Metsa vääriselupaigad on sunnitult moes

Margo Aedla poeg Karliga oma vanas metsas, mille kohta 1999–2009 oli riigiga sõlmitud vääriselupaiga (siis nimetati võtmebiotoobiks) kaitse leping.

FOTO: Viio Aitsam

Eelmisel aastal sõlmisid erametsaomanikud pärast vaiksemat aega riigiga tervenisti 25 vääriselupaiga kaitse lepingut.

Saime kokku Raplamaa talupidaja Margo Aedlaga, kes sõlmis 1999. aastal riigiga vääriselupaiga kaitsmise lepingu number kaks. Tookord sõlmiti lepinguid kümneks aastaks praeguse 20 asemel. Huvi oli teada saada, mis paigast nüüdseks saanud on.

Vääriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vääriv ala väljaspool kaitsealasid ehk metsas, mida majandatakse. Potentsiaalsed paigad on välja valitud üleriigilise inventuuriga. Kaitsmine käib metsaseaduse alusel ja on riigimetsas kohustuslik, kuid erametsaomanikule vabatahtlik. Kui eraomanik sõlmib Erametsakeskuse kaudu riigiga lepingu ja hoiab metsaosa puutumatuna, saab ta majandustegevusest saamata jääva tulu hüvituseks riigilt kompensatsiooni osade kaupa aastati kogu lepinguperioodi vältel.

Majandamine nagu talus kombeks

Margo Aedla metsa vääriselupaiga mets on tänaseni alles, kujutab endast 1,7hektarise pindalaga loomännikut, kus kasvab üle 140aastaseidki puid. Kui vabatahtlikult võetud kaitsekohustus lõppes ja uue lepingu sõlmimist ei järgnenud, kuigi sellest oli paika üle mõõtma tulnud ametnikega juttu, võttis metsaomanik ette alal mõneti tegutseda. „Olen metsakuiva välja noppinud ja metsa puhtamaks teinud. Vanad puud ei jõua enam kanda, hakkavad kukkuma,” räägib Margo Aedla. „Mul on valus vaadata, kui mets kuivab.”

Mingit suurt raiet plaanis ei ole. Põllumajandusliku põhitegevusega talupidaja eelistab metsa majandada kombel, nagu seda taludes vanasti tehti ‒ oma tarbepuu ja väiksemahulised hooldustööd.

Kuigi leping riigiga on lõppenud, on Margo Aedla vääriselupaik endiselt kollase piiriga nähtav elektroonilises metsaregistris http://register.metsad.ee/avalik/ ja keskkonnaregistri vääriselupaikade realt leiab inimtegevuse kitsenduste kirjelduse. Seal on info ka lepingu sõlmimise kohta, kuid lõpetamisest nähtavaid märke ei leia.

Hõlbus leida infot

Kui metsaregistrit lähemalt uurida, on Eesti kaart nii-öelda kollasekirju – registrisse on kantud pea kõik Eesti metsades inventeeritud vääriselupaigad, hoolimata sellest, kas metsaomanik on vabatahtliku kaitse lepingu sõlminud või mitte. Keskkonnaamet õpetab oma kodulehel, et igal omanikul on hõlbus metsaregistrist järele vaadata, kas tema metsaski on selline väärtus olemas. 

Väga kiirustanud metsaomanikud lepingute sõlmimisega ei ole. Näiteks vahemikus 2007–2014 sõlmiti vabatahtlikke lepinguid 114 füüsilise isikuga ja 24 juriidilise isikuga. Üldse kokku on eramaal tulundusmetsades vääriselupaikasid üle 2500.

„Metsaomanik kaitseb vääriselupaika hea meelega, aga ta pigem teeb seda ilma lepinguta,” märgib metsakonsulent Ülle Läll. „Kogemused on sellised, et kardetakse end siduda. Öeldakse, et täna sõlmin vabatahtliku lepingu, aga ühel hetkel võib riigi pool teatada, et enam see vabatahtlik ei ole, vaid kaitse muutub kohustuslikuks.”

Vääriselupaik kui suurim risk

Juba eelmise aasta alguses üllatas metsaomanikke ja metsavarujaid-firmasid uudis, et puidugraanulite tootja Graanul Invest on metsamaterjali ostes hakanud erilist tähelepanu pöörama sellele, kas metsas, kust see pärineb, leidub inventuuriga selgitatud vääriselupaikasid. Kui see paikneski samas metsaosas, kust raiet oli tehtud, saatis ettevõte puidumüüja ukselt tagasi, keeldudes ostutehingust.

Eelmise aasta jooksul laienes see tava mitmesse teise graanulitootmise ettevõttesse. Põhjuseks oli see, et Eestisse jõudis Euroopas sündinud uus, puidupõhise biomassi sertifitseerimisskeem SBP (Sustainable Biomass Partnership). Sellega seoses toimus ka SBP riskihinnang. Leiti, et ainus määratletud risk Eestis on puidu pärinemine kas olemasolevast või potentsiaalsest vääriselupaigast, kuna metsaseadus ei keela seal kasvava metsa raiet, kui omanik pole riigiga vabatahtlikku kaitselepingut sõlminud.

SBP-sertifikaat on nii uus, et mullu märtsis meie graanulitootjatele väljastatud esimesed sertifikaadid (väljastaja NEPCon) olid maailma mastaabis kaheteistkümne esimese seas.

Sertifitseerijad arvestavad, et riski ei ole vaid nendes metsades, mis on sertifitseeritud FSC- või PEFC-sertifikaadiga (mis nõuavad vääriselupaiga säilitamist) või kus metsaomanik on sõlminud vabatahtliku lepingu vääriselupaiga kaitseks.

Inventeeritud vääriselupaigad on, nagu sai öeldud, kantud metsaregistri andmebaasi, kust igaüks saab neid vaadata. Raiutud metsamaterjali päritolu saab samuti metsaregistrist jälgida, kuna sinna kantakse metsateatiste teave. Samal ajal on meil lubatud väikesemahulised raied, mille puhul teatist ei pea esitama (kuni 20 tihumeetrit kinnistu puhul aastas). Uue sertifikaadi juhendeis on, et sellistest raietest saadud puidu päritolu kontrollitakse kohapeal.

Vääriselupaikade saatus

Eesti vääriselupaikadel on selles mõttes seljataga juba kirev ajalugu, et nende kaitse esimesed lepingud sõlmiti vabatahtliku looduskaitse eeskujulike näidetena riigi ja metsaomaniku kui võrdsete partnerite vahel. Õige pea leidis riigi pool, et nii vaba ei saa asi olla, ja asus lepingute sõlmimise korda muutma. Seda on tehtud mitu korda. Nüüdseks kaasneb lepinguga nõue, et selle kehtivusajaks annab maaomanik maatüki kasutuse servituudiga riigile üle.

Samal ajal on loodusesõbrad mitu korda soovinud, et vääriselupaikade kaitse viidaks metsaseadusest üle looduskaitseseadusesse ja et neist paikadest moodustataks majandatavatesse metsadesse klassikalised looduskaitsealad. Vabatahtliku looduskaitse vorm, mis metsaomanikele algselt vägagi meeldis ja lepinguid sõlmima õhutas, ei ole Eesti ühiskonnas laiemalt vastuvõetav olnud.

Nüüd on tekkinud aga üsna ootamatult olukord, kus riik toetub jätkuvalt vähemalt vormiliselt vabatahtlikkuse ideele, kuid turg uue sertifikaadiga sunnib kas lepinguid sõlmima või metsadele sertifikaati taotlema. Puidu biomassiks minevat materjali, mida teatud aegadel müüa oleks vaja, tekib kõigis Eesti metsades, kus raiet tehakse.

Ilmselgelt on seos uuel sertifikaadil ja sellel, et taas on metsaomanikud hakanud aktiivsemalt vääriselupaiga lepinguid sõlmima. Näiteks 2015. aastal sõlmiti neid neli, kuid aastal 2016 juba kakskümmend viis.

Inventuur polnud õiglane

„Kui mõtelda, kuidas vääriselupaikade inventuuri tehti, näen mina siin õiguslikku riivet,” ütleb metsakonsulent Ülle Läll. „Vasturääkivus algab sellest, et inventeeriti tihtilugu metsaomaniku teadmata – ta ei saanudki teada, et tema metsas käidi. See on päris suur möödapanek. Usun, et praegugi on omanikke, kes ei tea, et nende metsa on joonistatud vääriselupaik. Väikses metsas tehakse raiet võib-olla ainult üks kord elus. Kui nüüd seda tehakse ja selgub, et küttepuidule ei leia ostjat vääriselupaiga tõttu, on see omaniku õigusi ahistav.”

Kui tegu on objektidega, mille olemasolu hakkab omaniku õigusi piirama, peaks asjad käima Ülle Lälli sõnul nii, et kõik metsaomanikud on objekti leidmisest teavitatud ja enne paikade kaardile joonistamist on uuritud, mida need omanikule kaasa toovad. „Käesoleval juhul saab ju rääkida konkreetsest majanduslikust kahjust,” nendib ta.

Üks asi on veel see, et ammu inventeeritud potentsiaalsete vääriselupaikade piirid kaardil ei pruugi ühtida tegelikkusega ‒ seda on tagantjärele avastanud nii eksperdid kui ka omanikud ise. Kes kannab kahju, kui puidumüügitehingut hakkab takistama niisugune eksitus?

Aruteluga jõudsime sinnagi, et metsaomanike seisukohalt lähtudes olnuks kõige õiglasem, kui potentsiaalsed vääriselupaigad oleksid eraldi nimekirjas ja metsaregistrisse joonistataks vaid need, mille kaitseks on leping sõlmitud. Kui leping on lõppenud, oleks õiglane ala registrist kustutada.

Uus sertifitseerimissüsteem

Selle on ellu kutsunud suuremad Euroopa energiatootjad ja selle eesmärk on toetada jätkusuutlikku puidupõhise biomassi tarneahelat. SBP aitab kaasa ka madalamale süsinikukasutusele. Selle eesmärgiks on täita Euroopa energiasektori uusi nõudeid, mis tulenevad omakorda EL 2020 kliima ja energia eesmärkidest.

SBP on koostanud spetsiaalse sertifitseerimissüsteemi biomassikaubandusele. SBP-sertifitseerimine nõuab, et ettevõtted koguksid biomassi kohta ka vajaliku süsiniku ja energia info. Samuti tuleb biomassi tootjal materjali päritolu kontrollida. FSC- või PEFC-sertifitseeritud materjali võib tarnida otse kui SBP-sobivat, ilma et oleks vaja päritolu kontrollida.

Allikas: www.nepcon.org

Vääriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.

Allikas: metsaseadus

Populaarne

Tagasi üles