Võiks ju arvata, et kui laod on viljakotte maast laeni täis, siis läheb tootmistalul äri hästi. „Tegelikult on hästi siis, kui laod on tühjad, sest siis on kogu vili ära ostetud. Alati valitseb oht, et vili jääb lattu,” seletab Hanila valla Kõlja-Juhani seemnetootmistalu noorperemees Alar Türner.
Talunik nendib, et seemneteraviljatootja töötsükkel on mitmeaastane – tasuga saab arvestada alles kolme aasta pärast. Külvad kevadel heinaseemne maha, koristad selle järgmise aasta augustis ja müüd ülejärgmise aasta kevadel, kirjeldab Alar Türner. Kui seemet laost ära ei osteta, läheb see vanaks ja uut pole kusagile panna. Kui saak ikaldub, ei ole üldse midagi loota. Kui toidunisu lõikus hilineb, müüakse see maha juba odava söödanisuna, loetleb noorperemees riske.
Seeme olgu korralik
Kõlja-Juhani talus pole aega, millal saaks jalad seina peale visata, talvekuudel käib seal parasjagu seemne sorteerimine – masinad mürravad ööpäev läbi, et seemnetest eemaldada umbrohi ja väiksem tera. Seemet toodetakse just nii palju, kui sorteerimismasinad jõuavad, aga see pole alati nii olnud. Kuus aastat tagasi muutsid Türnerid sorteerimise tehnoloogiat. „Kui varem pidi sorteeridel inimene kõrval seisma, siis nüüd pole selleks vajadust ja saab suuri seemne- ja viljakoguseid töödelda,” on Alar rahul.
Õige aeg on ka seemnevilja puhtida, seemnevilja töödeldakse kemikaali vesilahusega, et seemnehaigusi ei tekiks. Tellija soovi järgi lisatakse viljale kasvu- ja tärkamise parandajaid. Korralik seeme on saagi alus ja vilja, mida Kõlja-Juhanil lõigatakse, peavad teised mehed maha hakkama külvama. See on suur vastutus.
Kõlja-Juhani on vähemasti 400aastase ajalooga põlistalu. Vanaperemees Uno Türner seletab, et pärast katkuaega jäänud see kant tühjaks, kuni Saaremaalt Kõljalast siia uusasukad toodi, kes visadeks meesteks osutusid. Juba Uno Türneri vanaisa Aadu Roosinupp oli eesrindlik talumees, kel oli traktor ja naabriga kahasse viljapeksumasin, talus kasvatati loomi, oli karjaköök ja veevärk.
Uno ja tema kaasa Eve on rassinud Kõlja-Juhanil tööd teha pea veerandsada aastat. „Kui majandite aeg lõppes, olin sama vana kui Alar praegu. Ja ma ei pannud rappa. Suutsin omas ajas piisavalt suurelt majandada,” on Unolgi põhjust rahul olla.
Piimakarja abil sai talutootmine jalad alla ja isa eeskujul Tihemetsas põllumajanduse mehhaniseerimist õppinud noorperemees Alar Türner käivitas talus tosina aasta eest teravilja- ja heintaimede sertifitseeritud seemne tootmise. „Põllumehe hing on temas juba maast madalast,” meenutavad ema-isa. „Maal on kõik olemas,” märgib mees ise asjalikult.
Tänu moodsale tehnikale on põllupind kasvanud juba ligemale 500 hektarile. Mullu müüs talu 800 tonni teraviljaseemet ja 40 tonni heinaseemet.
Range järelevalve
Maalilist talumaastiku pilti õue pealt ei avane – see on täis hiiglaslikke tootmishooneid. 450ruutmeetrine ladu on täis kevadel kaubaks minevaid viljakotte: suvinisu, kaera, hernest, uba, just seda, mida turg tahab ja kuidas nõudlust on. Ehitamisel on teine, 1200ruutmeetrine ladu, millest pool peaks valmima juba sel kevadel. Kaks seemnetorni on mõeldud vilja hoidmiseks – üks torn mahutab 200 tonni nisu. Esimene kuivati ehitati talus aastate eest oma kätega – seda tegi vanem põlvkond pimedas, kui päevatööd olid lõpetatud. Kuivatushooaegadel töötab seal praegu kaks bioküttel šahtkuivatit.
Sertifitseeritud seemne kasvatamine pole niisama: põllud tuleb eelnevalt tunnustada, seemnest proovid võtta, laboris proovid analüüsida, dokumendid korras pidada. Kogu tootmine külvist kuni müügini käib Põllumajandusameti range järelevalve all. Toodang läheb suuremas mahus Eesti turule, kuid ka kaugemale.
Eestil läheb viljaeksport hästi. Samas on tootjal kehva aastaga lihtne miinusesse minna. Alar Türner on MTÜ Eesti Seemneliit juhatuse liige ja käib seepärast seemnemajanduse aruteludel. Ministeerium tahab teada põllumeeste seisukohta.
„Eesti toidaks ennast ära, aga Euroopa ei lase ju toota,” seletab noorperemees. Loomakasvatus kaob, heinamaad pole enam nii palju tarvis, aga üles künda seda ka ei tohi, sest põllumehel lasub püsirohumaa säilitamise ja koristamise kohustus. Mida selle heinaga peale hakata?
Kui talunikul on 100 hektarit viljamaad, siis sellest viis protsenti peab olema roheala – kraaviperved, puude- ja põllusaared, või siis tuleb külvata liblikõielisi. Seda põhimõtet surutakse põllumeestele peale. Metsasuse erisusega Läänemaal ja Pärnumaal seda õnneks ei kohaldata.
„See on sama, kui ärimees ostab tehase, kuid riik ütleb, et toota ei tohi, aga tolmu pead käima pühkimas ja muru niitmas, sest me maksame natuke kompensatsiooni,” seletab vanaperemees.
Türnerid, kes on piimakarja pidamist lõpetamas, kündsid ka osa karjamaast üles, aga nüüd tuleb välja, et see tuleb uuesti püsirohumaaks teha.
Alar Türner teab, et 2005. aastaga võrreldes on Eesti püsirohumaa pind suurenenud 70 000 hektari võrra – „euroheina” toetuse saamiseks on põllumaad vähenenud. Viljakasvatamiseks kulutad aega, raha, masinaid, aga euroheina kulud on väikesed. Mujal riikides toetatakse seemnemajandust ja see muudab seemne ekspordihinna odavamaks. Eestis seemnekasvatajad toetust ei saa ja on Euroopa põlduriga võrreldes ebavõrdses olukorras.
Vana tehnikaga ei tooda
Noor- ja vanaperemees peavad läbirääkimisi, aga vaidlemist nende vahel pole. Mõnes asjas on nad põhimõttekindlad: mitte elada võlgu ega üle oma võimete – tööd võetakse ette nii palju, kui oma pere jõud üle käib. „Saad toota siis, kui sul on maa. Oleme ostnud kinnisvarafirmadelt ja riigilt maad juurde ja vähendanud aasta-aastalt rendimaa osa,” seletab vanaperemees Uno.
Tootmistehnoloogia on pidevas muutumises: ostad suure traktori, siis on randaal väike, siis on käru väike, külvik väike. Tood suure kombaini, aga siis tuleb välja, et maad on vähe. See ring on lõputu. Proportsioon peab säilima, usuvad talunikud Türnerid. Vana tehnikaga ei toodaks nemadki sellist mahtu kui praegu.
Kui põld kannatab, siis loodavad Türnerid esimest külvi tegema minna 20. aprillil.