Eelmises ilmajutus rääkisin prognoosidest kevade ja suve kohta, samuti sellest, mida neist arvata ja kuidas läheneda pikaajalistele ennustustele. Seekord keskendun pikaajaliste prognooside aluseks olevatele meetoditele.
Kuidas ennustada hooaja ilma?
23. veebruar 2017, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemalt võiks hooajaprognooside puhul rääkida isegi hinnangutest. Võimalusi selliste hinnangute andmiseks on põhiliselt kaks: statistiline meetod ja süsteemi maismaa-atmosfäär-ookean koostoime hindamine numbrilise modelleerimise alusel ehk tsirkulatsiooni modelleerimine.
Statistiline meetod ehk sisuliselt analoogaastate meetod tähendab enamasti seda, et otsitakse sarnase temperatuurikäiguga aastad välja. Eeldus on, et on olemas teatud iseloomulikud viisid ja mustrid, kuidas temperatuur aasta jooksul muutub. Muutumise alusel saab aastaid jagada teatud klassidesse ja uurida, kas käesolev aasta kuulub mõnesse klassi või mitte. Jällegi on eelduseks, et klasse on lõplik arv või lõplik arv + mõned erandid. Ehk siis, kui olla päris täpne, analoogaastate meetod seisneb selles, et mingist ilmavaatluste aegreast valitakse teatud matemaatilise kriteeriumi (nt vähimruutude meetod) alusel välja aastad, mille temperatuurikäik on kõige sarnasem möödunud 12 kuuga.
Tegelikkus näitab seda, et kuigi eksisteerib teatud seos võrreldava aasta ja analoogaasta(te) temperatuurikäigu vahel, on siiski võimalusi piiramatul hulgal ja temperatuuri käik kattub siin või seal, kuid tavaliselt mitte terve aasta ulatuses. Analoogaastate meetodit võib kasutada küll kombineeritult süsteemi käitumise hindamisega (modelleerimisega), kuid mitte eraldi, sest vaid statistika üksi ei õigusta end ilmaennustamise küsimuses piisavalt. Asi on selles, et sarnasuse kriteeriumi valik on igal juhul subjektiivne ja selle prognoosi (hinnangu) täpsuse määrab ära see, kui hästi leitud analoogiad kajastavad ilma kujundavaid protsesse, kuid need protsessid jäävad enamasti tundmatuks ja see on suur miinus.
Appi võidakse võtta ka ilmamustrite klassifikatsioonid. Vastava prognoosi algmaterjaliks sobib õhurõhk, sest õhurõhuerinevusest oleneb õhu liikumine, see on keskne suurus atmosfääri dünaamikas. Aga ka siin on küsimus selles, kas rõhuväljade arvutamiseks järgmisteks kuudeks kasutatakse analoogolukordi (-aastaid) ja interpreteerimist, mis mõlemad sisaldavad vigu, või lähenetakse sellele ülesandele täiesti teistmoodi ehk modelleeritakse üldist tsirkulatsiooni – süsteemi maismaa-atmosfäär-ookean koostoime hindamine on tänapäeval arenev ja üha eelistatum meetod. Viimasel juhul tuleb aluseks võtta energiavahetused eri keskkondade, nt ookeani ja atmosfääri vahel, mis võiksid anda mehhanismid ilmastiku kujunemisel. Selline lähenemine nõuab tohutuid arvutiressursse. Säärased tsirkulatsioonimudelid on siiski pigem kasutust leidnud kliima prognoosimisel.
Eesti kontekstis loeb fakt, et Eesti on subatlantilises kliimaperioodis, mis tähendab, et meie ilmastiku kujundajatena on tähtsal kohal nii mered ja ookean(il toimuv) kui ka manner. Sealjuures on ookeani mõju veidi ülekaalus. See, kui soe või külm on talv, sõltub sellest, kui tugev on õhuvool Atlandi ookeanilt. Näiteks soojadel ja muutlikel talvedel on õhuvool Atlandi ookeanilt Euroopa põhjaossa tunduvalt ülekaalus (tugevam), kuid külmadel ja stabiilsetel talvedel on läänevool nõrk või isegi lakkab.
Juhul, kui Eesti ilma mõjutavad idast-kirdest saabuvad õhumassid või idas asuv kõrgrõhkkond (madalrõhkkondade liikumine itta on blokeeritud), siis onmeie talvine ilmastik reeglina rahulik ning sademeid on vähe, kuid see-eest on ilm külm. Niisiis oleks ülesandeks ära arvata, kui tugev võiks eesseisval talvel olla õhuvool Atlandilt, sest see määrab ära talve karmuse. Üheks vastavaks näitajaks on NAO ehk Põhja-Atlandi ostsillatsioon. Võnkumas on siis Islandi lähistel paiknev poolpüsiv madalrõhkkond ja Assoori saarte lähistel asuv poolpüsiv kõrgrõhkkond. Mida suuremad on nendevahelised rõhuerinevused, seda intensiivsem on läänevool Euroopa põhjaossa. Tugevat läänevoolu tähistatakse positiivse indeksiga (NAO positiivne faas), nõrka negatiivse indeksiga. Kui seda indeksit saaks prognoosida, annaks see tohutu võidu pikaajaliste prognooside arengusse / täpsusesse, kuid kahjuks näitavad uurimused, et seda indeksit ei saa hästi prognoosida, st on väga mürane.
Pikk ja põuane (väga sademevaene) periood on saanud viimaks leevendust: 19. veebruaril algasid suuremad sajud nii vihma kui ka lumena. Ilm on muutunud talvisemaks, ent suurt külma ei paista, ja see talvine periood võib juba enne kuu lõppu otsa saada. Siiski pole välistatud talveilma püsimine kauemgi. Lund tuleb aeg-ajalt juurde ja vaid mõnel ööl võib õhutemperatuur langeda -10 kraadist madalamale.