Meelis Pärn on pagaripoiste ja -tüdrukute pealik

Pagaripoiste omaniku ja juhi Meelis Pärna sõnul tuleb turul püsima jäämiseks pingutada iga päev.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Selles, et juba üle kahekümne aasta on meie magusalettide üheks nõutumaks kaubamärgiks olnud Pagaripoisid, saab nii-öelda süüdistada vaid firma ainuomanikku ja juhti Meelis Pärna, kes teab, et sel turul püsima jäämiseks on vaja pingutada iga päev.

Meelis Pärn sattus pagariärisse 1992. aastal üsna juhuslikult, kui sel alal tegutsevad head tuttavad juriidilist nõu vajasid. Läks paar aastat ja tal tekkis juba endal tõsisem huvi asja vastu. Rahastamisprobleem õnnestus lahendada tehnoloogiks värvatud Hannu Ahoneni abiga ja vajalikud liisingud vormistati hoopis Soome Vabariigis. Ka esimesed tooted erinesid märgatavalt sellest, millega eestlased seni harjunud olid. Kuid see pisut eristuv toodang pälvis kiiresti tarbijate tähelepanu ja tagas edu sellest hoolimata, et saiad-koogid olid pisut kallimad. Mõnda aega tegutsesid mehed koos, siis läksid teed lahku, kuigi sõbrad on nad siiani. Soomlasest partner tahtis lihtsalt liiga ruttu rikkaks saada, tema aga pikemalt äri ajada, leiab Pärn tagantjärele seletuse.

Algul töötas Pagaripoisid ilma öise vahetuseta: õhtul tehti toorikud valmis ja asetati kappi, mis muutus mõne aja pärast sügavkülmaks, keset ööd tavaliseks külmaks ja vastu hommikut kerkekapiks. Pagar pani hommikul tööle tulles ahju sooja ja värsked saiad oli veerand tunniga valmis. Sellist tehnoloogiat toona keegi teine siin veel ei kasutanud, seevastu nüüd on sügavkülmutatud pirukad juba laialdaselt käibel. Teise uudisena hakati tegema tooteid kihistatud pärmitainast. Kui tavaline pärmitainas läheb kiiresti tahkeks, siis kihistatud tainast tehtu püsib kaua pehme ja värske, ka maitse on parem.

Joosta tuleb järjest kiiremini

„Kui algul oli usk, et kui teen selle ja selle asja ära, siis on kõik korras ja saab nautida oma töö vilju, siis peagi tuli arusaamine, et kogu maailm on arengus ja konkurentsis püsimiseks tuleb järjest kiiremini joosta, ilma hinge tõmbamata,” ütleb Pärn välja põhilise äritõe.

Algul maksis Pagaripoisid palka tosinale töötajale ja tegutses veidi üle saja ruutmeetri ulatuval pinnal Lasnamäe veeru peal. Aeg oli karm ja ega seal hotelli Neptun keldris kuigi kerge elu polnud. „Neid vendi, kes meil katust lappida soovisid, käis ikka pidevalt,” meenutab ettevõtja. Ehkki Pärn usub, et läbirääkimiste teel võib kõike klaarida, soovis ta siiski oma ettevõttele paremat kohta. Seda enam, et ruumidki jäid kitsaks.

Järgmisena kolis Pagaripoisid Mustamäele Sütiste teele, kus tegutseti kuus aastat. Sealgi tekkis vaidlus rendilepingu üle, nii et tuli isegi kohtus käia ja hulk närvirakke kulutada. „Kui on sellised eksistentsiaalsed probleemid, siis läheb uni varakult ära. Ühel säärasel hommikul sattus mu kätte ajaleht koos Vana-Lõuna tänav 37 ajaloolise maja müügikuulutusega. Mul tekkis kohe huvi,” räägib Pärn praeguse asukoha saamisloost. Tegu on tsaariaegse paekivihoonega, mis 1986. aastal sai juurdeehituse ja kus viimased aastad tegutses tuntud väljaanne Sõnumileht, enne seda oli aga olnud populaarne Vineeri- ja Mööblivabriku klubi oma kuulsate tantsuõhtutega ja veel varem tööliste seltsimaja. Mõne vana pildi järgi otsustades võis hoones kunagi koguni kirik olla.

Aastal 2000 avas uksed kohvik, kus sai kaupa tellida, kohvi juua ja einestada. Olgu mainitud, et see õdus söögikoht on siiani ümbruskonna elanike ja töötajate hulgas populaarne: soojad saiad ja muud värsked küpsetised on ju igal ajal garanteeritud. Samal ajal käis remont tagumistes ruumides ja 2002. aasta esimesel kevadpäeval kolis sinna kogu tootmine. Hoo sissesaamine võttis uues kohas aega, aga tagantjärele hindab firma omanik tehtud otsuse üheks kõige õigemaks oma elus. Masu ajal ei läinud muidugi kellelgi hästi, veel üle-eelminegi aasta oli üsna raske, kuid eelmine juba pisut parem. Konkurents on tihe ja see sunnib investeerima, aga igale suuremale investeeringule järgneb paratamatult mõõn. Kogu kasum on tootmisse tagasi läinud ja mingeid dividende pole ainuomanik välja võtnud. „Valida on, kas lähed edasi või tagasi, vahepealset võimalust pole,” kinnitab ta.

Rinda tuleb ju pista ka selliste gigantidega nagu Eesti Pagar, Leibur ja Fazer, kes kõik haukavad mingi osa üldisest turust. Oma 4 protsendiga on Pagaripoisid siiski Eestis üsna arvestatav tegija.

Küsimusele, mis suunas pagari- ja kondiitriturg areneb, vastab Pärn, et eks ikka mitmekesisuse ja kvaliteedi suunas. Järjest enam tuleb väikesi tootjaid, kes kodus käsitsi midagi teevad ja oma toodangut sotsiaalvõrgustiku kaudu pakuvad. Paraku on see toodang vähem kontrollitud kui suurte tootjate oma, kellele kehtivad väga ranged nõuded. Kahjuks on palju näiteid, kus väiketootja aastaga ära väsib või läbi põleb, sest ei suuda stabiilset tootmist tagada.

Kuidas mõjutab tervisliku toitumise suund ning saia- ja magusavastane propaganda pagareid? „Eks iga asi mõjutab meid nii väikeses riigis nagu Eesti. Tormid veeklaasis on ennegi möllanud, nii et lained üle ääre löövad. Aga elu näitab, et kui torm mööda saab, on klaasi pind taas sile,” vastab Pärn. Magusamaksu on kehtestanud Soome ja teised põhjamaad, kuid enamik on sellest loobunud või loobumas, kuna see lööb eelkõige kõige vaesema elanikkonna tasku pihta,” kommenteerib ta.

„Kui süüa midagi kapa ja kulbiga, siis mõjub see igal juhul halvasti. Kõike tuleb mõistlikult tarbida. Pidulikul hetkel või pärast rasket päeva on üks magus koogike igati omal kohal ega tee kellelegi liiga. Lihtsalt energiahulk, mis sa sisse sööd, tuleb ka ära põletada. Lugesin hiljaaegu ühest teadlaste uuringust, kus selgus näiteks, et gluteenist loobumine võib soodustada teatud haiguste teket. Ei ole nii, et hüppad ühest seinast teise – tõde on enamasti kusagil keskel,” selgitab Pärn oma arusaama sel teemal.

Annab tööd ka Lihulas

Sajandivahetusel ostis Pagaripoisid ära sisuliselt pankrotis olnud ettevõtte Lihula Leib ja puhus sellele elu sisse. Küsimusele, miks ta seda tegi, vastab Pärn, et ju vist oli noor ja loll, sest tööd ja vaeva on sinna palju kulunud, aga suurt kasu pole sündinud. Kohe esimesel nädalal tulid talle telefonikõned teadetega tarnete lõpetamise kohta, sest ettevõttel oli palju võlgu. Kuna aga Pagaripoiste maksedistsipliin oli olnud laitmatu, siis teda usaldati ja peagi õnnestus uuel omanikul vanad võlad ära klaarida.

Samas võimaldas Lihula tehase ost üsna olulisel määral Tallinna tootmises tekkinud ruumipuudust leevendada. Algul tehti seal ka leiba, sepikut ja saiabatoone, aga kuna seda ei saanud teha sama hinnaga kui suurtes leivatehastes, siis on nüüdseks loobutud ja Lihulast tulevad põhiliselt külmutatud väikesaiad jae- ja hulgimüügi tarvis. Ka osa tordi- ja koogipõhju valmib seal.

Päris tähtis on seegi, et tööd ja leiba saab 25 kohalikku inimest, mis on nii väikese paiga jaoks üsna suur asi. Omanikule teeb meelehärmi vaid asjaolu, et PRIA keeldus veidi alla miljonilise käibega ettevõttele seadmete soetamiseks väikeettevõtetele ettenähtud toetust andmast. Kuna Lihula Leiva ja Pagaripoiste omanikud kattuvad, siis liideti käibed kokku ja loeti, et tegu on keskmise suurusega ettevõttega. Sellist tagasilööki ei osanud Pärn enda sõnul isegi mitte unes ette näha.

Leivaliidu juhatuse liikmena valutab Pärn südant järelkasvu pärast. Selle tarvis korraldatakse pagarite ja torditegijate võistlusi, arendatakse koostööd kutsekoolidega, millest mõned on isegi liidu liikmeks võetud. Nii saavad koolitajad paremini teavet selle kohta, mida tööandjad ootavad ja mida õppetöös muuta tuleks. Juba pelgalt ühise laua taga istumine on hea asi. Muretsema paneb, et õppima lähevad paljud, aga samale alale tööle suundub napilt kolmandik.

Pärn ei pea muretsema oma elutöö saatuse pärast, sest tema kaks poega on juba praegu äris aktiivselt sees: Martin turundab ja Tõnis on haldusjuht. Mees ei tõmba joont juhtkonna ja muu töötajaskonna vahele, sest kõik võivad oma arvamuse välja öelda ja kindlad olla, et nende sõnaga arvestatakse. Samas on ta seda meelt, et ka juht ise peab kogu aeg juures olema. Nõnda teeb ta peaaegu iga päev ringi tootmises ja vähemalt korra nädalas üritab ka Lihulas ära käia. „Minu ülesanne on inimestega suhelda ja aru saada, kus on probleemid, teiste asi on need lahendada,” märgib ta.

Pingeid maandab mees kalavetel ja käib vahel, küll enda sõnul üksnes koera rollis, sõpradel jahil kaasas. Kõige paremini tunneb ta ennast aga Tõstamaa suvekodus, kus sadam samas kõrval. „Kui vaatad hilja õhtul taevasse ja näed tohutut tähemerd, siis mõistad, et linnas sa seda kunagi ei näe. Seal on ka vaikus, mille katkestab luikede kisa, ning veel palju muud, mis ühe maakoha nii eriliseks muudab,” loetleb ettevõtja suvekodu privaatsust pakkuvaid eeliseid.

Fakte Meelis Pärna kohta:

Sündis Tallinnas 1957. aastal.

Lõpetas Tartu Ülikooli juristina 1988. aastal.

Töötanud juristina mitmes ettevõttes.

Aastast 1993 pagariäris.

Aastast 1995 ettevõtte Pagaripoisid ainuomanik ja juht.

Aastast 2000 OÜ Lihula Pagaripoisid kaudu OÜ Lihula Leib omanik.

Annab tööd 165 inimesele.

Eesti Leivaliidu juhatuses.

Eesti Pagarite Seltsi juhatuses.

Abielus, 2 täiskasvanud last.

Hobid: kalandus, jahindus.

Populaarne

Tagasi üles