Kaido Kama: raiesurve kaitsealadele hakkab ilmselt kasvama

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaido Kama

FOTO: Margus Ansu / Postimees

On kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets otsa saama. Raiemahu vähendamise asemel minnakse järjest nooremate metsade kallale ja ilmselt hakkab kasvama ka raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles, kirjutab aastatel 1982–1990 Antsla metskonna III jaoskonna metsnikuna töötanud Kaido Kama.

Hakkame peale asjade algusest. Kõigepealt tuletame omale meelde sellist lihtsat tõdemust, et metsale pole inimesi vaja. Mets oleks siin maa peal olemas ka siis, kui inimesi üldse poleks. See meeldetuletus on vajalik eelkõige selle seltskonna jaoks, kes kipub metsa võrdlema porgandipeenraga, ja küsib, et kui põllumehele ei tehta ettekirjutusi, mida ta peab kasvatama, millal harvendama ja millal saaki koristama, siis miks metsamehele tehakse. Mets ei ole porgandipeenar. Mets on siin olemas hoolimata inimesest, mitte tänu inimesele.

Ja mets ei rõõmusta selle üle, et Eesti riik uuesti iseseisvaks sai. Viimased kakskümmend viis aastat on meie metsale olnud väga rasked ajad. Kui 80ndatel sai peetud metsamehe ametit, siis kirusime nõukogude võimu ja selle röövmajandust. Ei oleks siis kuidagi osanud arvata ja ette kujutada, et metsade majandamise koha pealt peab hakkama seda aega taga igatsema.

Asi hakkas peale omandi- ja maareformist, kui inimesed said oma maad ja metsad tagasi. Ja üks osa neist tagasisaajatest otsustas oma metsa kohe ja kiiresti rahaks teha. Et see oleks võimalikult lihtne, kaotati 90ndatel ära elementaarsed riiklikud regulatsioonid, mis metsa majandamist juhtisid ja suunasid.

Metsamajandamiskava, mis oli varem olnud igasuguse metsaraie alusdokument, muudeti soovituslikuks paberiks. Metsakorraldus muudeti äriliseks ettevõtmiseks põhimõttel, et kes maksab, see tellib ka muusika. Raieluba asendati informatiivse iseloomuga metsateatisega. Ja nii edasi.

Kõige selle põhjenduseks väideti, et meie põhiseadus ei luba eraomandi valdamist, kasutamist ja käsutamist piirata. Mis loomulikult on vale. Põhiseadus lubab õigusi eraomandile piirata avalikes huvides.

Sel ajal saidki kõige rängemalt kirvest tunda just erametsad. Üks vana metsamees ütles mulle tollal, et ilmselt on riigi poliitika nüüd selline, et tehtagu erametsades mida tahes, aga asja hoiab tasakaalus see, et riigimetsas käitutakse ka edaspidi mõistlikult ja viisakalt. Kahjuks see vana metsamees eksis. Kirvelöögi raskuspunkt on nüüdseks juba ammu nihkunud erametsadest riigimetsa.

Riigimets suurema (kirve)löögi all

90ndate lõpus loodi riigimetsa majandamise keskus (RMK). See organisatsioon oli ja on enneolematu moodustis meie õigusruumis. Selle moodustise jaoks oli vaja luua uus õigusmõiste – riigi tulundusasutus.

Juba mõistes endas on vastuolu: tavaliselt käivad asjad nii, et riigiasutused ei tegele tulu teenimisega, sellega tegelevad äriühingud. See juriidiline vorm loodi selleks, et saaks istuda kahel toolil korraga. Täita riiklikke funktsioone ja samal ajal tegeleda ettevõtlusega. Piltlikult öeldes võiks näiteks ka maksu- ja tolliameti teha riigi tulundusasutuseks. Ehk siis isemajandavaks. Korjavad maksud kokku, teenivad tulu, elavad priskelt ja siis riik võtab sealt vajadusel dividende välja.

Nagu juba öeldud, kandus kirvelöögi raskuspunkt kiiresti erametsadest riigimetsa. 2000ndatel tegeldi riigi tasemel peamiselt sellega, et järk-järgult alandada raievanuseid, lubada suuremaid raielanke, lubada raiuda lisaks küpsusvanusele ka küpsusdiameetri alusel jne. Sinna juurde käis jutt sellest, milline tohutu majanduslik kahju on vana metsa püstihoidmine. Iga raievanuse alandamisega tekkis hüppeliselt juurde «küpset» metsa. Ja siis oli seda äsja küpseks kuulutatud metsa jälle liiga palju ning seda oli vaja hakata kiiresti maha võtma. Et mitte majanduslikku kahju kannatada.

Kui riigikontroll oma 2010. aastal tehtud auditis ütles, et riigimetsa paremates kasvukohtades raiutakse metsa kiiremini, kui keskealine mets vananeda jõuab, siis ütles keskkonnaministeerium, et riigikontroll on loll ega tea midagi. Kui riigikogule esitati 2011. aastal kinnitamiseks järjekordne metsanduse arengukava, siis väideti seal, et senise alaraiumise tulemusena on metsadesse kogunenud täiendav raiepotentsiaal. Ja keskkonnaminister kinnitas RMK-le järjest suuremaid arvestuslanke ning raiemahud riigimetsas üha kasvasid.

Kui lapsetapp

Ja nii olemegi siis jõudnud välja 60-aastaste raieküpsete kuusikuteni. Iga vana metsamees teab, et tegemist on lapsetapmisega. Tähelepanuväärne on, et selle järjekordse raievanuse alandamise vastu astusid esmakordselt välja ka suured metsafirmad (konkreetselt näiteks Lignator Mets OÜ). Ja selle seadusemuudatuse eestkõnelejateks on olnud eelkõige RMK ja riigiametnikud, mitte erametsaomanikud.

Rahvast võib lõputult lollitada juttudega puistu rinnaspindalast, arvestuslankidest ning metsa jooksvast juurdekasvust. Kogu selle keerulise jutu juures tasuks aga meeles pidada mõnda lihtsat asja:

- praegu võetakse maha sellise väljanägemisega metsad, kus nõukogude ajal tehti põimendusraiet (tänapäevases tähenduses harvendusraie 40–60 aasta vanuses metsas). Lageraiele minevad metsad on järjest peenemad ja nooremad. Seda võib igaüks oma silmaga näha.

- 80ndatel oli kogu Eesti aastane raiemaht kuni 3,5 miljonit tihumeetrit. Praegu raiutakse 10 miljonit ja tahetakse hakata raiuma 15 miljonit.

- ja nüüd siis see kõige põhilisem väide. Et metsa majandamine on jätkusuutlik, kuna me raiume vähem, kui juurde kasvab. Trikk on selles, et mida noorem mets, seda suurem juurdekasv. Mida vähem vana metsa, seda suurem on kogu juurdekasv tervikuna. Kõige suurem oleks juurdekasv siis, kui kõik Eesti metsad raiutaks maha 20–30-aastaselt, ehk siis – kasvataksime ainult energiavõsa. Kui võtame maha korraliku ja hea boniteediga saja-aastase palgimetsa, siis saame sealt umbes 300 tihumeetrit hektarilt. See tähendab, et keskmine puidukoguse suurenemine on kolm tihumeetrit hektari peale aastas. Aga kõige viimase metoodikaga väidetakse meile nüüd, et metsa juurdekasv on 6,8 tihumeetrit hektari kohta aastas. Ja seda mitte üksnes korraliku metsa kohta, vaid kõigi Eesti metsade kohta kokku koos sookaasikute ja rabamännikutega.

Olukord on hull

Tegelikult on kogu teema olnud üleval ja vaidlusobjektiks juba pikemat aega. Et niimoodi jätkates saab vana mets otsa ja et metsa raiutakse praegu tulevaste põlvkondade arvelt. Aga see jutt jäi kitsasse valdkonnaspetsialistide ringi ega pälvinud avalikkuse tähelepanu. Keegi ei suutnud ennast läbi närida sellest arvestuslankide ja rinnasdiameetrite juturägastikust. Ei lehelugeja, ajakirjanik ega riigikogu liige. Nüüd on asi lihtsalt niikaugele jõudnud, et meie metsade tegelik olukord on silmaga näha igale marjulisele ja seenelisele.

Ja olukord on päris hull. Minul on kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets ikka päris tõsiselt otsa saama. Viimases hädas siis raiutakse metsateede rekonstrueerimise sildi all ülilaiu teetrasse. Ilmselt hakkab kasvama raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles. Näiteks mõned kuud tagasi kinnitati Otepää looduspargi uus kaitse-eeskiri, millega lubatakse teha lageraieid ka kaitsealal.

RMK ongi väljapääsmatus olukorras. Ei saa ju ometi tunnistada, et kogu see säästliku majandamise ja jätkusuutlikkuse jutt on olnud suur bluff ning et normaalse olukorra taastamiseks peab pikaks ajaks raiemahtusid oluliselt vähendama. Selle asemel siis minnaksegi järjest nooremate metsade kallale.

Mulle on pähe tulnud ka selline kiuslik mõte, et kas sama asja pärast ongi Eestisse vaja suurt tselluloosivabrikut. Praegusel moel metsade majandamist jätkates jäävad saetööstuste mehed varsti nälga, kuna saepalki lihtsalt ei jätku enam. Aga paberipuud annab Eesti metsadest veel pikka aega välja raiuda. Ükskord saab see ka otsa ja siis ongi aeg hakata energiavõsa kasvatama. Ja metsade jooksev juurdekasv muutub suuremaks kui kunagi varem.

Lõpetuseks. Kes ikka veel ei usu, ei saa aru või ei taha aru saada, võiks mõelda ühe lihtsa küsimuse peale. Kui Eestis kasvab metsa tõepoolest juurde nii hirmsa kiirusega, et peame kõigest jõust kirvega vehkima, aga ikka ei saa kuidagi sellest juurdekasvust jagu, siis miks on ometi vaja järjest ja pidevalt leevendada kõikvõimalikke raiet piiravaid ja takistavaid tingimusi?

Tagasi üles