Nippe külvide ja ettekasvatamise õnnestumiseks

Taimi kastke veega, mis on ruumist paar-kolm kraadi soojem, ja arvestage, et päikeses kuumenenud taimi pritsida ei tohi. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Paljud kasvatavad praegu toas aknalaual taimi ette, kuid mitte alati ei õnnestu saada ilusaid tugevaid taimelapsi. Miks?

Kui uurida poes saadavaid külvi- ja pikeerimismuldi, siis selgub, et mitmed neist on vaid peene fraktsiooniga neutraliseeritud turbad, kuhu pole midagi juurde lisatud. Reeglina on need eriti soodsa hinnaga. Mida rohkem on turbale komponente lisatud, et seemned seal ilusasti idaneksid ja noored taimed kasvaksid, seda kallimaks substraat muutub. Nii juhtubki, et 20liitrise külvi- ja pikeerimismulla hind jääb 80 sendi ja nelja euro vahele, neist esimene turvas ja teine looduslik kompostisegu.

Kindlasti võib külvamiseks kasutada ka hinnalt kõige soodsamat kasvuturvast ning külvi ja taimede kasvu paremaks õnnestumiseks sinna ise juurde segada pestud liiva, tseoliiti või vermikuliiti, nii paraneb substraadi struktuur (õhu ja niiskuse sisaldus).

Muld olgu korralik

Hea külvimuld peaks olema ilma haiguste ja kahjuriteta, seega kui kasutate koduaia mulda, tuleks see eelnevalt läbi kuumutada. Külvake üksnes puhtasse mulda. Keldrist, kuurist ja poest toodud külviturvas/muld nuusutage kasvõi üle ja kui tunnete seenelõhna, siis ärge seda kasutage, sest sinna tehtud külvidest ei saa reeglina asja – need hukkuvad. Samuti ärge kasutage külvamiseks ühte mulda mitu korda järjest, eriti kui eelmine külv mingil põhjusel hukkus.

Taimed kasutavad idanemiseks seemnesse varutud jõudu. Pärast tärkamist vajavad need kindlasti lisajõudu-väetamist. Paremad külvi- ja istutusmullad sisaldavad taime ettekasvatamiseks vajalikke toiteelemente, nende odavate puhul on aga lisaväetamine eriti tarvilik, sest turvas on toitainevaene kasvupinnas. Häda, kui sinna on lisatud vaid ühekülgselt lämmastikku, mis paneb taimekesed vilkalt taeva poole pürgima.

Külvi- ja istutusmuld peab olema soe, külmunud mullakott sulab päevi. Reeglina vajavad taimed idanemiseks pisut rohkem sooja ja pärast tärkamist soovitatakse taimede väljavenimise vältimiseks temperatuuri paari kraadi võrra alandada.

Tihti tekib külvisubstraadi pinnale valkjas kirmetis, mille põhjuseks võib olla, et aurumise tagajärjel jõuab substraadi pinnale turba neutraliseerimisel kasutatud lubiaine. Palju ohtlikum on, kui tunnete seenelõhna ja mullapind on kattunud seeneniidistikuga, mis ei lase korralikult vett ja õhku läbi ning noored taimed hukkuvad. Mõlemal juhul sobib esimeseks võtteks tõusmete vahel pinnase ettevaatlik kobestamine. Väikeste taimelaste vahel saab seda teha tikuga.

Seenhaiguse kahtluse korral tuleks taimi pritsida mõne seenhaiguste tõrjevahendiga (2017. aasta kevadel lubatud väikepakendis ja ilma taimekaitse tunnistuseta Previcur). Kui keemiat kasutada ei taha, tuleks teha uus külv ja mitte enam kasutada samast kotist pärinevat külvimulda. Pisut aitab seenetumist vältida, kui mullapind katta õhukese kihi pestud peene liivaga, tseoliidi või vermikuliidiga. Külvide kastmiseks võib kasutada ka looduslikult taimi tugevdavaid vihmaussisõnniku leotist, põldosjateed või merevetikaekstrakti lahust – need vähendavad, kuid ei välista mulla seenetamist.

Kui seenetamise vastu aitab temperatuuri alandamine, siis piisava soojuse nappusel võib taimi hakata kimbutama tõusmepõletik. Haiguse tunnuseks on juurekaela või varre alumise osa tumenemine ja nöördumine, suure õhuniiskuse korral muutub piirkond limaseks. Kudede hävimise tõttu muutub vars peeneks, taim lamandub ja hävib. Tugeva nakkuse korral ei jõua tärkav taim teinekord isegi mullapinnale, vaid hukkub enne. Tõusmepõletiku teket soodustab liiga happeline muld (halvasti neutraliseeritud), külm ja märg muld, ebaühtlane kastmine ning suur öise ja päevase temperatuuri vahe. Optimaalne oleks 15–18 kraadi ja temperatuur ei tohiks langeda alla 10–12 kraadi, see võib kaasa tuua soojalembeste kurkide, melonite, arbuuside hukkumiseni viiva kasvuseisaku. Jälgige, et külvikast ei asuks otse külmal aknalaual ega puutuks vastu külma klaasi. Ühtlase temperatuuri tagamiseks on hea kasutada minikasvuhooneid. Külmal ööl saab vajadusel taimed ööseks kattelooriga kinni katta.

Kauplusest võib leida nii turba- kui ka kookosetablette, millesse saab külvata taimi, mille juur ei talu hästi ümberistutamist või kui tegu on mõne üksiku seemne külviga. Erinevalt turbast on kookos neutraalse koostisega ja taim saab sellest paremini vett kätte, seega ei saa taim nii kergesti veepuuduse ajal kahjustada. Kumbki neist ei sisalda taimekasvuks vajalikke toiteelemente ja pärast tärkamist tuleb taimi hakata lisaväetama. Läbikuivamise vältimiseks võib tablettidevahe täita tseoliidi või vermikuliidiga, mille saab hiljem taimede istutamisel segada kasvukoha mulla parandamiseks.

Kastmiseks soe vesi

Kõige keerukam ongi vast kasta tärkavaid taimi, sest oht, et pisike idu enne läbi kuivab, kui külvikasti uuesti kasta saame, on tegelikult väga suur. Kastke veega, mis on taimi ümbritsevast ruumist paar-kolm kraadi soojem. Muld peab olema ühtlaselt niiske. Et vähendada kasvusubstraadist niiskuse aurumist, sobib samuti pinnale raputatud õhuke kiht pestud liiva, tseoliiti, vermikuliiti.

Seega kastke kasvusubstraat altpoolt ülespoole märjaks ja pihustiga pealt lisaks, kuni seemned on idanenud. Kui taimed on tärganud ja lehed on pidevalt märjad, soodustab see haiguste arengut. Pritsimisega on see häda, et päikeses kuumenenud taimi ei tohi pritsida. Nii nagu suurtele tomatitele meeldib vesi pigem mulla sees kui lehtedel, meeldib see ka väikestele taimedele.

Külvide ebaõnnestumise põhjused võivad ulatuda seinast seina. Nii vajavad mõned seemned tärkamiseks mitte harjumuspärast soojust, vaid hoopis külmaperioodi läbimist. Tihti tekitab hämmingut karulaugu külvamine – ei tõuse teine vahel ka teisel aastal ja siis korraga tuleb nagu muru. Muidugi võib juhtuda, et see õbluke roheline niit satub rohimise ohvriks, sest varsti pärast tärkamist läheb see juba puhkeseisundisse (kolletub ja kuivab).

Mõned taimed jäävad aga pärast tärkamist justkui äraootavale seisukohale (paprikad, petuuniad, pelargoonid). Mõni külv võib hävineda vaid seetõttu, et tegu on valgusidanejaga (sinilobeelia, petuunia, salveid, basiilik, piparmünt) ja sellele ei sobi mullaga katmine. Selliste taimede puhul on abiks õhuke kiht tseoliiti külvisubstraadi pinnale ja seeme tuleb sinna peale külvata.

Väetis on vajalik

Kuna külvi- ja ettekasvatussubstraadid sisaldavad pigem vähem kui rohkem taimele süüa, on eriti tähtis taimede hilisem turgutamine. Nii võib pikeerimise ja ümberistutamise mullale lisada kas pikatoimelist väetist Osmocote® Start (mineraalne) või vihmausside valmistatud Taimerammu, huumusepõhist väetist Naturen® Looduslik jt. Tuleb silmas pidada, et tegu poleks ainult lämmastikupõhise (kanakaka) väetisega.

Taimede ettekasvatamisel võib kasutada ka kastmiseks sobivaid väetisi. Neil tuleb kindlasti kinni pidada kasutusjuhendist, sest taimelapsed vajavad tunduvalt vähem süüa kui nende parimas kasvujõus kaaslased. Nii on näiteks Substral® Miracle-Gro® tomativäetise pakendil erinevad väetisekogused ja kasutustihedus esimesest pärislehest kuni täiskasvanud taimede väetamiseni.

Kuigi tänapäeval on müügil väga korralikke külviks ja istutamiseks sobilike substraate, olen läbi aastate kasutanud istutusmuldade töötlemiseks nii läbiküpsetamist ahjuplaadil 90–100 kraadi juures kui ka aurutamist. Eelistan aurutamist, sest läbiküpsetatud substraat muutub nii kuivaks, et tihti ei saa seda enam korralikult märjaks. Aurutamisel olen kasutanud köögiviljade aurutamiseks mõeldud potti. Kolme liitri substraadi töötlemiseks kulub vee keemahakkamisest umbes kaks tundi. Enne istutamist tuleb lasta substraadil korralikult maha jahtuda ja taheneda (2–3 päeva).