Jäide ja kiilasjää

FOTO: Timo Arbeiter / Valgamaalane

Veebruar algas ebatavaliselt võimsa jäitesündmusega, mis kujunes välja jaanuari lõpu „rekordilise“ udu tingimustes. Paiguti kasvas jäide puulatvades enam kui 3 cm paksuseks (läbimõõdult), püsides mitu päeva. Mis on jäide ja kiilasjää ning kuidas need tekivad?

Vahel esineb allajahtunud sademeid – pilvedest langevad veetilgad madalama kui 0 °C õhutemperatuuri juures. See tekitabki jäidet. Vast tuntum allajahtunud sademeliik on jäävihm, mida sajab enamasti kihtsajupilvedest. Jäävihm tekib siis, kui pilvede ja maapinna vahel on piisavalt paks soe õhukiht, kus lumi või lörts sulab, kuid maapinna lähedal külm õhukiht, kus tekkinud vihm hakkab uuesti külmuma. Nii tekivad peenikesed ja tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm. Seega on jäävihma ajal tegu tugeva inversiooniga. Seetõttu sajab sageli jäävihma puhul segamini tavalisi, kuid sageli allajahtunud vihmapiiskasid koos jääterakestega, mille sees võib-olla külmumata vett. Kui vihmapiiskade külmumine on osaline, siis võib tekkinud jääterade keskele jääda külmumata vett. Kõvale pinnale kukkudes võib terake katki minna ja järele jääda kaks poolikut koorikut. Mõnikord jäätuvad vihmapiisad täielikult – siis sajab jääkuulikesi, mis on samuti jäävihma üks vormidest. Jäävihma sajab iseloomuliku sahinaga. Tegu on laussademetega (kihtsajupilvedest, harvem kõrgkihtpilvedest).

Jäävihmaga sarnane on jäätuv vihm, mille ainsaks erinevuseks on see, et sademed (vihm) on täiel määral vedelad. Sageli sajabki jäätuvat (udu)vihma, sest külma õhu kiht pole piisavalt paks või piisavalt külm, et uuesti jäätumine toimuks. Jäätuv uduvihm erineb jäätuvast vihmast veetilkade suuruse poolest: uduvihma tilgad on alla 0,5 mm läbimõõduga, praktikas – veepinnale kukkudes ei tekita veeringikesi. Veel/Ja lõpuks/ on olemas jäälörts, kus osaliselt sulanud lumehelbed on külmas õhukihis uuesti jäätunud – tugeva tuulega võib see kõndija jaoks olla päris valus. Jäälörts tekib sarnaselt jäävihmaga, kuid soojas õhukihis jõuavad lumehelbed vaid osaliselt sulada, st tekib lörts. See hakkab külma (miinuskraadidega) õhukihti sattudes jäätuma. Nii tekivad üsna karedad ja krõbedad lumetombud. Sellega võib kaasneda jäite ja kiilasjää oht. Jäälörts näitab tugeva inversiooni olemasolu, mis tekib tavaliselt enne sulale minekut.

Tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0 °C, jääkiht, mis on ülimalt libe. Kui see tekib maapinnale, siis nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, siis jäiteks. See jääkiht võib tekkida ka siis, kui õhutemperatuur on just tõusnud üle null kraadi, sest maapind või objektid pole veel üle null kraadi jõudnud soojeneda. Nii jäide kui kiilasjää on väga tüüpilised näiteks ilma sulale mineku ja sooja frondiga seoses. Niisiis, jäidet või kiilasjääd põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine allajahtunud (alla 0 °C) olekus maapinnale või esemetele.

Mõnikord öeldakse, et sajab jäidet. Selline suupärane ütlemine pole siiski õige – sadada võib ikka kas allajahtunud ehk jäätuvat vihma või jäävihma, mis võib jõuda teatud juhtudel täielikult jäätuda (tekivad jääkuulikesed).

Juhul, kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib jämedamate vihmapiiskade korral), siis on see läbipaistev. Kui jäitesse või kiilasjäässe jäävad sisse õhumullikesed ja –tühimikud (näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes), on tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlik kiht. Ladestuse paksus ja sageli ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide tuulele eksponeeritud külgedele, hiljem võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.

Nii jäide kui kiilasjää on väga ohtlikud, sest ladestus on sageli äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel isegi kümneid pakseneda. Seetõttu võib jäide põhjustada puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jmt

Allajahtunud sademed (jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts) on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, mis toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm (miinuskraadidega) õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb alati allajahtunud sademetega ja on väga tugev.

Inimesed on veebruari alguse erakordseid jäite(vaate)pilte nähes ikka imestanud ja küsinud: „Nii paks jäitekiht! Kas see kahjustas ka palju puid ja põõsaid?“ Mida sellest arvata? Ei tundu usutav, et see ebatavaline jäide neid väga palju kahjustas – tõenäoliselt ainsad kahjustused on füüsilised: murtud  ja painutatud oksad. Ülejäänud kahjustused oleks võinud olla seotud järsu temperatuurimuutusega, kuid jäite tekkimise ja püsimise ajal püsis õhutemperatuur stabiilselt 0 °C lähedal.  Kuna puud-põõsad on veel talvises seisundis (mahl ei jookse veel), siis on nad ebasoodsate välismõjude eest üsna hästi kaitstud. Juhul, kui siiski tekkis muid kahjustusi peale okste murdumise ja paindumise, siis neid saaks paremini hinnata alles puude aktiivsel kasvuperioodil (alates kevadest).

Nädal algas ilma külmenemise ja kohatise kerge lumesajuga, sest Põhja-Venemaal tugevnes külma õhumassiga antitsüklon, mis triivis edelasse, st Läänemere poole. Külma ja kuiva õhumassi tõttu läks ilm selgeks. Antitsüklon tuleb nädala vältel Läänemere, hiljem lausa Eesti kohale. Õhurõhk selle antitsükloni keskmes püsib 1050 hPa lähedal, varieerudes nädala vältel vahemikus 1045...1055 hPa. Antitsüklonis on õhumass esialgu väga külm, kuid see soojeneb. See tähendab, et -10...-20 kraadi asendub -2...-7 kraadiga ja ilm läheb ilmselt taas pilviseks, ent olulist sadu pole oodata.

Populaarne

Tagasi üles