Tülikavõitu linnatikkuja

Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Juba paarkümmend aastat oleme harjunud nägema meie suuremates linnades majakatustel seismas ja taeva all lendamas suuri häälekaid kajakaid. Need on hõbekajakad, kelle meelitasid siia eelmise sajandi lõpuni linnalähedastelt prügipanilatelt priilt saadav toit. Nüüd on jäätmekäitlus küll tublisti vähem kajakasõbralik, aga olelusvõitluses sitkeid hõbekajakaid on linnapildis iga aastaga üha enam.

Hõbekajakas on üsna suur lind: ta kaal võib küündida terve kiloni ja üle sellegi, tiivapikkus on oma 45 sentimeetrit ja tiibade siruulatus ligi poolteist meetrit. Vanalindude kere, pea ja saba on valge, tiivad ja selg (niinimetatud mantel) sinihall, tiivaotsad mustad. Noorlinnud on aga valge- ja pruunihallikirju sulestikuga ja musta sabatipuga. Alles kolmandal eluaastal, sulerüüd mitu korda vahetanud, muutuvad nad vanalindudega ühetaolisteks ning saavad sellal ka suguküpseks.

See on meil pesitseva kuue kajakaliigi seas praegu kõige arvukam, keda praegu leidub, eeskätt väiksematel meresaartel vähemalt 25 000 haudepaari. Bioloogiliselt huvipakkuv oli hõbekajaka kolooniate tekkimine Eesti ja Läti suurte rabade laugastele eelmise sajandi algupoolel. Neid peeti koguni eraldi alamliigiks ja nende hulk jõudis 1960. aastaks üle poole tuhande paari, et seejärel aegamisi jälle kaduda. Neil tuli toidu järele lennata mitmekümne kilomeetri kaugusele – merele või Peipsile, sest rabalaukad on kajakate jaoks üsnagi toiduvaesed.

Meresaartel aga oli hõbekajakas saja aasta eest väga vähearvuline pesitseja, kes asus näiteks Vaika saartele alles 1932. aastal. Nelikümmend aastat hiljem loendati Saaremaa ümber olevatel saarekestel kokku peaaegu tuhat hõbekajakapesa. Ka teistel Eesti meresaartel oli juurdekasv niisama hoogne ja 1975. aastaks oli hõbekajakaid meil juba 3600 paari. Selline suur ja ablas asurkond hakkas juba mõjutama teiste lindude arvukust. Algas haha ja teiste sukelpartide arvukuse kahanemine. Tõmmukajaka populatsiooni peaaegu täieliku hääbumise – kunagiselt 700 paarilt nüüdse kümmekonnani – kirjutaksin ma samuti hõbekajaka arvele, kes on oma sihvakamast sugulasest poolteist korda raskem ja vastavalt tugevam.

Tänaseks näib hõbekajaka demograafiline plahvatus mõneti möödas olevat ja tema arvukus, mis Eestis jõudis umbes 35 000 paarini, langeb tasapisi, ilmselt toidubaasi napimaks jäämise tõttu: lahtised prügilad on üsna harvaks jäänud. Talvitavate hõbekajakate arvu võib hinnata poolesajale tuhandele ja paljudes linnades ei vaibu nende valjud kjaoo-hüüded ka karmimate pakaste ajal. Põhilise toidu hangivad nad siiski merelt ja rannalt. Kevadrändel päevaajal merd ületavad väikelinnud langevad hulgaliselt hõbekajakate saagiks. Kajakas jälitab ohvriks valitud lindu, näiteks põldlõokest ja sööstab tema poole ülaltpoolt, pidevalt teda veepinna poole sundides, kuni kümne-viieteistkümne ataki järel ohver satub vette ja sealt kajaka nokka. Aeglasemat väikelindu jälitab hõbekajakas otselennul ja saab ta lõpuks oma laialt avali nokka, et hetkega näiteks metsvint või västrik alla kugistada. Olen sellist jahipidamist jälginud uurimislaeva Aju-Dag pardalt aprillis 1977.

Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku, üks pesa teisest paari-kolme meetri kaugusel. Pesaks tuuakse-kuhjatakse mereheidist ja muud taimeprahti, sekka plastikaaditükke ja linnusulgi. Linnu-uurija Eve Mägi on täheldanud, et vooderduseks kasutatakse pardipesadest pärit udusulgi, kusjuures pardimunad nokapooliseks langevad. Pessa ilmub paaripäevaste vahedega kuni kolm muna, mida hakatakse kohe esimesest peale hauduma – katmata muna võib muidu ju mõni naaberkajakas nahka pista. Haudeaeg on kuni 33 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Pojad püsivad pesal, kuid hädaohu korral, näiteks inimese saarele tulekul püüavad nad peitu pugeda kivide vahele või taimede varju. Pesast lahkumine võib lõppeda fataalselt, sest võõrale pesaterritooriumile sattunud poega hakkavad naabrid kohe ründama ja ta võidakse koguni tükkideks nokkida, teise paari poegadele toiduks.

Pesakonda valvab ja soojendab üks vanalind, kuna teine lendab toiduretkele, isegi mitmeteistkümne kilomeetri taha. Lõuna-Uhtju saare hõbekajaka koloonias imestasime, et pinnast kattis tihe mõne sentimeetri suuruste konditükikeste kiht. Toiduga poegade juurde naasvate vanalindude tulekusuunda peilides sai aimu, et nad tassivad poegadele Rakvere külje alt Tõrma karusloomakasvandusest hangitud söödapudemeid. Vana hõbekajaka alanoka tipul on punane tähn, niinimetatud nasaralaik. Toitu nõudev poeg nokib seda, mispeale vanalind öögatab oma makku talletatu tema ette.

Pesa ja poegi kaitsevad hõbekajakad üliagaralt. Saarele sattunud rebane pekstakse ühiselt lausa vaeseomaks. Linnas ei lase katusele pesa teinud kajakapaar sinna tulnud inimest, näiteks korstnapühkijat kuigivõrd toimetada, katuselt alla tänavale sattunud poja kaitseks aga rünnatakse igat möödakäijat, nii et mõnel veri väljas. Kajakapesi ja -poegi hävitada ei luba seadus, nii et kajakaid tuleb katusele pesitsema asumast varakult takistada – eelkõige katuselt pesaehituseks sobiva prahi eemaldamisega. Elanikke häiriva häälitsemise kõrval on linnakajakad ka tülikad reostajad, kelle väljaheitelaigud rikuvad autode värvkatet ja tihtipeale jalakäijate rõivaidki. Loodusesõbrad aga loevad hõbekajakaid nagu teisigi linde linnapildi mitmekesistajateks – igal oma suhtumine.