Milline tuleb kevad ja suvi

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tohutu huvi pikaajaliste prognooside vastu ärgitas kirjutama seekord sellest, kas ja kuidas saab üldse prognoosida aastaaegade ilmastikku. Võtame kas või sellised küsimused 6. veebruarist: „Tänasest läks jälle külmemaks. Milliseks võib kujuneda käesolev talv ning kas on oodata varajast kevadet? Kas kevade tulek võib ajaliselt olla sarnane möödunud aastatele?“

Hakatuseks toon mõningaid näiteid huvitavatest arvamustest, mida huvilised ja hobisünoptikud on esitanud blogi "Ilm ja inimesed" (ilmjainimesed.blogspot.com) kommentaariumis 5. veebruari seisuga:

* Kuna kevade- ja suveennustused on siin juba välja käidud, siis avaldan ka enda ametliku suveprognoosi, sest tänu algavale külmalainele on pilt nüüdseks selgeks saanud, ning saabuv kevad ega talve lõpp seda enam ei muuda. Märkimist väärib ka mu talveprognoos, mis on siiani üsna hästi paika pidanud. Paraku ei prognoosi kevadet ega sügist, kuna need on liiga ettearvamatud, mistõttu ei hakka riskima oma maine kahjustamisega. Üldjuhul ei kaasa ka sademeid oma prognoosidesse, kui olukord just väga kindel pole. Samuti väldin detailidesse laskumist. Nagu talve puhulgi, kui mu prognoos peaks mööda minema, lõpetan ennustamise ja spekuleerimise. Kuna olen Kagu-Eestist, siis võtan mõõdupuuks Võru jaama, mille 1981.-2010. aasta suvekuude keskmine õhutemperatuur oli 16,7 °C. 2017. a suvi tuleb tervikuna keskmisest soojem (>17,5 °C Võrus), kuumalainetega ning usutavasti ka äikeselisem ja põuasem kui paar möödunud suve. Tõenäoliselt kujuneb kõige soojemaks kuuks juuli (>19 °C Võrus), millele järgneb august (>17,5 °C Võrus) ning juuni (<17,5 °C Võrus).

* No juuli peaks minu andmetel ka Harkus tulema +19 või rohkem. Kõige rohkem kahtlen Juunis. See võib tulla keskmisega pigem sinna +14 kanti või vähemgi. Võruski hea kui +15 tuleb. Lõpliku hinnangu suvele annan kevadise pööripäeva paiku. Kuiv kevade algus ja kuiv märts vähendaks sooja suve tõenäosust.

Mida nendest kahest näitena, kuid anonüümselt esitatud prognoosist arvata? Jah, vanarahval on olnud arvamine, et aasta jooksul peab saama teatud koguse soojust, mis on ilmselt ka nende kahe näidisprognoosi taga, ehkki siin see välja ei pruugi paista: blogi kommentaare jälgides on selgunud, et tänapäevalgi peetakse rahva/huviliste hulgas seda soojustasakaalu väga tähtsaks. Olen sellesse mitmel põhjusel skeptiliselt suhtunud, sest aastad pole vennad, ilmade järjepidevus kipub augusti lõpus katkema, aastatevaheline varieeruvus ja aastasisene muutlikkus on tohutu, mistõttu ei julge sellist tasakaalu või tasaarveldust kinnitada, kuid mine tea – elame-näeme!

Aga nüüd täpsemalt pikaajaliste prognooside alustest ja meetoditest. Atmosfääri kui hästi muutliku keskkonna „mälu“ on suurusjärgus kümme päeva, ehk see on siis atmosfääris toimuvate protsesside maksimaalne ajaskaala. See ühtlasi annab teoreetilise piiri täpseteks ilmaennustusteks: üle 10 päeva ei ole mõtet täpseid prognoose anda ehk enam kui 10päevase ilmaprognoosi viga muutub juba nii suureks, et see osutub kasutuks. Tõsi küll, sellised ennustused on seoses kättesaadava arvutusvõimsuse kasvuga muutunud üha täpsemaks, sest kuni kahenädalaste ilmaprognooside aluseks on atmosfääri dünaamikast lähtuv numbriline arvutus, mistõttu selle täpsus oleneb kättesaadavast arvutusvõimsusest. Kuid sellest ca kahenädalasest piirist pikema ilma(stiku)prognoosi koostamise metoodika on põhimõtteliselt erinev, sest siis tuleb arvesse võtta pikemaajaliste ilmamuutuste põhjused, mis asuvad väljaspool atmosfääri. Pikaajaliste ilmaennustuste aluseks on enamasti statistika, kuid üha enam ka üldise tsirkulatsiooni modelleerimine. Kõigest sellest on plaanis järgmine kord pikemalt rääkida.

Nädal algas ilma soojenemisega, mis oli Islandit räsinud kuumalaine järelmõju (seal oli 12. veebruaril sooja 14...19 kraadi). 15. veebruaril jõudis Eesti kohale kõrgrõhuhari ja suur soe asendus kargema ilmaga. See kõrgrõhuhari nihkub itta, võimaldades tuulisemate ja ehk ka sajusemate madalrõhulohkude ligipääsu. Püsivat talveilma silmapiiril ei paista.

Populaarne

Tagasi üles