibutades. Paraku saab seda vaatepilti viimasel paarikümnel aastal järjest vähem näha – kui eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel meil pesitsevate emahahkade hulk kerkis mõneteistkümne tuhandeni, siis nüüd on neid kõigest kolme tuhande ringis. Mujalgi on selle liigi arvukus tunduvalt kahanenud ja põhjusi ei osata päriselt seletada.

Emahahad asuvad pesitsema laugele maapinnale, Eestis väikesaartele, põhjamaades rannast ka kuni 300–400 meetri kaugusele üksteisega päris lähestikku, isegi paar pesa ruutmeetril. Üsna suured rohekakoorelised munad, neid saab kokku tavaliselt neli kuni kuus, munetakse kas enda kokku toodud madalale taimelasule või lihtsalt maapinnalohukesesse. Kohe esimese muna katteks nopib emahahk oma rinnalt ja kõhult halle udusulgi, lisades neid igal munemiskorral ja järjest ka haudumise ajal. Lõpuks on ta haudelaik kuni kahe ruutdetsimeetri suurune – see on otse vajalik munade tõhusamaks soojendamiseks.

Pojad kooruvad kolme ja poole nädalase haudumise järel. Ema käib sel ajal toitumas üsna harva ja viimasel nädalal ei lahku pesalt üldsegi. Isahahad on selleks ajaks ümbrusest lahkunud ja kogunenud sulgimisparvedeks avamerel. Emahahad peavad üksi toime tulema pesakonna veepiirile saamisega läbi hõbekajakate ja hallvareste kadalipu. Ka merel püüavad näljased tiivulised röövlid hahapoegade seast matti võtta, aga kaotusi leevendab mitme pesakonna ühinemine – sellist „lasteaeda” hooldab üheskoos mitu emalindu. Kui saarekesele juhtub suveks jääma rebane, ei saa seal pesitseda ükski hahk ega muu part.

Looduslike materjalide hulgas ei leidu ühtki nii soojapidavat „toodet” kui haha udusuled. Neid on põhjarahvad kogunud ja Kesk-Euroopasse tarninud magamiskottide, sulejopede ja tekkide vooderdamiseks igiammu, juba varasel keskajal. Islandil võeti hahad kaitse alla juba 1281. aastal ja siiani on sealsetel rannaaladel palju „hahatalusid”. Venemaal olid põhilised sulgede hankijad pomoorid Valgest merest kuni Novaja Zemljani. Tavaliselt saadakse kilogramm udusulgi 50 pesast, aga külmematel aladel võib ühes pesas leiduda neid kuni 30 grammi. Islandi ekspordirekord oli 1916. aastal, mil seal saadi 4355 kilogrammi sulgi. 19. sajandi alul koguti Loode-Venemaal aastas kuni tuhat puuda – 16 000 kilogrammi hahasulgi. Enne suuri tuumakatsetusi saadi Novaja Zemljalt kuni 1500 kilo sulgi aastas. Inimeste „ökotaotluste” tõttu jätkub ka Põhja-Kanadas ja Lääne-Gröönimaal hahasulgede kogumine. Nendega vooderdatud esemete hind võib olla kujuteldamatult kõrge: üks Šveitsi firma pakub pisut üle 400 grammi hahasulgedega tepitud vooditekki 3000 euro eest!

Esimene korje tehakse mõni päev enne poegade koorumist – siis võetakse pesast ära umbes kolmveerand vooderdist, millest saadakse ekstraklassi udusulgi, ja peale pesakondade merele minekut tehakse „järelnoppimine”. Teise korje sulgede puhastamine koorekildudest ja poegade roojast on üsna aeganõudev. Emahaha poolt oma alapoolelt nopitud udusuled on võistlematult kohevad seetõttu, et nende roodule kinnituvad ebemed on kuni nelja millimeetri pikkused ja neile kinnituvad omakorda paarimillimeetrised imepeened udemed. Need moodustised on omajagu vetruvad, nii et sulemass ei jää kokku pressimise järel tompu, vaid läheb uuesti kohevile.

Eesti läänepoolsetel vetel talvitab tuhandeid kirjuhahkasid, kes on umbkaudu sinikaelpardi suurused, ja haruharva eksib siia ka mõni kuninghahk. Nemad pesitsevad Ida-Siberi põhjarannikul, aga pesade hõreda asustuse tõttu nende sulgi ei koguta. Nii ei olegi harilikul hahal udusulgede tarnimisel võrdväärseid võistlejaid.