Kas ka kanakull kipub linnalinnuks?

Foto: Wikipedia

Olen viimastel aastatel saanud linlastelt päringuid, osal fotogi juures, kas tõesti ollakse  linnapargis või koguni elava autoliiklusega tänava ääres näinud kanakulli, seda põliseks  metsaelanikuks loetavat röövlindu. Tõepoolest on tulnud vastata, et jah – meie linnalinnustik  näib täienevat teiste hulgas sellegi liigiga.

Selle keskmise suurusega haugaslase tüüpiline elupaik on lausaline vana kuuse- või segamets.  Paraku on niisugused paljudele inimest pelgavatele lindudele omased paigad juba mitukümmend  aastat suure majandusliku surve all. Suur osa neist liikidest kahaneb järjest, kuni viimaks üht või teist lihtsalt siinkandis enam ei ole ... Kui elupaikade kadumisega kaasneb veel jälitamine ja füüsiline hävitamine, on asurkonna hõrenemine eriti kiire. Ei aita kuigivõrd ka loodushoiu  sätted (kanakull on meil arvatud kaitsealuste lindude II kategooriasse). 

Kanakull on osutunud üsna plastiliseks liigiks ning on suuteline elutsema üsnagi kära- ja liiklusrohkes keskkonnas. Röövlindudele pole ju oluline mitte ainult häirimatu ja turvaline pesitsusbiotoop, vaid ka küllaldane toidubaas. See aga vaesub nii metsades kui ka nende  ümbruskonnas – kanakulli toidusedelis seni küllalt kõrgel kohal olnud teder ja laanepüü on neljajalgsete kiskjate ülirohkuse tõttu vähearvuliseks jäänud. Haukad on järjest rohkem läinud  üle hall- ja künnivareste, hakkide ja pasknääride küttimisele. Linnades on saadaval suhteliselt kergesti tabatavaid kodutuvisid, kes näiteks Tallinnas moodustavad suurema osa kanakulli saaklindudest. Jah, seal võib kõigis suuremates parkides aasta ringi näha neid röövlinde, kes leiavad pesitsemisvõimalusegi mõne suure puu võras.

Varemalt, veel mõnikümmend aastat tagasi, suhtuti kanakullidesse täiesti ühemärgiliselt: kui jahimees kulli märkas, nii kohe püssitoru sellele suunas. Sõjaeelsel ajal loeti kana- ja raudkullide hävitamine lausa üheks metsaametnike tööülesandeks ja ainuüksi nemad saatsid kümne aasta jooksul Tartu zooloogiamuuseumile kontrollida 9000 paari kanakullijalgu. Sõjajärgsetel aastatel oli jahiklubides röövlindude hävitamise plaan ja jahimehed pidid täitma kullijalgade normi. Oli ju käsiraamatus „Eesti NSV linnud” selgelt kirjas, et „kanakulli tuleb pidada meie üheks kahjulikumaks kulliliseks, kes oma suure arvukuse tõttu laastab kõiki jahimaid”. Alles 1960ndate keskel hakati meil pikkamööda taipama, et kanakulli osa looduses polegi pelgalt negatiivne. Siiski ilmus veel toona taluõuede kõrvale ridva otsa riputatud kullikorjuseid, mis arvati vältivat uusi rünnakuid kanadele. Tihtipeale sattus nende hirmutiste sekka ka hiire- ja herilaseviusid.

Lennus on kanakull niisama suur kui viu, aga ta hoiab tiibu pisut nurkjalt ega laiuta saba (viud hoiavad lennates tiibu sirgemalt ja need on palju laiemad kui kanakullil). Nii nagu kõigil kullidel ja kakkudel, on ka kanakulli emaslinnud suuremad kui isased, kaalult vastavalt poolteist ja kuni üks kilogramm. Vanalindude alapool on valkjas, peente tumedate vöötidega, noorlindude rind ja kõht on kreemikad ja tumedate triipudega. Emase selg on pruunikashall, isasel tinahall.  

Kanakull on levinud kogu põhjapoolkera metsavööndis. Eesti asurkonda hinnatakse pisut üle 400 paari suuruseks. Meil on see liik valdavalt paigalind, kesksügisel ja märtsi-aprilli vahetusel täheldatakse põhjapoolsete pesitsejate läbirännet. Meie kanakulle, reeglina noorlinde, on leitud kuni tuhande kilomeetri kauguselt. Kanakull on pikaealine lind – rõngastusandmeil on mõni isend elanud isegi 17–18 aasta vanuseks.

Pesitsema hakkavad kanakullid kahe–kolme aasta vanuselt. Iga paar kontrollib umbes 1500hektarilist territooriumi, enamjaolt metsast ala. Pesa rajatakse puuvõrasse vähemalt kümne meetri kõrgusele vastu tüve või jämedate oksaharude vahele – see on õige kogukas oksalasu, mida ääristavad värsked rohelised oksad. Seda kasutatakse hulk aastaid, kuid kullipaaril on ka mitu varupesa. Emalind muneb paaripäevaste vahedega ja aprilli lõpuks on pesas kolm kuni viis sinakasvalge koorega muna. Isalind teeb pesa kohal sageli vaatluslende, liigutades tiibu aeglasemalt ja kõrgemale-madalamale kui tavalennul. Enamjaolt haub emane, keskmiselt viis nädalat, ja jääb siis kuni kolmeks nädalaks poegi soojendama ja toitma.

Toiduhankimine on alul isalinnu hooleks ja ta kütib põhiliselt rästasuurusi linde, sekka mõne oravagi, keda emalind tükikeste haaval poegadele söödab. Kui emane hukka saab, ei oska isalind saagiga midagi peale hakata ja kuni paarinädalased pojad surevad kindlalt nälga, lausa pessa tassitud saagi keskel. Emalind ei lahku pesalt enne kolme nädalat ja alles siis hakkab temagi jahil käima, saades saagiks suuremaidki linde, nagu tetri, vareseid, laanepüüsid ja nurmkanu, veekogult mõne pardi ja naerukajaka. Ei pääse väiksem jäneski. Kanu hakkab õuedelt kaduma just alates umbes jaanipäevast – isase kanakulli jaks neist üle ei käi. Ise peavad kanakullid hoiduma kotkaste, händkaku ja metsnugise eest; võib-olla on viimase üliküllus meie metsades üks kanakullide kadumise kaastegureid.

Kanakull on Põhja-Korea rahvuslind. Eestis oli ta aastal 2005 nimetatud aasta linnuks.