Suleliste pidajad linnugrippi ei karda

Tõstamaa vallas Rummu talus kanu, hanesid ja parte kasvatav Valli Selberg peab 1. aprillist kehtima hakkavat lindude vabalt pidamise keeldu absurdseks. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Ähvardav linnugripp teeb suleliste pidajad mõistagi ärevaks, kuid Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud reeglid on enamike hinnangul liiga karmid ja neid on keeruline täita.

Tõstamaa vallas Rummu talus kanu, hanesid ja parte, kokku 40 lindu kasvatav ja nende mune OTTi (otse-tootjalt-tarbijale-süsteem – toim) kaudu turustav Valli Selberg peab 1. aprillist kehtima hakkavat lindude vabalt pidamise keeldu absurdseks. Ta on kindel, et haiged linnud surevad enne ära, kui Eestimaale jõuavad.

Ta meenutab aastatetagust samalaadset paanikat, mille käigus tema hea sõbranna oma linnud kõik maha lõi ja pärast kaua pisaraid valas, aga linnugripp Tõstamaale ei jõudnud ja nüüd aitas Valli tal uued linnud soetada.

Kuna Rummu talu asub metsa sees, siis osa aega on linnud nagunii kinni, aga päeval, kui perenaine ise õues toimetab, on nad lahti. „No see pole mõeldav, et ma neid kinni hakkan hoidma. Ega mul mingi suurfarm ei ole, kus linde puuris peetakse ja pärast munakarbi peale kirjutatakse, et on rõõmsate õrrekanade munad. Minu munadel on kindel klientuur, kes hindab nende head maitset, mis tuleb just sellest, et nad vabalt ringi saavad joosta ja mitmekesist toitu nokkida,” selgitab ta ja lisab, et selle nõude täitmine oleks umbes sama, kui ta ennast puuri paneks.

„Kui tuleb, siis tuleb, ega midagi teha ei ole, aga linde pole mõtet puuris kasvatada,” ütleb taluperenaine. Ka võrgu pealetõmbamist ta ei poolda, sest esiteks tuleb linnumustus sealt lindude üle lennates läbi, teiseks on praegu saada olevad võrgud kallid ja viletsad ega pea ühtki lindu ega looma kinni. Selbergi hinnangul on see üks mõttetu nõue, mille on välja mõelnud ametnikud, kes ise kunagi ühtegi lindu kasvatanud ei ole.

Pärnumaal Audrus kanu rohkem oma lõbuks ja silmailuks kasvatav Anatoli Samarin ütleb, et naine tõi just viis tibupoega, igaüks eri värvi, ja nüüd on tal 15 kana ja üks kukk. „Nii kaua, kui linnuparved üle lendavad, hoian neid igaks juhuks võrgu all, aga pärast lasen ikka välja. Ilus vaadata, kuidas nad mööda õue ringi siblivad ja kanadel endal ka rõõmsam elu,” lausub mees. Munad sööb pere ise ja jagab tuttavate rõõmuks neilegi.

Maa Elu palus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitjal Olev Kaldal selgitada, kuidas hakatakse lindude kinnipidamist kontrollima ja kas ka näiteks pere kahte kana ei tohi enam õue peale vabalt jooksma lasta.

„Meie eesmärk on ennetada kogu Euroopas ja meie lähiriikides leviva linnugripi jõudmist farmidesse. Iga linnupidaja käitumine on siin kõikide teiste jaoks määrava tähtsusega ning loeb,” vastab ta.

Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud korra järgi hakkab kodulindude väljas pidamise keeld kehtima alates esimesest aprillist. Selleks ajaks tuleb lindude pidamise ala tarastada ja võrguga katta juhul, kui linde ei ole võimalik sisetingimustes pidada. Samuti tuleks linde sööta ja joota sisetingimustes või kui see ei ole võimalik, peaks lindude söötmise ja jootmise ala olema kaetud veekindla katusega.

Kalda toonitab, et need reeglid kehtivad ühtmoodi nii suurfarmidele kui ka mõne kana pidajale just seetõttu, et taudipuhangu korral moodustatakse kümne kilomeetri raadiuses taudipunkti ümber piirangutega tsoon, kust on keelatud mune ja liha väljapoole viia ja turustada.

„Seega võib ka ühe väikepidaja hooletus põhjustada majanduslikke raskusi teistele linnupidajatele. Isegi linnupidamisala tarastamine ja võrguga katmine ei välista taudi jõudmist farmi, kuna linnud võivad ikkagi kokku puutuda nakatunud metslindude väljaheitega. Seetõttu on lindude pidamine sisetingimustes kõige kindlam meetod linnugrippi ennetada. Haiguse farmist eemalhoidmise eest vastutab ennekõike linnupidaja, meie oleme abiks nõuete selgitamisel ja nende asjakohasuse hindamisel,” selgitab ta.

Pärast väljaspidamise keelu jõustumist hakkab Veterinaar- ja Toiduamet linnupidajaid kontrollima, kuid Kalda sõnul ei hakka veterinaarametnikud inimesi kohe trahvima. „Kui avastame nõuete rikkumise, teeb veterinaarametnik kõigepealt linnupidajale ettekirjutuse ja annab soovitusi, kuidas puudused kõrvaldada. Alles siis, kui ettekirjutused jäetakse tähelepanuta, kaalume karmimate sanktsioonide, nagu näiteks rahatrahvide rakendamist,” lubab ametnik.