Ilmatark valgusreostusest

Foto: Ants Liigus

Ilmavaatleja töö ilmajaamas, eriti pilvede määramise, aga ka atmosfäärinähtuste vaatlemise osas oleneb tegelikult päris palju valgusoludest. Näiteks on kõige raskem pilvi vaadelda ja määrata siis, kui pole peaaegu mingisuguseid valgusallikaid: pimedate ööde aeg, kuu loomine või väga väike kuufaas, kuu on horisondi taga, vaatluskoht on eemal asulatest, mistõttu pole ka valgusreostust.

Sellisel juhul on võimalik määrata vaid pilvede olemasolu – kas tähti on näha või mitte ja hoolikal vaatlusel ehk ka umbkaudne pilvisus.

Kujutlegem ilmajaama töötajat, kes peab määrama täielikus pimeduses üksnes meelte abiga pilved ja atmosfäärinähtused (udu, tuisu jms) – see on vististi võimatu (kuigi tuisku saab küll määrata silmad kinni – kui on tuul ja miskit külma tuleb vastu nägu)! Seetõttu on huvitav, et siin avaldub valgusreostuse positiivne külg vähese loodusliku valguse tingimustes: vähemalt alumised pilved on valgustatud ööselgi piisavalt, et neid saaks vaadelda, määrata erimid vähemalt liigi (põhivormi) või alamliigi (vormi) tasemeni ja fotografeerida. Teine võimalik hea külg võiks esile tulla näiteks inimeste puhul, kellele meeldib siiski, kui maal oleks ka valgusreostust – magamajäämiseks liiga pime, kui isegi kuu ei paista.

Mis on valgusreostus? Valgusreostusega on tegu siis, kui tehisvalgus satub sinna, kuhu sel pole ette nähtud sattuda. Näiteks tänavalaterna valgus võib segada inimeste magamist, sest selle valgus, mis on tegelikult ette nähtud vaid teed valgustama, satub ka mujale, näiteks inimeste magamistuppa ehk soovimatusse kohta. Tehisvalgus viitab aga sellele, et valgusreostus on kaasnähtuseks eeskätt tänapäevases (tööstus-)tsivilisatsioonis, kus on võimalik piisavalt energiat kasutada ja suunata seda valgustitesse. Täpsemalt peetakse valgusreostuse allikaks valesti suunatud tänavavalgustust, aga ka hoonete valgustust, monumentide valgustust ja valgustatud välireklaame, viimaste mõju üha kasvab. Kõige rohkem on valgusreostust tiheasustusaladel, eriti hiidlinnades ja nende kogumites.

Valgusreostus tekitab keskkonnaprobleeme, kahjustab ökosüsteeme, sest ajab sassi päeva ja öö rütmi (muudab valguse ja pimeduse loomulikku rütmi), segab astronoomiliste vaatluste tegemist, sest tähistaevas muutub heledamaks, tähed ega planeedid ei eristu siis enam kuigi hästi; mõjutab negatiivselt inimeste tervist, sest mõjutab psühholoogiat, hormonaalset tasakaalu, käitumist ja nõrgendab immuunsüsteemi ehk kunstlik päeva ja öö tsükli muutmine võib lõpuks põhjustada tõsiseid psühholoogilisi ja füsioloogilisi tagajärgi, ja isegi soodustada vähiteket.

Kuigi valgusreostuse vähendamiseks on hakatud aina enam kasutama energiasäästlikke leedvalgusteid, on tegu siiski vastuolulise teemaga: nende energiasäästlikkus võib innustada hoopis suuremat arvu valgusteid kasutama, samuti on tegu intensiivsema valgusega ja leedvalgus on sinakam kui naatriumlampide oma ehk lainepikkus on lühem – see tähendab, et valgusreostus hoopiski suureneb, sest Maa atmosfääris hajub väiksema lainepikkusega ehk sinakam valgus rohkem kui punakamad toonid (molekulaarse hajumise intensiivsus oleneb  lainepikkusest – põhjus, miks taevas on päevasel ajal sinine), lisaks sellele mõjutab sinakam valgus kollakamast rohkem inimese füsioloogiat, pärssides näiteks melatoniini tootmist, mis raskendab omakorda uinumist.

Aga nagu alguses öeldud, kergendab valgusreostus üsna madalate ning veidi ka keskmiste pilvede vaatlemist ja määramist, kuid ülemised pilved jäävad enamasti ikka pimeduse varju. Tehisvalguse abistav mõju oleneb õhumassi sumestatusest (uduvine ja põuavine halvendavad vaatlustingimusi, sest valgus hajub õhus olevatelt tolmu- või niiskuseosakestelt rohkem) ja valgusallikate suunast. Kui valgusreostus on märksa tugevam pooles kuni kolmveerandis taevas, siis see pigem soodustab vaatlustingimusi, aga kui see on ühtlane igal pool vaatleja ümber, siis on tegu halvendava asjaoluga.

Mõistagi on valgete ööde ehk nautilise hämariku perioodil valgust piisavalt ka täiendavate valgusallikate ja valgusreostuseta – pilvi ja nende erimeid on võimalik enam-vähem hästi vaadelda ja määrata.

Ilm on muutunud küll kevadisemaks, aga erilist suurt sooja pole veel olnud, vaid pigem on ilm olnud üsna udune, sajune, sh on sadanud märga lund ja kohati on tekkinud ajutine lumikate ja on esinenud isegi peaaegu –10kraadist õhutemperatuuri (näiteks 20. märtsi hommikul Hiiumaal). Sarnane ilm jätkub ka järgmistel päevadel: päeviti on õhutemperatuur küll kindlalt üle 0 °C, aga mõnel ööl pole välistatud –5 °C madalam; jätkub päikeselisi tunde, ka suuremad sajud hoiavad Eestist vististi eemale. Kuu lõpp võib üllatada talvehõngulise kõledusega – elame, näeme!