Mida teha, et Arvo pood alles jääks?

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sel esmaspäeval pidi rahandusminister vastama Riigikogus üsna omapärasele arupärimisele. Vabaerakondlased küsisid nimelt, mida teha, et Tamme Arvo pood Tsoorus alles jääks.

Küsimuse otsene tagapõhi peitub Eesti ja Läti aktsiisimäärade erinevuses, mis on andnud valusa löögi meie piiriäärsetele väikepoodnikele, nende seas ka Võrumaal Antsla vallas Tsoorus poodi pidavale Tamme Arvole, kelle paljud senised kunded eelistavad nüüd Lätis õlle ja kangema kraami järel käia. Ja seetõttu ilmselt ka osa söögikraamist sealt tuua.

Kui aus olla, siis ega minister Sven Sesteril midagi tarka öelda polnudki. Kõigepealt püüdis rahandusminister viidata sellele, et ega alkoholiaktsiis üksi pole hinnavahet suureks ajanud: „Kui Tsoorus müüdava 40kraadise pooleliitrise viina hind oli eelmise aasta detsembris 3,33 eurot kallim võrreldes Läti Valkas müüdava viina hinnaga, siis oli aktsiisierinevus sel ajal veidi vähem kui pool kogu hinnavahest ehk 1 euro ja 54 senti.“

Edasi liikus Sesteri jutt juba tavaradadele. Et väikekohtades ongi kauba hind kallim kui näiteks Tallinnas, et Lätis on tööjõumaksud madalamad, et üleüldse juuakse ohtralt ning Eestis ongi Soome ja Rootsiga võrreldes liialt palju viinapoode. Vastus otsesele küsimusele jäigi kuulmata.

Sesteri vastusest tegin mina ühese järelduse: inimeste püsimajäämine Eesti äärealadel on küll viimane asi, millele rahandusministeerium riigikassat täites mõtleb. Ja ega paljud teisedki ametkonnad pole oma otsustes sellest hoolinud. Pean siin silmas näiteks koolide ja postkontorite sulgemist. Kõik liigub tõmbekeskustesse, väikekohad suuri tegijaid, kelle hulka ka riik kahtlemata kuulub, ei huvita.

Teisisõnu pean taas kord, nagu nädal tagasi haldusreformist kõneldes, tõdema, et riigil puudub regionaalpoliitika. Võimukandjad pole ilmselt ammu Tammsaaret ja Lutsu lugenud ning on ära unustanud, mis maarahvast läbi aegade elus ja paigal on hoidnud.