Ärme tekitame puusante juurde

Need kaks tulpa ei ela ega sure. Õigem oleks need ju maha võtta? Foto: Erakogu

Varakevadistel jalutuskäikudel otsid looduse ärkamise märke. Lehestik ei varja veel midagi ära ja igas asulas jääb seepärast praegu silma hoolimatult lõigatud puid, mis ei ela ega sure.

Üsna värsket koledat saetööd märkasin viimati Laagri suunalt rongiga pealinna sõites: keegi oli raudtee ääres noored männid ilma latvadeta jätnud, võttes neil maha vähemalt kolmandiku kõrgusest. Räsitud lehtpuid on muidugi palju rohkem, tulbastamisest pole pääsenud saared, pärnad ja tammed, kes küll lõikamise ehk teistest natuke paremini üle elavad. Kuid räsitud on ka kaski, vahtraid, leppasid jt lühema elueaga puid, kelle selliseks noorenduspüüdeks või väga hilinenud suuruse muutmise katseks ei tohiks mingeid õigustusi leiduda.

Kevadtalvel saab saagimine hoo sisse ja igal aastal jõuab meediassegi mõni vastukaja tekitav lugu koledast puulõikusest meie ühises avalikus ruumis. Ma ei arva, et puid ei tohi puutuda, vastupidi, asulais tuleb neid järjepidevalt hooldada ja kujundada ning kuivanud oksad on tarvis ära lõigata, enne kui need alla kukuvad. Lõigata tuleks sagedamini ja vähe korraga, mitte aga harva ja palju ühe raksuga. Hoolduslõikus peaks toetama puu elujõulisust. Noor puu kasvatab oma peente okste väikesed haavad hästi kinni. Kui eesmärgipärast ja liigi omapära arvestavat võrakujundust ja hoolduslõikust on pidevalt tehtud, pole puu äkiliseks tulbastamiseks mingit põhjust.

Äkiline ja ohtlik sekkumine

Selle, mida tulbastamine tähendab, on mitmele allikale tuginedes hästi ära selgitanud kogenud arborist Sulev Järve: „Latvamiseks ehk tulbastamiseks nimetatakse sellist lõikust, kus puu latv, jämedad külgoksad või enamik võrast koos tüvepikendusega eemaldatakse sobimatust külgokstevahelisest kohast ning puule tekitatakse ohtlikult suured haavad.” (Vt Eesti Loodus 2012, nr 4, „Linna- ja pargipuid hooldagu arboristid”.) Enne kui suure puu lõikamiseks läheb, tasub see viie aasta tagune ajakirjanumber välja otsida. Tulbastamise halba mõju puude tervisele selgitab seal ka Luua metsakooli õpetaja Veiko Belias („Tulbastamine on kuritegu puu suhtes”), dendroloog Aino Aaspõllu aga kirjutab, miks sellist lõikust siiski on kasutatud („Puude tulbastamine ja Tudu Pilvepuu”).

Halba lühidalt kokku võttes võib öelda, et esimestel lõikusjärgsetel aastatel on tulbastatud puud eriti koledad ja tulbastamine põhjustab sageli tüvemädanikku. Oma loomupärast olekut köndistatud puud enam tagasi ei saagi. Pärast jõhkrat lõikust kasvatavad remmelgad, paplid jmt liigid suurtele lõikekohtadele kõvasti vesivõsusid. Et mitte nälga jääda, püüavad puud uinuvatest pungadest oma kaotatud lehestikku taastama hakata. Järsk üleminek jämedalt tüvelt või oksatüükalt peeneks võrseks on ebaloomulik. Vesivõsudest arenevad oksad kinnituvad nõrgalt, need võivad kergesti murduda ja puukoore katki rebida, tihti on seda häda näha remmelgail. Vesivõsusid tuleb paari aasta tagant harvendada ja murdunud oksad ära lõigata – tööd on seega ka köndistatud puuga ning mädanev könt pole ohutu.

 Lõikusega nõrgestatud puud on haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumad. Eriti kergesti lähevad suurte lõikehaavade tõttu mädanema kask, vaher, pappel, hobukastan.

Puidurakkude külmumise pärast ei tohi elavaid oksi lõigata, kui külma on rohkem kui kümme kraadi, lõikustööks ei sobi ka aeg pungade puhkemisest lehtede täis kasvamiseni ega sügisene lehtede langemise aeg. Kasele, vahtrale ja sarapuule võib hoolduslõikust teha suvel, kui lehed on juba suured, siis ei hakka nende haavad enam mahla jooksma.

Arboristid oskavad ka suure lehtpuu võra kõrgust ja laiust vähendada nii, et säilib puu loomulik kuju. Seda ei tehta aga korraga, soovitud tulemuse saab mitme lõikusega ja ehk kümne aastaga. Kõiki oksi saab lõigata sobiva külgoksani. Puuvõra ei vähendata rohkem kui neljandiku võrra. Kui seda põhimõtet ei saa täita, siis oleks ilmselt õigem puu päriselt maha saagida.

Könt on elav etteheide

Tiheasustusalal kasvavaid puid (välja arvatud viljapuud) tohib raiuda vaid kohaliku omavalitsuse loal ja ka hoolduslõikuseks tuleb taotleda luba. (Kogu asjaajamise käik on Tallinnas näiteks sätestatud dokumendis „Puu raieks ja hoolduslõikuseks loa andmise tingimused ja kord”.) Omavolilise tegutsemise eest saab trahvi ja kõigil lõikustöödel on justkui kogu aeg peal asjatundja kontrolliv pilk. Luua metsakool koolitab arboriste, kes teavad, kuidas puid õigesti lõigata. Lõikuskunst on keeruline ja sellega ei peagi igaüks ise hakkama saama. Nõu ja abi saab küsida näiteks Arboristide Koja Facebooki lehe kaudu ja peamised lõikusreeglid leiab kätte ka Sulev Järve ja Väino Eskla raamatust „Puude ja põõsaste lõikamine”.

Tarkust meil seega justkui on ja tuleb järjest juurde. Tarka ja hoolikat lõikust näeb aga veel vähe. Sellel on minu arvates mitu põhjust. Sandistatud puud surevad aeglaselt ja kuni nad hääbuvad, riivavad nad ka pilku. Lõikustöö tellijal on alati kiire. Puu pole kõigi jaoks elusolend, kes väärib hoolimist, ja inimesel ei ole vist lihtsalt annet oma tegude tagajärgi ette näha.

Ladva ja võrata puusante oleks tulevikus ka siis hulga vähem, kui enne istutamist kaaluda, millised puuliigid koduaeda üldse mahuvad ja kui palju te tahate nende hooldusele aega kulutada. Kui istutus hoolega läbi mõelda, siis ei avasta järgmine põlvkond ootamatult, et mõni puu on liiga suureks kasvanud, varjab valgust, ähvardab tormiga majale kukkuda ja lagundab juurtega vundamenti.

Suured pärnad ja tammed linnakrundile kindlasti ei mahu, neid saavad kasvatada ja imetleda väga avarate õuede omanikud. Ilus on vabalt ja võimsalt kasvav puu, tema võlu tuleb kõige paremini esile siis, kui puud saab vaadata umbes kõrguse kauguselt. Pärnad kasvavad umbes 30–35 m kõrguseks, hariliku tamme kõrgus jääb üksikult kasvades ehk 15–20 m peale. Pärna võra läbimõõt võib olla üle 10 m, tammel üle 25 m. Arukase kõrgus on 20–30 m, võra läbimõõt 10–15 m.

Kuid hiiglaseid ei peagi endale tingimata tahtma. Kena aiakujunduse saab luua ka ilupõõsastega ja hiiglase asemel võib toredaks õuepuuks olla hoopis pihlakas, pooppuu või iluõunapuu. Paljudel liikidel on ka väikesekasvulisi ja huvitava kujuga sorte. Vähe ruumi võtavad kitsa sammasja võraga sordid, neid on mitmetel lehtpuudel. Sellised on näiteks harilik tamm „Fastigiata”, harilik haab „Erecta”, sanglepp „Pyramidalis”, harilik vaher „Columnare”. Okaspuudega on vähem tööd. Aeda sobiks hästi (ka püsijõulupuuks) näiteks kitsa võraga Serbia kuusk või väike ja ilus Korea nulg „Silberlocke”.