Tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0 °C, jääkiht, mis on ülimalt libe. Kui see tekib maapinnale, siis nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, siis jäiteks. See jääkiht võib tekkida ka siis, kui õhutemperatuur on just tõusnud üle null kraadi, sest maapind või objektid pole veel üle null kraadi jõudnud soojeneda. Nii jäide kui kiilasjää on väga tüüpilised näiteks ilma sulale mineku ja sooja frondiga seoses. Niisiis, jäidet või kiilasjääd põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine allajahtunud (alla 0 °C) olekus maapinnale või esemetele.
Mõnikord öeldakse, et sajab jäidet. Selline suupärane ütlemine pole siiski õige – sadada võib ikka kas allajahtunud ehk jäätuvat vihma või jäävihma, mis võib jõuda teatud juhtudel täielikult jäätuda (tekivad jääkuulikesed).
Juhul, kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib jämedamate vihmapiiskade korral), siis on see läbipaistev. Kui jäitesse või kiilasjäässe jäävad sisse õhumullikesed ja –tühimikud (näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes), on tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlik kiht. Ladestuse paksus ja sageli ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide tuulele eksponeeritud külgedele, hiljem võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.
Nii jäide kui kiilasjää on väga ohtlikud, sest ladestus on sageli äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel isegi kümneid pakseneda. Seetõttu võib jäide põhjustada puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jmt