Audrus kuivatatud kilud rõõmustavad Lääne-Euroopa koeri

Taksi Susie isu näitab, et kuivatatud kilu maitseb koertele tõesti hästi. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui kevadel hakkab merest tulema kilu, ostab Pärnu ligidal tegutsev OÜ Lahekala kokku 400 tonni külmutatud kala, millest jagub ettevõttel terveks aastaks põhiliselt Lääne-Euroopa koertele maiuspaladeks kuivatamiseks.

Audru külje all nõukogudeaegsest sigalast ümber ehitatud tootmishoones valminud koeranäksid lähevad Petbiti kaubamärgi all peaasjalikult Taani ja Saksamaale, Eestisse jääb vaevu protsendi jagu toodangust, räägib OÜ Lahekala omanik ja juhataja Avo Miiter.

Mees meenutab, et selle sajandi algusaastatel tegutsesid nad Vana-Pärnus ja töötlesid kala inimeste toiduks, aga sel turul oli konkurents toona äärmiselt tihe ja nii hakati uurima võimalusi, mida kalast veel teha annaks.

„Käisime lahtiste silmadega ringi ja uurisime, mida mujal tehakse. Näiteks Peipsi järve ääres kuivatati Peipsi tinti lemmikloomadele ja sealt tuligi mõte ise samuti selles vallas katsetama hakata,” räägib Miiter. „Kui inimestele valmistatud toitu suutsime müüa ühes kuus umbes 200 kilo ja see polnud rentaabel, siis koeratoiduga hakkas märgatavalt paremini minema.”

Üsna pea õnnestus hankida üks kopsakas tellimus Soomest, mis andis võimaluse toodet suuremas koguses valmistada ja müüa.

„Müüme nüüd juba 12 aastat ja järjest tõusvas joones,” sõnab Miiter. „Praegu läheb kuivatatud kalast koeranäkse igas kuus välja kuus tonni, põhiliselt Saksamaa ja Taani suurtele edasimüüjatele.”

Nagu öeldud, alustati Peipsi tindiga, mis kuivas kiiresti ja maitses samuti hästi, aga siis läks selle kala püük keelu alla ja mindi odava kilu juurde, mis on pisike ja kuivab hästi. Kuivatamiseks kasutatakse kolmanda sordi kala, mis inimtoiduks üldjuhul ära põlatakse.

Külmutatud kilu ostetakse samas Audru vallas tegutsevast Eesti Kalapüügiühistust kevadel kohe 400 tonni. Just kevadine kilu on hea, sest see pole väga rasvane ja kuivab seega paremini. „Ostame aasta varu korraga, siis on rahulik ja tormipäevad meid ei ohusta,” tähendab mees.

Vajaduse järgi võetakse hoidlast kilu välja, sulatatakse, siis läheb kuivatusahjudesse kuni 30 kraadi juurde kolmeks päevaks, sealt edasi pakkimisse. Pärast kuivatamist saab 400 tonnist kätte 80 tonni valmistooteid. Koeratoiduks kala lihtsalt kuivatatakse, mingeid maitse- ja säilitusaineid ei lisata.

Miiter räägib, et päris tegevuse alguses mõtles ta esimesed ahjud ise välja, nüüd on kasutusel spetsiaalsed tehaseahjud. Kuidas kala kõige mõistlikum kuivatada, on ta uurinud nii maaülikooli teaduritelt kui ka mujalt maailmast, näiteks käinud isegi suurte kalatöötlemistraditsioonidega Islandil kalakuivatamist uudistamas. Pooleteise aasta eest laiendas Lahekala tootmist, kui ehitas juurde uue tsehhi PRIA toel. „See raha oli meile väga suureks abiks,” tõdeb Miiter.

Plaanis on rajada veel uus külmkamber, selleks tarbeks on juba ostetud lähedal asuvad vanad garaažid.

Mudil loomatoiduks

Aastate jooksul on Lahekalas kasutatud tootmises mitmeid kalu ja proovitud neist uusi tooteid välja mõelda. Praegu pakub mõttetööd meie meres „umbrohuna” leviv mudil, mis kaluritel järjest suuremas koguses võrku satub, aga mille realiseerimisega kalamehed hädas on. Miiter tõstab lauale katsetamiseks kuivatatud mudilad ja ütleb nende põhjal, et see praegu üsna põlatud kala tundub talle koeranäksina igati perspektiivikas.

Kümne töötajaga Lahekalal pole endal laborit, kus uusi tooteid välja mõelda ja katsetada. Nii on Miiter üritanud ülikoolidega tootearenduses koostööd teha, kuid väiketootjail on tema sõnul raske ses vallas löögile pääseda. Aga üritavad ikka.

Veel on Lahekalas proovitud kuivatada kala nahka, näiteks ahvenanahk maitseb katsetuste põhjal koertele hästi. Pealegi saaks ümberkaudsetest kalatööstustest odavalt nahka, samuti teisi ülejääke, mida loomatoiduks kasutada. „On, mille kallal mõelda, mõtted meil kogu aeg liiguvad,” muheleb Miiter.

Meeletu valik

Nagu on kingsepp ilma liistudeta, pole Miiteril kodus koera. Küll aga teistel töötajatel, kelle koerte peal esimesed katsetused tehakse.

Aimu, mida koeratoidumaailmas mujal riikides tehakse, saab messidelt, kus käiakse tooteid tutvustamas ja uusi kontakte sõlmimas. Üks suurimaid omataolisi maailmas on Saksamaal Nürnbergis toimuv mess.

„Mida kõike maailmas lemmikloomadele ei tehta. Valik on ikka täiesti meeletu – alates krõbinatest suurte uhkete tortideni välja,” kirjeldab Miiter. „Nürnbergi messil oli näitusehall nagu kümme meie näitusehalli. Kõik lemmikloomatoitu täis, vaatepilt on tohutult kirju.”

Nagu paljudes teistes eluvaldkondades, valmib suurim hulk koeratoitu Hiinas, ka kalast loomatoitu teevad hiinlased, samuti hollandlased ja poolakad.

Miiter meenutab, et oma kaubaga niigi üleküllastunud Saksamaa turule jõuda polnud sugugi lihtne. „Saatsime muudkui e-kirju ja ootasime tagasisidet. Esimesed vastused olid, et ärge isegi hakake mõtlema sellele, aga me ei jätnud jonni ja lõpuks õnnestuski saada Saksamaa suurde Trixie ketti. Kolm aastat läks, enne kui lõpuks kaubale saime,” räägib ta.

Väiksemaid koguseid on Lahekala müünud veel Austriasse, Soome, Hollandisse ja Leetu.

Praegu on tellimusi piisavalt, et rahulikult homsesse vaadata ja tegevuse laiendamisele mõelda. „Koerad ju ei kao kuhugi,” sõnab mees.

Petbiti koeramaius pole põhitoit, vaid väike näks, millega mugav lemmikut premeerida. Huvitaval kombel ei pidavat kassidele kuivatatud kilu meeldima, aga eks loomad olegi erinevad. Kui loo autor ühe kilunäksipaki kodus lahti tegi ja sealt mõned koerakaussi raputas, ilmus kohe välja värsket kala põlgav kass, äsas koerale käpaga ja pistis ise mitu kilu nahka ning lubas alles siis koera kausi kallale. Maitsesid kilud koeralegi.