Kenast peiulillest on aias palju kasu

Sellised lilleklumbid olid moes 20. sajandi algul. Klumbitäiteks on ainult peiulilled: keskel kasvavad kõrge peiulille sordid, äärise moodustavad ahtalehised ja madalad peiulilled.

FOTO: Erakogu

Kui tahate peiulilli taimekaitses kasutada või maitsetaimena pruukida, siis on tarvis palju taimi ja neid tuleb nüüd ette kasvatama hakata. Külvist õitsemiseni kulub neil korvõielistel suvikutel üle kahe kuu.

Vähenõudlikud peiulilled võivad mõnele tunduda isegi liiga lihtsate lilledena. Kuid peiulille liike ja sorte on nii palju, et nende seast leiab meeldiva ka nõudliku maitsega lillesõber. Värvikaid õisi jätkub nii peenrasse kui ka rõdukasti kuni külmadeni.

Oranž ja kollane, kuid ka valge ja roosa

Tavalisemate mitut tooni oranžide, kollaste, pruunikate ja mitmevärviliste sortide kõrval on ju isegi kreemikasvalgete (nt „Eskimo”, „Sweet Cream”, „Vanilla” ja „Alumia Vanilla Cream”) ja lausa või peaaegu punaste („Red Cherry”, „Carmen”, „Alumia Red”, „Cottage Red”, „Zenith Red”, „Safari Red”, „Safari Scarlet”) täidis- ja lihtõitega ning eri kasvukõrgusega sorte. Uus madala peiulille sort „Strawberry Blond” on, nagu nimigi ütleb, maasikablond ehk siis senistest aretistest kõige roosam!

Peiulilli kutsub rahvas ka tageetesteks. Need lilled on väga kasulikud teiste taimede kaitsjana, maitse- ja ravimtaimena. Nii et ärge imestage, kui näete peiulilli rooside juures või hoopis köögiviljaaias või kasvuhoones kasvamas, peiulilledel on seal täita oma roll.

Peiulilled on pärit Lõuna-Ameerikast ja neid on umbes 50 liiki. Meil kasvatatakse madalat peiulille (Tagetes erecta), kõrget peiulille (T. patula) ja ahtalehist peiulille (T. tenuifolia), maitse- ja ravimtaimena on tasapisi viljelema hakatud ka tillukeste kollaste õitega läikivat peiulille (T. lucida).

Lõuna-Aafrikas, Indias ja mujal kasvatatakse õli tootmiseks palju süllast peiulille (T. minuta), see liik on sobivas kliimas mitmel pool naturaliseerunud. Peiulilleõli pruugitakse lõhna, maitse ja raviomaduste pärast, see aitavat näiteks köha ja seeninfektsiooni korral. Lõuna-Ameerikas hakitakse peiulilli kanadele, et munarebud värvuksid tumedamaks. Peiulille kroonlehtedega antakse toitudele värvi ja õievanikuid pruugitakse mitmel pool maailmas tseremooniaid läbi viies. Ladinakeelse nime Tagetes on taimed saanud etruski jumala Tagese järgi, kes olevat välja hüpanud künnivaost.

Ingliskeelses kirjanduses on mõnikord juttu ka Prantsuse ja Aafrika peiulillest, kuid sellest ei maksa end segada lasta. Euroopasse tõid peiulille 16. sajandil portugallased, Prantsusmaal hakkas siis levima madal peiulill ja seda nimetataksegi kirjanduses ka Prantsuse peiulilleks. Hispaanlaste kaudu jõudis Mehhikost Aafrikasse ja Lõuna-Euroopasse aga kõrge peiulill ja teine natuke eksitav nimi tulenebki sellest.

Lillepeenardes ja -anumates näeme enamasti madala peiulille sorte. Looduslikult kasvab see liik Mehhikos ja Guatemalas. Sordid jäävad 15–60 cm kõrguseks, korvõisikute läbimõõt on kuni 6 cm, sulglõhised lehed on tumerohelised ja läikivad. On liht-, pooltäidis- ja täidisõisikutega sorte, ette kasvatatud taimede rikkalik õitsemine kestab juunist öökülmadeni.

Kõrge peiulille madalamatel sortidel on pikkust kuni 40 cm, kõige võimsamate sortide hästi harunenud varte kõrgus võib aga olla isegi üle 100 cm. Näiteks sort „Shaggi Maggi” võib kasvada isegi 120 cm kõrguseks. Ka õisik on eriline: äärmisi keelõisi ei ole, torujad putkõied on pikad ja keerduvad spiraalselt. Mõne sordi peaaegu pallikujuliste täidisõite läbimõõt võib olla 12–13 cm. Et neid rohkem lõikeõiteks kasutataks, on kõrge peiulille sordiaretuses üks suund taimele iseloomuliku mõrkja lõhna vähendamine, kuna see kõigile ei meeldi. Peiulilled püsivad vaasis hästi, kui lõikekohta iga päev uuendada.

Kõige väsimatumalt õitsevad peene lehestiku ja tillukeste õitega ning üsna õrna lõhnaga ahtalehised peiulilled, sortide kõrgus on 25–55 cm.

Omal kohal nii ilu- kui ka tarbeaias

Peiulilli on lihtne kasvatada. Seeme idaneb ruttu, oma potti vm kasvunõusse pikeerige taimehakatised pärast esimeste pärislehtede ilmumist. Välja ärge külmaõrnu taimi enne mai lõppu istutage. Kõrgetel sortidel on paras vahekauguseks jätta 30–40 cm, madalatel piisab, kui taimede vahe on 20–25 cm. Leplik peiulill kannatab ümberistutamist isegi õitsemise ajal.

Peiulilled armastavad päikest, kuid lepivad lahja mullaga. Rammusal mullal vohab nende lehestik, õisi on aga vähem. Pärast istutamist ärge unustage taimi kasta, hiljem taluvad nad hästi kuuma ja kuiva suve. Vihmaste ilmadega võivad nende tihedad täidisõied kergesti hallitama minna. Äraõitsenud õisikud korjake taimedelt ära. Seemne võib ka otse avamaale külvata, aga siis näete õisi alles suve lõpus.

Peiulilled säilitavad hästi oma kuju ja seepärast on neid ikka hinnatud musterpeenardes ja lilleklumpides. Ahtalehistest peiulilledest saab näiteks kena peenraäärise.

Taimekaitses hinnatakse peiulille kõrgelt seepärast, et see taim aitab mullast tõrjuda nematoode ehk ümarusse. Liikidest sobib selleks eriti hästi madal peiulill ja neid tasub nematoodimure korral (näiteks endisel maasikapeenral või kartulimaal) mulda parandama istutada ikka laiema riba või vaibana, ühest-kahest taimest peenra otsas ei piisa. Lõhn meelitab ligi, peiulille juurtesse tunginud kahjurid kaotavad nematotsiidsete ainete mõjul paljunemisvõime ja hukkuvad seetõttu. Kasu on ka sellest, kui hakite äraõitsenud peiulilletaimed sügisel natuke väiksemaks ja kaevate mulda.

Maheviljelusartikleis on välja toodud, et peiulille lõhn aitab peletada ka lehetäisid, porgandikärbest ja porgandi-lehekirpu. Kasvatage neid ka kapsaste kõrval, et pärssida suure kapsaliblika munemist. Selleks, et lõhn kahjuritele mõjuks, peaks peiulilli olema umbes sama palju kui kaitstavaid taimi.

Kasvuhoone ukse juurde istutatakse peiulilli karilasi peletama, kui kahjur aga taimedega sisse tuua, siis ei jõua lõhnav valvur neid välja kihutada.

Kui raatsite, siis võib õitsvatest peiulillest lehetäide jt kahjurite peletamiseks ka leotist teha. Täitke nt pool ämbrit või muud anumat peiulilletaimedega, valage peale leige vesi ja laske leotisel enne kastmist paar päeva seista.

Peiulilled meeldivad liblikatele ja mesilastele. Kahjuks mõjub peiulillelõhn vastupandamatult ka tigudele ja nälkjatele, noore taime lehed võivad nad ühe ööga nahka panna. Et seda ei juhtuks, tuleks peiulillede lähedale teopüügiks sättida teisi ahvatlusi: näiteks õllega püünisanum või banaanikoor.

Aniisilõhnaline läikiv peiulill

Umbes 20–40 cm kõrgune ja väikeste kollaste õitega läikiv peiulill sobib ka lilleaeda, kuid selle taime magusa maitsenoodiga lehti ja võrsetippe võite terve suve kasutada nagu estragoni. Läikivast peiulillest saab ka erilise maitse ja rahustava toimega teed. Taimede ettekasvatamiseks külvake seeme aprilli alguses.

Kaja Kurg soovitab oma äsja ilmunud „Maalehe maitsetaimeraamatus” peiulille kasutada näiteks salatites, voki- ja köögiviljaroogades, linnu- ja sealiha maitsestades. Samast raamatust leiate häid soovitusi ka näiteks magusa lippia, roheka santoliini, indiaani piparrohu ja mitmete teiste vähem tuntud maitsetaimede kasvatamiseks ja kasutuseks.

Populaarne

Tagasi üles