Metsaettevõtte argipäev: kuuseseemnest tormimurru likvideerimiseni

Valma Saeveski OÜ omanik Olav Arus ja tema tööpõld. Foto: Toomas Šalda

Vana-Võidu tehnikumi põllu- ja kodumajanduse eriala lõpetanud Viljandimaa mees Olav Arus teenis pärast hariduse omandamist koos praeguseks meie hulgast lahkunud isaga üheksa aastat leiba metsatöölisena. Siis aga tundis, et aeg on küps teha algust oma äriga.

2005. aastal otsustas ta koos naabrimehega käivitada Valmas saeveski. Mehed asutasid OÜ Valma Saeveski ja hakkasid musta leppa saagima. Saagisid, mis nad saagisid, aga paari aasta pärast nägid Arus ja äripartner, et vaev jookseb tühja ning võetud riskid ei õigusta ennast.

Arus kolis nüüd juba koos isaga firma Mustlasse ja orienteerus ümber metsale, firma nime aga jättis muutmata. Nii et sealtmaalt ei ole Valma Saeveskil ei Valma küla ega saeveskiga tegelikult midagi ühist. Saeveski nime all tegutsemine tekitab küll vahel segadust, tunnistab Arus, aga see on lahendatud nii, et küsijad suunatakse ümberkaudsete ettevõtjate juurde, kes ka tegelikult saematerjali pakuvad. „Väikseid saeveskeid on küll ja veel, osa neist on meie kliendid, mul on nende numbrid telefonis olemas.”

Koos uute äripartneritega asutas Arus 2008. aastal veel kaks ettevõtet: metsamajandamisega tegeleva osaühingu OK Mets ja metsamaterjali Rootsisse eksportimisele pühendunud osaühingu Senolavi. Neist viimane praegu paraku äripartneri möödnudkevadise traagilise hukkumise tõttu aktiivselt ei tegutse, kuid rootslaste huvi ümarpuitu Eestist osta on jälle tõusuteel ning peetakse koostöö taasalustamise läbirääkimisi. Oma senisele ettevõtjateele tagasi vaadates saabki Arus öelda, et temaga seotud ettevõtted on eduni viinud mitme firma koostoimimisest tekkinud sünergia ja päevast päeva tehtud tõsine töö. Kuigi raskusi on ette tulnud omajagu, on ta veendunud, et ettevõtjaks hakkamine oli ainuõige otsus.

Kaks firmat astub ühte sammu

Valma Saeveski töötab metsa üles, veab välja ja müüb metsamaterjali. „Alustades raiusime 500 tihumeetrit kuus, praegu kakskümmend korda rohkem. Klientide ja oma metsade peale kokku raiume iga kuu keskmiselt 10 000 tihumeetrit puitu. Masinaparki ei saa samuti võrrelda, praegu on meil kolm harvesteri ehk langetustraktorit ja viis forvarderi ehk väljaveotraktorit, need kõik on pidevalt töös. Lisaks kolm metsaveokit ja veoteenust peame täiendavalt sissegi ostma. Veel kasvatame ja müüme aastas umbes 600 000 kuusetaime,” kirjeldab Arus ettevõtte kasvu.

Aruse kinnitusel on Valma Saeveski äristrateegia aluseks maksimaalselt kvaliteetne teenus, mida klient ka oma sõpradele-tuttavatele soovitaks. Nii hoitakse kokku reklaami pealt ja isegi kodulehte pole tehtud. Ettevõtte kliendibaas on selle juhi sõnul rõõmustavalt soliidseks kosunud. „Kõige suuremat heameelt teebki see, kui klient tuleb pärast minu juurde ja tänab silmade särades, et ta poleks arvanudki, et oma metsa eest nii palju raha saab.”

Keerulisem lugu on metsamaade juurde ostmisega. „Kasvava metsa turg tõmbub järjest koomale. Kes on otsustanud müüa, need on enamasti juba müünud, metsamaad liigub vähem. OK Metsa edenemise teeb raskemaks seegi, et metsaturul tuleb konkureerida meiesuguse väikefirmaga võrreldes väga rikaste fondidega. Meil ei ole tagataskus kümmet miljonit eurot, mida vähimagi sobivuse korral kohe investeerida. Lisaks solgivad turgu niinimetatud helistajad ehk vaheltkasu noolijad, kes võtavad metsaomanikega ühendust ja püüavad nende metsa ausaid ja vähem ausaid võtteid kasutades ära osta. Teises käes on neil teine telefon, millega kohe meile helistatakse ja püütakse sama mets hiigelkasumiga edasi müüa. Sellised vahendajad ummistavad meie ja teiste metsafirmade telefone ja e-posti. Käib inimeste lollitamine. Meie teeme ainult reaalsusest lähtuvaid pakkumisi, sealjuures püüame kliendiga vastastikku kasulike püsisuhete saavutamise nimel maksta talle parimat võimalikku hinda. Aga kui mina saan kellegagi kokkuleppele, püüab see spekulant oma udujutuga meie tehingut kasvõi lihtsalt nurjata. On olnud isegi juhuseid, kus meie tehing pakutakse pärast kokkuleppeni jõudmist mitme tuhandega üle, aga tehingut ennast ei järgnegi.”

Kokkuostuhindade kõikumised mõjutavad mõistagi ka Olav Aruse ja tema kompanjonide tegemisi. „Asi on lihtne – kui kokkuostuhinnad on odavad, kajastub see paratamatult meie poolt kliendile pakutavas summas. Enda metsas on sobivat müügihetke lihtsam oodata. Oma mõju on sellelgi, et riigil on hädasti raha vaja ja turgu ujutatakse puiduga üle. Seetõttu tehakse nüüd ka seadustesse muudatusi, et riigil oleks lihtsam talle kuuluvat metsa rahaks teha,” usub Arus.

Tööl nii isad kui ka pojad

Töötajaid on Valma Saeveskis palgal 25, peamiselt on tegu ümberkaudsete inimestega. „Palju on neid, kelle isad on meil tööl või on varem siin töötanud ja nüüd on nende pojad meie juures. Põhituumik on stabiilne ja koosneb oma ala asjatundjatest,” kiidab Arus, kes ka ise hea meelega sae kätte võtab ja kellel on taskus langetus-  ja väljaveotraktori kõrgeima taseme juhi paberid. Seikluste otsijad ilmuvad välja siis, kui Rootsis on kõva tuulemurd olnud ja Valma Saeveskil on vaja täiendavat tööjõudu, et osa mehi sinna saata. Pärast kaovad nad jälle ära. „Rootsis töötamine toob sisse umbes poole rohkem, sest mahud on suuremad. Kui Eestis on kogu raiemaht aastas umbes kümme miljonit tihumeetrit, siis seal puhus torm mõne minuti jooksul maha 20–40 miljonit tihumeetrit puitu, mis oli vaja võimalikult kiiresti ära teha. Oleme Rootsis tuulemurdu tegemas käinud mitu korda. Meie ei ole mujale surunud, aga eestlased on käinud tuulemurdu tegemas Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis ja mitmel pool mujalgi. Korra käisime tuulemurdu vaatamas isegi Hispaania kõrgetel mägedel, aga tööks seal ei läinud. „Eestlased ongi selline metsarahvas, et kui kuskil on torm, siis minnakse hulgi. Tormimurru likvideerimise töö on kasvava metsa raiumisest kallim, aga et me hirmsasti ootaksime, kuna Rootsis jälle võimas torm tuleb, seda küll ei ole,” tunnistab Arus.

Mingeid grandioosseid tulevikuplaane tema ettevõtetel ei ole, aga puudust tunneb ta stabiilsusest. Turunärvilisust ja ülemäära pingelist konkurentsi võiks vähem olla. „Valimisi ja valitsuste vahetumist võiks ettevõtja seisukohast vaadatuna võimalikult vähe olla, sest paraku on neist igaühega seotud uute maksude lisandumine. Ettevõtetel on juba niigi suur maksukoormus. Teed plaane, aga maksukoormuse tõus ei võimalda neid teoks teha,” leiab Arus.

Jõudu ammutab ta metsast, kus ta lisaks töiste kohustuste täitmisele ka meelsasti vaba aega veedab. „Käin metsas iga päev ja mitu korda. Vaatan oma metsad üle ja uurin, milliste loomade jälgi on näha. Eriline kirg on mul hundijaht. Hundil on metsas seitsme mehe tarkus ja tema jaht tekitab kõvasti adrenaliini. Mu pojad on küll veel väikesed, aga nemadki ootavad kangesti puhkepäevi, et saaks isaga metsa välja vedama minna. See on nende jaoks pidupäev.”

Ettepanek seadusandjale

Nagu kõigil metsafirmadel, on Valma Saeveskil oma suhe politseiga. Siinkohal on Olav Arusel ettepanek, et koormate ülekaalu korral võiks trahve määrata progresseeruvalt. „Praegu on nii, et vahelejäämise korral tehakse autojuhile trahvi 400 või 600 eurot ja nii ka kümnendal või kolmekümnendal korral. Õige oleks, et esimene kord on trahv 400, teine kord 4000 ja kolmas kord 40 000 eurot. See oleks vajalik turu korrastamise mõttes, sest praegu kaotab see, kes ülekaalus koormaid ei vea. Ja trahvi tuleks teha ettevõttele, mitte autojuhile. Ent siin tekib see vastuolu, et pool Eesti raie- ja veomahust on seotud riigimetsaga ning riik ajab oma asja vähempakkumiste kaudu. Vähempakkumine ei ole edasiviiv jõud. Õige oleks seegi, et ülekaalu eest lihtsalt ei maksta: kui piirang on 52 tonni, siis 53. tonni ei saaks sentigi.”