Idanditest rääkides nimetatakse neid massiliselt valesti ehk siis idudeks. Teeme asja selgeks:
idu on seemne osa, millest areneb taim. Idu koosneb tulevase taime organite algetest (idujuur, iduvars, idulehed, idupung). Lisaks idule on seemnes tavaliselt ka sisetoitekude. Idand on arenema hakanud idu, mis toitub seemne varudest.
Kui seeme puutub kokku veega, tärkab selles elu, energia ja elujõud. Idust saab alguse terve taim, selles on olemas kõik taime jaoks vajalikud toitained. Idandid sisaldavad suures kontsentratsioonis väärtuslikke ensüüme, aminohappeid, mineraalaineid, mikroelemente ja vitamiine.
Idandamise käigus suureneb seemne vitamiinisisaldus ja vallanduvad mitmed biokeemilised protsessid. Näiteks tekib C-vitamiin, mida kuivas seemnes peaaegu polegi. Märkimisväärselt suureneb väärtuslike B-rühma vitamiinide kogus. Vitamiini B2, mille vähesusest on tingitud muide ka inimese energiapuudus, tuleb juurde lausa neli korda! Mitmekordistub E-vitamiini sisaldus.
Idanemise ajal tekib idus selliseid aineid, mida kuivas seemnes enne pole ning mis hiljem taime kasvades kaovad. Selles peitubki idandite imeline vägi. Kirjanduse andmeil on suurim kogus väärtuslikke aineid idandeis 72tunnise idandamise järel, pärastpoole hakkab taim neid ise oma kasvuks tarvitama, seepärast soovitatakse idusid süüa 60–80 tunni jooksul pärast idandamist. Nii et idusid tuleks tarvitada selle aja sees või panna kaanega suletud purgis harilikku külmikusse. Idandeid võib harilikus külmikus säilitada kuni poolteist nädalat.
Idude toiteväärtus on seemne omast mitu korda kõrgem, sest toodetakse juurde vitamiine, ensüüme ehk fermente ja hormoonide eelühendeid prohormoone ja vitamiine. Samuti lõhustuvad ja muutuvad selle protsessi käigus mitmed süsivesikud, rasvad ja proteiinid, mistõttu on meie organismil neid märksa kergem omastada. Idud sisaldavad ka inimorganismi puhastavaid kiudaineid.