Millises Eesti piirkonnas on põllumees kõige õnnelikum?

Suurvee ajal võib vesi tõusta otse põllu servani. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Eesti on küll väike, aga siin on igasugust. On teada, et kõik, kes Eestis soovivad midagi aias või põllumaal kasvatada, peavad alati arvestama suhteliselt suurte ilmaerinevustega Eesti lõikes.

Kui saartel on alati olnud pehmem ja niiskem, siis Ida-Eestis või Lõuna-Eestis on lumi ja külm igal aastal vähemalt mõnda aega kindel külaline. Ka sademete hulk pole Eestis alati ühesugune – näiteks Vormsi saarest armastavad vihmapilved suvel tihti ringiga mööda minna. Kui ühel suvel Lõuna-Eestis muudkui sadas ja uputas, kurtis Läänemaa tuttav männimetsa tuleohtlikkuse üle, sest õiget vihma polnud neil nädalate viisi. Jõgevamaast räägitakse alati kui kohast, kus külm võib viljapuud ära võtta. Hiidlased ja saarlased ei pea selle pärast tavaliselt muretsema, sest neil nii külma talve pole.

Väikeaednikku, kes lihtsalt ilu pärast või oma tarbeks midagi kasvatab, keerulised ilmaolud niipalju ei mõjuta kui neid, kes peavad oma põllumajandus- või aiandustegevusest elatuma. Lihtsam on muidugi jõukamatel ettevõtjatel-põllumeestel, kes saavad parima tehnoloogiaga saagile kaasa aidata, kuid kasu toovad ka põllumajandus- või aiandusharidus ja eelmistelt põlvkondadelt õpitud teadmised.

Samas pole ka kogenud põllumehel või aednikul igapäevaelu sada protsenti kindel. Ilmastik teeb ikka trikke ja sellega peab alati arvestama.

Sordid valige ilma järgi

Eestimaa külmemas nurgas ehk Jõgevamaal asuva Vaigla talu perenaine ja ühenduse Eesti Veiniakadeemia lektor Tea Lajal ütleb Maa Elule, et puuviljasaak ja kvaliteet sõltuvad tõesti ilmast, aga veel mullastiku tüübist ja kõigest sellest, mis ise tööna panustatakse. „Saak sünnib mitme aspekti koosmõjul. Eestis on võib-olla õnnetum see puuvilja- või marjakasvataja, kelle põld või istandus on õhukese mullakihina paekiviplaatidel või väga turbasel pinnal. Ega liiva- või saviplatsidelgi kasvatada pole kerge,” märgib Tea Lajal. Samas on neil omamoodi plusse. „Mida vähem saaki, seda kontsentreerituma aroomi- ja suhkrusisaldusega viljad kasvavad. Näiteks marmelaadi, mahla, moosi või veini valmistamisel on hea, kui marjades-puuviljades on rohkem suhkruid ja lõhnu-maitseid. Toodete maitse on siis lihtsalt parem.”

See, et Eesti põhjarannik on Lõuna-Eestiga võrreldes jahedam, tähendab Tea Lajali sõnul seda, et seal on viljadel vähem aega küpseda, mis omakorda tähendab, et seal tuleb valida varavalmivad sordid, ei muud. „Või valmistada tooteid, kus poolküpsete viljade teravamad happed on plussiks, näiteks mahlakommid, mahlajoogid, siidrid, vahuveinid,” loetleb ta.

Hiline kevadkülm kimbutab kogu Eestit

Hilised kevadkülmad, mis on kõige suuremad pahandusetegijad, võivad Eestis olla aga igal pool, ka Haanja kuplite vahel. „Ei usu, et Eestis peaks keegi oma asukoha pärast olema õnnetum. Valida tuleb õiged sordid ja hooldustehnikad ning tegutseda läbimõeldult,” soovitab Tea Lajal.

Tema enda Vaigla talu viinamarjaistandus on Vilinas, külmapealinna Jõgeva kõrval.

Kogemus näitab, et taimede tervis, külmataluvus ja esimesed saagid on samasugused kui Tartu kõrval Rõhu katsejaamas. „Olen mitmel suvel järjest näinud, mida teevad puuviljad Haapsalu kõrval Haava talus ja viinamarjad Võru lähedal Pruuli-Kaska talus. Igal paigal on oma pinnas ja mikrokliima ja igal oma probleemid. Praegu tundub, et ükski paik pole teisest tingimata parem. Kolimine ei tule mõttessegi, pigem vahetame sorte või kultuuri.”

Kevade järgi saaki ennustada ei saa

Tea Lajal ütleb, et need kuus aastat, mil ta on eesti viinamarjadega süvitsi tegelenud, on kõik olnud omamoodi. Mitte ükski kevad pole aimu andnud, milline tuleb saagi küpsemise või korje aeg. Iga kord tuleb mingi uue olukorraga tegemist teha. „Ideaalset viinamarjasaaki olen näinud 2011. ja 2012. aastal Rõhul ja 2016. aastal Vaiglal. Praegu ei ole enam kõige suurem probleem kliima, vaid pinnase tüübi ja sordi sobivus. Mis millega sobib, pole veel täpselt teada.” 

Suvises ja soojemas Eesti paigas Põlvamaal tegutsev küüslaugukasvataja Rainer Soosaar (Kõlleste Garlic OÜ) nõustub Jõgevamaa kolleegiga, et tänapäeval peab igaüks ise oma õnne sepp olema. Kus keegi elab ja tootmist arendab, ei määra kuigi palju.

„Kuigi jah, eks mullastik ja kliima Eesti eri paigus erinevad. Aiandustootjad sõltuvad suuresti ilmastikust – kui kasvuajal pole sademeid, pole loota ka saaki. Samas saame ise väga palju ära teha: vaadelda ja otsida sobilikke sorte jne.”

Rainer Soosaar rõhutab, et küüslaugukasvatusele tuleb panna alus juba sügisel, see tähendab põllu ettevalmistamist ja väetamist. Aastatega on tundma õpitud oma piirkonna kliimat, mullastikku jne.

„Saagikust määravadki muudki tegurid peale meie kevadiste ilmaolude, olgugi et kevad võib olla ebasoodne,” selgitab ta. Saagikust saab tänapäeval jõuliselt mõjutada: õigete sortide valik, taimede vajaduste arvestamine, otstarbekas väetamine ja tõhus umbrohutõrje.

Kõlleste Garlic OÜ on näinud mitmeid häid saagiaastaid ilmast sõltumata. Rainer Soosaar rõhutab, et küüslaugu kasvatamiseks oli väga hea aasta 2014. Samuti ollakse väga rahul 2016. aasta küüslaugusaagiga, aga mitte sibulaga. „Sibulal oli hea aasta 2015.”

Eesti kliima on väga muutlik

meteoroloog ja klimatoloog Ain Kallis:

„Hea saak on ilma kingitus,” sedastas poole sajandi eest tuntud agrometeoroloog Karl Põiklik. India vanasõna ütleb: „Päike on saagi isa, vesi saagi ema.” Ainult et seda taimedele vajalikku soojust (päikest) ja vett tuleb nii, nagu ilmataat juhatab.

Eesti kliima eripäraks ongi väga suur muutlikkus. Eriti sademete osas: näiteks sadas 1974. aasta juunis mõnes paigas 212 mm, teisal vaid 14 mm vihma.

2002. aasta augustis sadas Tartus 8 mm, aasta hiljem juba 115 mm.

Iga suvi, iga vegetatsiooniperiood on kordumatu, sestap erinevad Eesti piirkonnad saagikuse poolest. Isegi aastail, kui suve keskmise õhutemperatuuri ja sademete näidud langevad kokku, võivad saagid olla teistsugused, palju võib sõltuda sellest, kuidas sadas, millal sadas jne.

Väga palju oleneb ka põldude mikrokliimast, reljeefist, st koha kallakust.

Millised Eesti paigad on soodsamad põllumajanduse mõttes?

Vegetatsiooniperiood on kõige pikem lõunapiiri ääres ja Saaremaal. Oluline näitaja – suve keskmine õhutemperatuur on kõrge eriti Võru- ja Pärnumaal (kolme kuu norm ehk pikaajaline keskmine on sealmail 16,7 °C), kõige madalam aga Kirde-Eestis (Väike-Maarjas 15,5 ja Jõhvis 15,6 °C). Öökülmad kollitavad sügisel ja kevadel teadupoolest Jõgeva, Türi ja Rapla kanti.

Koos ilmadega mõjutab loomulikult saagikust mullaviljakus, selles mõttes on õnnelikumad Järva-, Viljandi-, Jõgeva- ja Harjumaa. Ja muidugi agrotehnika. Nõukogude ajal teatasid Pihkva oblasti juhid, et kuna Eestis on palju enam päikesekiirgust, siis ongi sealsed saagidkõvasti paremad …

Kokkuvõttes võib ilm olla põllumehe suurim vaenlane või sõber kõikjal ja igal ajal.