Kontpuu – säraja hallis talves

Sellel haljasalal näeb nii punaste kui ka rohekaskollaste võrsetega kontpuid. Foto: Säde Lepik

Mõjusa ja üllatava värvilaigu saate sügistalveks aeda kontpuudega. Just praegu on õige aeg nende koorevärve imetleda.

Minul seostub kontpuudega ilus taimemälestus lapsepõlvest. Mu vanematekodu juurde oli siis ujumiseks kaevatud suur tiik. Tiigi kaldad olid üpris savised ja eks sellist ümbrust oli algul keerukas ilusamaks haljastada. Et tiigi tagumine kallas lage poleks, olid sinna istutatud mingid vastupidavad ja vähenõudlikud põõsad. Suvel ei pannud neid tähelegi, aga talvel püüdis vabakujuline põõsastik juba kaugelt pilku, sest seal kasvasid säravpunaste võrsetega siberi kontpuud. Need olid siis valge lume taustal nii üllatavad ja ilusad, et põõsa nimi jäi lapselegi esimese küsimise peale meelde. Ja ajapikku selgus, et sel põõsal on muidki häid omadusi: ilus sügisvärvus ja valged marjad, mis küll süüa ei kõlba ja on ehituslikult tegelikult luuviljad. Kontpuud kannatavad hästi lõikust ja pügamist ning nende värvikad oksad sobivad punutistesse jm käsitöödesse.

Ilu igaks aastaajaks

Kontpuud on kenad kevadel õitsedes ja sügisel lehevärvi muutes ning kui liike ja sorte valida ja põõsaid lõigata, rõõmustavad nad aias silma oma noorte võrsete mustjaspunasest erepunase, oranžika, kollase ja rohekaskollaseni ulatuva värvi ning ka ilusate valgete, sinkjasvalgete, siniste või mustade viljadega.

Kontpuu (Cornus) perekonna mitmekümnest liigist kasvab üks meil looduslikultki. Lääne-, Põhja- ja Edela-Eestis on paiguti levinud verev kontpuu (Cornus sanguinea), mida rahvasuu on kutsunud ka luupuuks ja kukerkuuseks. Nimi kontpuu vihjab kontkõvale puidule. See külmakindel ja mulla suhtes vähenõudlik umbes kolme meetri kõrgune liik kasvab leht- ja segametsades ja niitudel mai lõpul või juuni algul õitseva põõsana. Liigniiskust nad ei taha. Väiksed (läbimõõt u 1 cm) õied on koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Vastakult paiknevad rohelised lehed värvuvad sügisel veripunaseks ja see omadus ongi andnud liigile nime. Viljad värvuvad septembris sinkjasmustadeks.  

Iluaianduse tarbeks aretatud vereva kontpuu sordid võluvad eelkõige talvise koorevärvusega. Umbes poolteise meetri kõrguseks kasvaval sordil „Midwinter Fire” on koorevärvus oksa alaosas kollakas ja läheb tipu poole kerkides oranžiks ja siis erepunaseks. Sordi „Magic Flame” oksad on talvel oranžid, sügisel leegivad põõsa lehed oranžikaskollaselt. Oranžikaspunaste okste ja lehtede roosakasoranži sügisvärvusega on ka sort „Anny’s Winter Orange”.  Madalama (0,8–1 m) sordi „Compressa” tumerohelised ning justkui kortsutatud ja krobelised lehed värvuvad sügisel veinpunaseks, okste koor on talvel tumepunakas.

Meie puukoolides on kõige rikkalikum siberi kontpuu (Cornus alba) sordivalik. Põhiliik kasvab kahe-kolme meetri kõrguseks, põõsa vanemad oksad on hallikaspunased, noored oksad muutuvad talvel aga erepunaseks. Vastakult paiknevad lehed on pealt tumerohelised, alt aga heledad sinakasvalkjad, sügisel värvuvad lehed violetjaspunaseks. Juuni alguses õitsva põõsa kreemikasvalged väiksed õied paiknevad umbes viiesentimeetrise läbimõõduga kännastes. Kui keegi kahtleb, kas tegu on vereva või siberi kontpuuga, siis neil liikidel on lihtne vahet teha viljade värvi järgi: vereval kontpuul on need mustad, siberi kontpuul aga valged.

Siberi kontpuud on samuti vähenõudlikud, nad taluvad hästi saastunud õhku, saavad hakkama kevadise üleujutuse, liigniiske või poolvarjulise kasvukohaga. Kuid paremini edenevad nad parajalt niiskel ja viljakal mullal. Päikesepaistel kasvades on kontpuude lehtede ja võrsete värvus eredam ja vastab paremini sordikirjeldustes lubatule.

Sordi „Aurea” lehed on algul kollased, kuid muutuvad suve edenedes järjest rohelisemaks ja sügisel punakaks. Talvel on võrsed erepunased. Täiskavanud põõsa kõrgus on umbes poolteisest kahe meetrini.  

Umbkaudu niisama kõrge „Elegantissima” jääb meelde oma rohelise- ja valgekirjude lehtedega, sügisel võib osa lehti omandada roosaka tooni. Võrsed on talvel ilusad punased.  Sort „Gouchaultii” üllatab lehtedega, mis on puhkedes lausa oranžikad, suve edenedes on rohelistel lehtedel ilusad kollased ääred. 

„Ivory Halo” on aeglasema kasvuga ja madalam sort, mille lehti ehivad valged servad. „Kesselringi” rohelised lehed värvuvad sügisel punakaks, selle sordi oksad on erinevalt teiste omadest aga talvel mustjaspunased. Sordi „Regnzam” sügisvärvus on veinpunane. Kõige punasemate võrsetega peaks olema vana sort „Sibirica” (kõrgus umbes poolteist meetrit), kuid mõni asjatundja kinnitab, et natuke kõrgem sort „Westonbirt” on siiski veel erkpunasem. Kõige punasemale koorevärvile pretendeerib iluaiandusmaailmas ka sort „Baton Rouge” („Minbat”). Väga ilusa veinpunase sügisvärvusega on sort „Siberian Pearls” (kõrgus umbes kaks meetrit).  

Kui tahate talveks aeda kollase või kollakasrohelise oksavärviga põõsaid, siis võiks kasvatada Põhja-Ameerikast pärit võsund-kontpuu (C. stolonifera) sorte. Heleroheliste lehtedega sordi „Flaviramea” noored võrsed on ilusad rohekaskollased, valge leheservaga sordil „White Gold” aga kollased.

Saartel ja rannikul, kus kliima on pehmem, võib lubjarikkal mullal katsetada ka kirss-kontpuu (C. mas) kasvatamist. See looduslikult Kaukaasias, Ukrainas jm kasvav liik ei kannata liigniiskust, kuid saab üsna hästi hakkama põuaga. Õitsemine võib olla väga kaunis – kollased õied puhkevad aprillis-mais juba enne põõsa lehtimist, kuid õitseajal võib veel külmasid tulla ja õiepungad hukkuda. Kui oksi detsembri algupoolel vaasi tuua, siis võib nende õitsemist ka jõulude ajal näha. Söödavad viljad on punased. Sordil „Aurea” on kollased lehed. Kirss-kontpuu kasvatamisest ja kasutusvõimalustest on kirjutanud Robert Piir raamatus „Vähetuntud marjad aias”.

Ootavad kevadel lõikust

Verevat, siberi ja võsund-kontpuud saab paljundada pistokste või haljaspistikutega. Veel lihtsam on endale uus põõsas saada aga lookvõrsikuga ehk kevadel vastu maad painutatud oksast, mis on järgmiseks kevadeks endale juured alla võtnud.  

Mõni aiapidaja ehk vihastab paljundamisejutu peale, sest kontpuud levivad juurevõsusid ajades ju liigagi hästi ja võivad hooletusse jäetult aias võimust võtta. Seepärast tuleks kontpuudele leida koht, kus neil on ruumi mõjule pääseda ja ilusti silma paista ning kus saate nende levikut põõsaste ümbrust regulaarselt niites või trimmerdades piirata.

Kontpuude hea valik ahvatleb nendega aiakujunduses mängima, hekis võib vaheldumisi istutada näiteks roheliste või kirjude lehtedega sorte. Kenad on nad ka vabakujulise grupina, üksik põõsas nii hästi mõjule ei pääse. Kontpuude noorte võrsete värvid  (ja ka kirjuleheliste sortide värvitoonid) on tihti kirkamad kui vanadel okstel. Seepärast tasub vabalt kasvavaid põõsaid samuti igal kevadel noorendada, üheaastasi oksi võiks tagasi lõigata neljandiku kuni kolmandiku võrra, ära lõigake ka lamanduma kippuvad oksad. Lõikus teeb põõsa tihedamaks, värvikate võrsete pärast võib põõsad üle aasta lausa madalate tüügasteni maha lõigata. Kontpuude sortide ja lõikusvõimaluste kohta leiate lisalugemist Jüri Annisti väga heast ja põhjalikust raamatust „Puudest ja põõsastest puust ja punaseks”.