Meie suurim hani

Foto: Henn Soodla

Koduhanede mihklipäev on mardipäeval. Hanesid on inimesed liha ja sulgede saamiseks kasvatanud juba mitu tuhat aastat. Nende kodustamist hõlbustas asjaolu, et päeva või paari vanused hanepojad, kui on emast lahku jäänud, püüavad inimesele või sõudepaadile järgneda.

Nii tuldigi hallil ajal mõttele hanetibud koju viia ja seal oma toidulisana üles kasvatada. Vana-Egiptuse seinamaalidel ja -reljeefidel on hanesid inimeste seltsis kujutatud juba 2200 aastat enne meie ajaarvamist, samuti Hiinas. Ajapikku on vastavalt „maitsele ja moele” aretatud suur hulk hanetõuge – hallhanest kuuskümmend ja idapoolsest kühmnokk- ehk stepihanest ligi kolmkümmend, hübriidid peale selle. Mõne hanetõu linnud saavad isegi üle kümne kilo raskuseks. Ungaris on hanemaksapasteediga maiustajate huvides aretatud koguni tohutu suure, isegi poolteist kilo kaaluva maksaga hanetõug. Põhja-Ameerikas on kodustatud Kanada laglet ja aretatud ka mitu tõugu.

Looduses elutsevad hallhaned on kolme kuni nelja ja poole kilogrammi raskused. Sulestik on heledam kui teistel haneliikidel, ülapoolel pruunikashall, alapoolel heledam, kõhualune lausa valge, tiibade eesserv aga helehall nagu ei ühelgi teisel haneliigil. Nokk on peaaegu ühtlaselt oran˛ikasroosa, jalad tuhmroosad.

Hallhani on levinud Euraasia parasvöötmes Islandist ja Šotimaast Kaug-Idani. Meil pesitseb ta rannaroostikes ja väikestel meresaartel, varematel aegadel ka kuni 15 km merest eemal järvedel ja soodel. Kesk-Euroopas, Poolas, Leedus, Venemaal, Siberis ja Ussuurimaal ongi sood ja järved ta elupaikadeks, stepivööndis elutseb hallhani järvedel. Euroopas (koos Venemaaga) võib praegusajal leiduda veel 65 000 kuni 80 000 haudepaari. Eestis on hallhane asurkonna suurus suuresti kõikunud: haudepaaride hulk kahanes 1930. aastateks kolmesajani, siis hakkas jälle tõusma ja jõudis läinud sajandi lõpul tuhande paari kanti, et siis jälle väheneda kuuesaja paari peale. Läbirändel on hallhani üsna tavaline üle kogu maa, aga meelispaigaks näib olevat ikka küttimise poolest ohutu Matsalu laht, kus sügiseti on loendatud kümme tuhat ja rohkemgi peatuvat hallhane.

Sügisel püsivad hallhaned keskpäeval ja öösel lahel, hommikuti ja õhtu eel lendavad mõneks tunniks kõrrepõldudele kombainist mahapudenenud teri ja viljaidandeid sööma, kogudes sel viisil endale edasirändeks Madalmaades ja mujal Põhjamere ääres olevatesse talvituskohtadesse piisava rasvavaru. Puhkavaid või toituvaid haneparvi silmitsedes ilmneb, et pesakond – üks või kaks vana- ja mitu noorlindu püsivad lähestikku ja isegi tõrjuvad oma „territooriumilt” võõraid hanesid eemale. Ärarändeks annab signaali kas jääkaane tekkimine või paks lumi.

Lääne-Euroopa rannikuvööndisse koguneb talvitama sadu tuhandeid hanesid, peale hallhanede ka raba- ja laukhanesid ning laglesid, kellel jääb sealsetel rohumaadel kitsaks ja napib toitu. Hallhanesid on täheldatud käimas koristatud kartulipõldudel „järelnoppimist“ tegemas.

Varakevadel, märtsikuul aga saabuvad haned pesitsusaladele paariti, kuna noored hoiduvad paar aastat omaette salkadesse. Pesitsema hakkavad hallhaned kolmandal-neljandal elukevadel ja paarid püsivad koos, kuni surm neid lahutab. Hanepaar leiab sobiva pesakoha roostikus või saarekesel ja tassib pesaks kokku meetrilaiuse ja poole meetri paksuse roovarte ja muu taimeprahi hunniku. Selle keskele lohku muneb emahani aprillis 4–6 kollakasvalge koorega muna, iga päev ühe, ja vooderdab pesa pisitasa oma udusulgedega. Haudumine kestab neli nädalat, mille kestel nii mune kui ka hauduvat emalindu varitsevad paljud ohud, hoolimata lähedal valvet pidavast isahanest. Küll kondab roostikus kährikkoeri ja rebaseid, viimasel ajal lisaks mõni šaakalgi, lagedal saarel võib rünnata merikotkas. Mõnikord aga võtab pesakoha üle samasuguseid olusid vajav kühmnokkluigepaar – ja nende jõu vastu haned ei saa.

Pojad lahkuvad pesast koorumisjärgsel hommikul ja liiguvad tihedalt vanemate kannul püsides mõne rohuse kalda poole. Päevad veedavad pesakonnad vee peal, õhtul ujutakse randa või laiule-saarele ja näksitakse nooremaid kõrrevõrseid. Lennuvõimeliseks saavad noorhaned 60 päevaga, aga enne seda hakkavad vanalinnud sulgima, heites endalt kõik hoosuled peaaegu korraga, nii et enamasti hakkavad noored lendama enne, kui vanadel lennuvõime taastub. Augustis hakkavad hanepesakonnad parvedesse kogunema ning lahtedelt-järvedelt kaugemal toitumas käima, st lendama.

Haned, eelkõige hallhanedest põlvnevad koduhaned on etendanud tähtsat osa inimkultuuri arengus. Tušiga pärgamendile kirjutati hane tiivasulega – teiste lindude hoosuled ei osutunud nii kõlblikuks, olles kas liiga haprad või üleliia jämedad (nagu luigesuled, mida pealegi oli vähem saada). Peaaegu kõigis keeltes tarvitatakse tänini linnusulest ja kirjutussulest rääkides ühte ja sama sõna. Voodipatjade täitematerjaliks on ikka eelistatud peenikesi hanesulgi. Niisiis on hallhani olnud õige tähtis nii kulinaarias, tavaolmes kui ka kultuuris ja isegi ühes militaarses seigas, kui 390. a eKr hanede kaagatamine hoiatas roomlasi ööpimeduses linnamüürini hiilinud gallialaste sissetungi eest.