Tipptoodangut saab vaid tippseadmeid kasutades

Lõõla farmikompleksi lüpsikarussell suudab ära lüpsta 3300 lehma. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nii nagu rahvaspordist tuleb tipu poole arenedes panna aina suuremat rõhku spordivahenditele, tuleb ka lehmadelt aina paremat toodangut tahtes panustada miljoneid loomale rahulolu pakkuvatesse seadmetesse.

Pikamaajooksuga tegelev Väätsa Agro juht Margus Muld teab, et jooksmisega alustades võis ta kasutada tavavarustust, kuid mida paremaks läksid kilomeetriajad ja pikemaks distantsid, seda enam pani ta rõhku spordivahendite kvaliteedile ja töökindlusele. Sama loogika toimib ka põllumajanduses. „Nii nagu spordis ei tohtinud varustus mind alt vedada, tuleb nüüd ka suures farmikompleksis korraliku toodangu ja kasumi saamiseks mõelda, milliseid seadmeid osta, sest need peavad olema vastupidavad ja kasutajasõbralikud nagu pikamaajooksus,” arutleb ta.

Sama põhimõtte järgi on ühes suures farmikompleksis esimene asi lehmadele korralik lüpsmise koht, kuhu loom tuleb heal meelel andma tipptoodangut.

Lüpsikarussell

Lõõla farmikompleksis valiti selleks lüpsikarussell ja perspektiiviga, et see suudab ära lüpsta sinna kavandatavad 3300 lüpsilehma, praeguseks on olemas laudakompleks 2200 lüpsilehmaga.

Ainuke mõistlik lahendus oli DeLavali pakutav ja Uus-Meremaal toodetav 80kohaline lüpsikarussell PR31HD, mis on esimene Eestis ja Euroopaski on neid kasutuses vaid mõned.

Üle miljoni euro maksva lüpsikarusselli ja piimajahutusseadmete tööga käisid Väätsa Agro juhid enne ostu tutvumas Ameerikas Ühendriikides ja Kanadas, seal veenduti selle headuses lisaks paberil kirjutatule ka reaalses töös. „Nii tähtsa seadme ostul tuleb jälgida tootlikkuse ja tööjõu kõige mõistlikumat vahekorda, sest see aitab hoida piima omahinda kontrolli all,” selgitab Margus Muld. Näiteks Lõõla suurfarmi 2200 lehma lüpsab kolm lüpsjat, mis tähendab 400–450 looma lüpsmist tunnis ja seda saavutab ainult lüpsikarussellil. „Lüpsame lehmi kolm korda päevas ja see tähendab, et karussellil käib 6000 lehma ööpäevas,” lausub ta.

Karussell on tark seade, mis tunneb ära iga lehma, kes astub karussellile, mõõdab iga lehma piimatoodangu ja fikseerib aja, millal lehmale lüpsimasin alla pandi ja millal lüpsimasin alt ära tuli. Nende andmete alusel on kogu aeg ülevaade karjas toimuvast – kas lehmade tervisega on kõik korras, kas söödaratsioon on õige, kas lüps algas õigel ajal jne.

Tegemist on DeLavali lüpsiseadmega, mis on mõeldud kasutamiseks 24 tundi ööpäevas. Selleks on lüpsikarussellil tugevam metall ja kõik tähtsamad seadmed dubleeritud. Näiteks toob Muld, et karusselli ringi ajavaid mootoreid on kuus, tegelikult suudab vajadusel karusselli liikumises hoida ka vaid kaks. See tähendab, et kui üks mootor läheb katki, saab seda rahulikult parandada. Samuti on dubleeritud vaakumpumbad ja jahutusseadmed.

Seadme valikul tuleb alati peale algse hinna arvestada järelhoolduse kiirust ja kvaliteeti, sest iga seadmega tekib rikkeid. On väga tähtis, kui kiirelt ja kvaliteetselt neid suudetakse kõrvaldada ja kui palju varuosi müüjal on laos olemas. Kolmeaastase kasutamise järel pole Muld seadme ostmist kahetsema pidanud. „Tõrkeid on olnud, väiksemaid rohkem, kõige pikem oli neli tundi,” toob ta näite.

Lüpsikarusselli süsteemi tähtsaks osaks peab Muld ka piima jahutussüsteemi SR-90, millelt saadava soojusega kütab ta kogu farmi olmekompleksi.

Lägakoristus

Kui esmane vajadus on saada lehmalt kätte piim, siis teine on koristada lehma elutegevuse järel tekkiv sõnnik. Selleks on Lõõla farmikompleksis kasutusel Latter NT OÜ paigaldatud ja Eestis ainulaadne lägakoristuse süsteem. Ettevõtte montaažijuhi Siim Savelli sõnutsi koosneb see kolmest lägapumbast, lägamikserist, kolmest separaatorist firmalt Cri-Man Itaaliast, Ameerika firma DariTech kompostrist ja Saksamaa firma Beerepoot skreeperite süsteemist.

Kogu sõnnikumajanduse maksumus on ligi 600 000 eurot, millest kaks kolmandikku kulus läga separeerimise ja komposteerimise seadmetele.

Sõnniku kogumine 250meetrisest laudast käib skreeperisüsteemi erilahendusel ehk lauda otstesse paigaldatud kahe sünkroonis töötava ajamiga, et tõmmata omavahel metall-latiga ühendatud ja laudas ringiratast liikuvat kaheksat tööelementi.

Laudast kogutav sõnnik pumbatakse separaatoritesse. Kahes neist eraldatakse lägast kahte 50 000kantmeetrisesse lägalaguuni minev virts ja tahke sõnnik, mõlemad lähevad otse väetiseks põldudele. „Laudast kogutavat sõnnikut otse lägalaguunidesse lasta ei saa, sest tahkeid osasid ei saa siis enam laguunist kätte,” selgitab Savelli.

Kolmas separaator on võimsam ja töötleb 30 protsenti tahkest sõnnikust. Sellest separaatorist väljuv kuni 40protsendilise kuivainesisaldusega mass läheb edasi 12 tonni mahutavasse kompostrisse, millest 36 tunniga väljub loomadele allapanuks sobilik 42protsendilise kuivainesisaldusega allapanu. „Kompostri temperatuur tõuseb bakterite elutegevuse tagajärjel ligi 70 kraadini ja sellega hävitatakse allapanus enamik patogeenseid baktereid,” lausub Savelli.

Lõõla suurfarm suudab nii tekkivast 300–350 kantmeetrist lägast ööpäevas toota kogu loomadele vajaliku allapanu. Sõnniku separeerimiseks ja komposteerimiseks on farmi juurde ehitatud eraldi hoone.

Kokkuhoiu võimalused:

• Ei pea ostma allapanu. Ostetud allapanu tuleks sõnnikuga põllule laotada, see tooks kaasa lisakulu.

• Kuna sõnnikut kasutatakse siseringluses, on bakterid loomadele nii-öelda tuttavad ja see on lehmade tervisele hästi mõjunud. Näiteks udara tervist näitavate somaatiliste rakkude arv on müüdavas piimas vaid 100 000 kuni 130 000 ühikut.

Murekoht:

• Esmakordne kogemus nii Väätsa Agrole kui ka paigaldajafirmale Latter NT OÜ. Nii olid järelhoolduse kulud suuresti vaid tuletatavad ja osutusid paberil lubatutest suuremateks. Kuigi olid teada nii varuosade hinnad kui ka seadmete kulumise lubatud piir, siis kolmeaastase töö käigus on selgunud, et nii mõnigi süsteemi tähtis seade kulub palju kiiremini. Kõige enam on ajalises nihkes separaatoris asuva teo ja selles oleva sõela tööiga. Tigu suudab Lõõla-suuruse farmi töökoormuse juures töötada alla aasta ja sõelu kulub lausa mitu tükki aastas. Et tigu maksab umbes 4000 ja sõel ligi 4500 eurot, siis kulub järelhooldusele aastas üsna arvestatav summa.

Samas tõdeb Väätsa Agro juht Margus Muld, et paigaldatud lägasüsteemi ta välja ei vahetaks, sest see on Lõõla farmi mahtu arvestades ainuõige lahendus.

Söötmine

Ükski suurfarm ei saa läbi korraliku loomade söötmisseadmeta, milleks Lõõla suurfarmis kasutatakse söödamikserit Trioliet Solomix 3-4600 ZKX-T Hollandist. Hind 100 000 eurot.

Lehm sööb päevas 50–60 kg sööta ja söödamikser on kui seda valmistav suur supipott, kus valmib kaks korda päevas lehmadele kõige sobilikum ninaesine. „Traktori järel veetav söödamikser segab poole tunniga kokku kahte sorti silo, maisi- ja odrajahu, rapsi- ja linakoogi, soja ja mineraalid. Ühest täiest piisab 300–350 loomale,” selgitab Margus Muld.

Loomi söödetakse kaks korda päevas ja söötmiskorra kohta tuleb valmistada kuus või kolm masinatäit. Nii ei saaks 2200 lüpsilehma söötmisel väiksema söödamikseriga kuidagi normaalse tööajaga hakkama. Lõõla suurfarmis teeb seda üks töötaja, traktorist.

Kitsaskohana oskab Margus Muld söödamikserigi puhul nimetada vaid järelhooldust: mõne osa purunemisel varuosa saamise kiirust ja kvaliteeti. Kolme aasta jooksul on korra purunenud söödamikseri automaatkäigukast ja uus saadi nädala pärast. „Nii kaua oli meil asendusena kasutuses noorkarja hulga väiksem söödamikser, seetõttu läksid traktoristi tööpäevad väga pikaks,” nendib ta.

Edasimüüja Agriland oli valmis tooma parandamise ajaks asendusmasina, kuid seekord nad sellest loobusid.

Tarkvara

Et kogu farmikompleks saaks tõrgeteta toimida, peab sellel olema väga hea juhtimistarkvara. Lõõla suurfarmis on selleks 4500 eurot maksev karjahaldustarkvara DairyComp 305, mida peetakse maailmas kõige kiiremaks andmete sisestuse ja kuvamise lahenduseks. Ameerikas kasutab sama tarkvara 75 protsenti piimaveisefarmidest.

Lõõla suurfarmi loomakasvatusjuht Sven Tammoja ei kujuta 4500pealise loomakarja haldamist ilma karjahaldustarkvarata enam ettegi. „Kui palju oleks vaja kaustikuid ja sinna andmete sisestajaid, kuid juba viiendat aastat on meil arvutiprogrammis nagu peo peal kõigi ettevõtte loomade käekäik alates sünnist,” selgitab ta.

Igal loomal on tarkvaras oma kaart, millel on kuvatud temaga tehtu: seemendused, poegimised, liikumised, tiinusekontrolli tulemused ja muud. Andmeid sisestavad spetsialistid.

Karjahaldustarkvara on andmesideliidese kaudu seotud lüpsikarusselli haldustarkvaraga, nii on sellest nähtav lehma päevatoodang, lüpsikiirus ja tänu aktiivsusmõõturitele ka loomade aktiivsus laudas. Noorloomi kaalutakse farmis igal kuul kuni tiinestumiseni, kogutud andmed sisestatakse samuti tarkvarasse. Noorloomade söötmisgruppide ööpäevaste massi-iivete järgi otsustakse, kas söödaratsioon on seatud kasvueesmärkideks piisav ja vajadusel tehakse korrektiivid.

Tarkvara eelis on selle paindlikkus: sellesse saab luua farmi tootmisstrateegiale vajalikud lahendused ja töölehed. Nende alusel toimubki farmi spetsialistide igapäevatöö. „Töölehtedel on näiteks näha, millal lehma peab kinni jätma, vaktsineerima või ravima, kelle sõrad vajavad värkimist ja nii edasi,” täpsustab Tammoja.

Kokkulepitud tulemusnäitajate järgi, mis on tarkvaras kuvatavad pärast kõikide sisestuste tegemist, saab teha nii igapäevaseid otsuseid kui ka kavandada pikemaid plaane.

Tarkvarad on paigutatud ettevõtte serverisse ja praeguseni on sellel olnud vaid üksikuid töötõrkeid. Ka andmete kadumist pole karta, sest failidest tehakse koopiad Ameerika serveritesse. Vajadusel saab sealt koopia võtta ja probleem ongi lahendatud.

Tarkvara hoolduskulud on tagasihoidlikud, igal aastal kuni 25 protsenti soetamishinnast, need sisaldavad nii tarkvara arendust kui ka tuge.

Kõige suuremaks miinuseks peab Väätsa Agro juht Margus Muld, et nende farmi karjahaldustarkvara pole seotud Eesti riiklike süsteemide tarkvaradega, mis tähendab ettevõttele suurel hulgal topelt tööd. Kuna riiklikesse andmebaasidesse tuleb andmeid sisestada käsitsi, siis ei saa ju vältida inimlikke eksimusi.