Pealinnapere tegi tühjalt seisnud häärberisse veinimõisa

Allikukivi veinimõisa turundab pere vanim poeg Ott. Foto: Eili Arula

Kogu oma täiskasvanuea Tallinnas elanud kolme lapse vanemad Raili ja Roman Hein võtsid neli aastat tagasi endale sihiks kolida pealinnast ära maale. Nende plaan maale elama kolida polnud pelgalt suurest linnast lahkuda ja osta väike talukoht, vaid leida elamine, kuhu oleks võimalik endile rajada ka töökohad.

Elamise otsimisel langes liisk 2013. aasta sügisel lõpuks Allikukivi mõisahoonele Pärnumaal, kus veel aasta varem töötas Tihemetsa põhikool. Viimane koolikell kõlas Tihemetsa põhikoolihoones 2012. aasta 9. juunil. Seega seisis maja tühjalt vaid veidi üle aasta.

Ettevõtmine oli parajalt hullumeelne just seetõttu, et nii Railil kui ka Romanil olid Tallinnas tasuvad töökohad, mille nimel mõlemad olid aastaid vaeva näinud. Raili on hariduselt küll matemaatikaõpetaja, kuid selles ametis pole ta päevagi töötanud. Viimased kümme aastat oli Raili IT-spetsialist riigiettevõttes ja abikaasa Roman töötas autoteeninduses hooldusnõunikuna.

Ott, nende kolmest lapsest vanim, on juba täiskasvanu ning elab ja töötab Tallinnas, teine poeg Max käib 10. klassis ja pere pesamuna Sarah Sofia õpib teises klassis. Maale kolimise plaani küpsedes oli Max veel põhikoolipoiss ja Sarah Sofia käis lasteaias.

Pealinnast lahkumine oli Heinade perel justkui mitme tundmatuga võrrand. Esiteks pidid Raili ja Roman omavahel kokkuleppele jõudma, kuidas pärast Tallinnast lahkumist edasi toimetada. Kuidas selgitada seda lastele, et ka nemad plaaniga päri oleksid, ning leida ise võimalused uues kodus enesele rakendust leida.

Nagu öeldud, on Raili kunagi õppinud matemaatikaõpetajaks, seega mitme tundmatuga võrrandite lahendamine on just tema pärusmaa. Pere jõudis kokkuleppele, et päevapealt Tallinna maha ei jäeta ja esimesed kaks aastat käidi Allikukivil vaid vabadel hetkedel, peamiselt nädalavahetustel, laste koolivaheaegadel ja suviti. Tänaseni ei olda pealinna ahelatest veel päris priid.

Vaja oli omandada uued teadmised nii tootmiseks kui ka üldse maaeluga hakkamasaamiseks.

Põhitöö kõrvalt said Railil toidutehnoloogia alused selgeks Tallinna teeninduskoolis ja taimekasvatuse saladused Räpina aianduskoolis, veinitootmise saladusi käis ta praktika korras omandamas Lepa ametikooli veinitööstuses. Romanil on samuti pooleli õpingud Räpina aianduskoolis maastikuehituse erialal.

Auhinnatud veinid

Railil oli kohe olemas plaan, mida ta Allikukivil teha soovib. Juba mõnda aega oli ta katsetanud kodumaistest marjadest ja puuviljadest veinide valmistamist. Ka on ta saanud kinnitust, et tema valmistatud veinid on tasemel. Nimelt on Raili osalenud 2013. aastast saati iga-aastasel koduveini valmistamise võistlusel, kus tema veinid on iga kord finaali jõudnud.

Kahel korral saavutas Raili oma veinidega sel võistlusel teise koha. 2014. aastal sai ta teise koha väärilise preemia vaarikaveiniga ja aasta hiljem pihlakaveiniga.

Käesoleva aasta algul valmis Allikukivi veinimõisas nende esimene müügiõiguslik rabarberivein, mida juba praegu Tallinnas kodumaist käsitöötoodangut tunnustavatest poodidest ja söögikohtadest osta saab.

„Rabarber on hästi tänuväärne tooraine seetõttu, et see saab üsna varakult valmis,” räägib Raili Hein, kes korjas veini jaoks rabarberid Pärnumaalt taluaedadest. Praeguseks on Railil endalgi Allikukivi mõisapargi maadele väike rabarberiistandus kasvama pandud, kuid sealt hakkab korralikku saaki saama kõige varem ehk järgmisel aastal.

Kuigi rabarber on vili, mis valmib üsna varakult, on selle töötlemine kvaliteetseks veiniks üsna keerukas. Allikukivi veinimõisa rabarberivein on poolmagus, mis sobib desserdiks.

Suve alguses on oodata õunaveini turuletoomist. 2016. aasta Allikukivi õunavein on poolmagusate klassist kaunilt kuldkollane puuviljavein, mis toob kaasa vanavanemate parimad oskused traditsioonilise õunaveini valmistamisel. Samas on see siiski tänapäevane.

Veel on Allikukivi veinimõisas küpsemas veinid arooniast, vaarikast, mustast sõstrast ja pihlakast.

Hoolimata mitmetest müütidest ja kahtlevatest seisukohtadest koduveini aadressil on praegusaja veinivalmistajad, nii kodus kui ka väiketööstustes, neid jõuliselt purustamas, rõhudes aina rohkem kvaliteedile ja viinamarjaveiniga samadele standarditele.

 „Tegelikult ma näen, et eestimaist kvaliteetset toitu on hakatud uuesti kõrgelt hindama. Meil on häid restorane, mis rõhuvad just kodumaistele retseptidele, need on ajakohastatud ja väärindatud. Sama kehtib ka kodumaiste käsitööõllede, siidrite ja ma usun, et lähitulevikus ka veinide kohta,” märgib Allikukivi veinimõisa perenaine.

Kontserdile ja ööbima

Et Allikukivi mõis on suur ja selle ümber laiub üle kuue hektari suurune park, siis pole Railil meeles mõlkumas vaid veinitootmine. Tal on juba plaan, kuidas ühendada veinitegu ja turism.

Nende elukoht on andnud selleks suurepärased võimalused ja järk-järgult kujundavad Raili ja Roman enda kodu, kahekorruselist häärberit ka majutusasutuseks. Praegu käib veinitootmine mõisahoone esimesel korrusel, kuid millalgi plaanib pererahvas kogu tootmise kolida maja keldrisse.

„Siin all on täiskelder, kus kunagi loodame hakata lisaks tootmisele tegema ka ekskursioone, degusteerimisi ja veinikoolitusi,” ütleb Raili Hein. Mõisahoone all asuv kelder on äärmiselt suursugune. Kuigi keldris asus varem koolisöökla ja köök, tuleb need nüüd tootmisruumide jaoks usinalt ümber ehitada.

Seni pole rakendust leidnud veel ka veinimõisa teine korrus, kus vanasti olid klassiruumid. „Praegu suviti saame siin majutada endale külla tulnud sõpru, aga tulevikus võiks siin külalistele öömaja pakkuda,” selgitab Raili, näidates maja teisel korrusel olevaid avaraid klassiruume, kust avaneb maaliline vaade mõisaesisele platsile ja teisel pool maja asuvale mõisapargile.

Praegu käib Allikukivil mõisapargi korrastamine, mille tarvis sai Raili ka toetust Keskkonnainvesteeringute Keskuselt. Mõisahoone pargipoolses küljes on suur terrass, kuhu Raili hinnangul mahub pika laua taha istuma kolmekümnepealine seltskond.

Juba on Railil plaan hakata mõisas korraldama terrassikontserte. Esimesed kontserdid peaksid toimuma 4. juunil, mil Allikukivi veinimõisa terrassile tuleb esinema Marek Sadam, ja 7. juulil, kui tuleb kodukandi ööbik Liisi Koikson. Perepoeg Ott, kes on veinimõisa turunduse oma kanda võtnud, otsib artiste, keda Allikukivile esinema kutsuda ja nii kohalikku kultuurielu elavdada.

Pealinnapreilist maalapseks

Praegu ongi Allikukivi veinimõisa tootmisega tegev vaid Raili ning veinimüügiga tegeleb vanem poeg Ott. Et mõisahoone on suur ja majandamist vajab mitu hektarit maad, millest suurema osa moodustab looduskaitse alla kuuluv 150 aastat vana mõisapark, on peremehe Romani ülesanne peamiselt selle majandamine ning eluruumide soojaks kütmine.

Kuna keskmine laps Max õpib Tallinna muusikakeskkoolis ja on valinud oma elu siduda muusikaga, siis on tema kooliajal ikkagi Tallinnas ja käib Allikukivil vaid koolivälisel ajal. Kõige enam on Allikukivile kolimisest rõõmu olnud peretütrel Sarah Sofial. „Eelmise aasta kevadel ma panin ta viimaseks õppeveerandiks Kilingi-Nõmmele kooli, varem õppis ta Tallinnas. Suve veetsime siin, sügise hakul ma küsisin, kas ta sooviks Tallinna kooli tagasi minna, ja ta keeldus kategooriliselt,” meenutab Raili.

Ta tunnistab, et Sarah Sofiast ehk Sofist, nagu pereliikmed teda kutsuvad, sai lühikese aja jooksul tõsine maalaps. „Sügisel esimesel koolipäeval saatsin ta kleidi ja kingadega ilusti koolibussile, pärast koolist tagasi tulles bussist maha astudes olid tal juba kingad jalast ja tatsas paljajalu koju,” räägib Sofi ema Raili. Ainuüksi peretütre täiesti teistsugune igapäevaelu ja lapsepõlv võrreldes varasema linnalapse omaga on vanemate hinnangul maale kolimist juba õigustanud.