/nginx/o/2017/02/09/6323381t1h7eb6.jpg)
Eesti inimesed teavad hobuseid põhiliselt ratsaspordi kaudu ja vahel silmame neid ka koplis värsket rohtu krõmpsutamas või laadamelus lapsi sõidutamas. Tartu Ülikoolis Maaeluministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt võiks aga Eestis hobuseid olla praegusest mitu korda enam ja nad võiksid kasutust leida märksa laiemalt.
Tartu Ülikooli teadlaste vastse uuringu kohaselt on hobumajanduse kogumaht meil ligi 46 miljonit eurot. Uuringu korraldaja Imbi Kaunismaa sõnul on selle valdkonna põhiprobleem suur killustatus ehk väga palju on üksiktegutsejaid. Samas mainib ta tunnustavalt entusiastide suhteliselt suurt hulka. Teadlase soovituse kohaselt tuleks meie hobusekasvatajaile anda sel alal tegutsemiseks vajalikke teadmisi ja muu hulgas õpetada ka ettevõtlikkust.
Eesti Hobumajanduse Liidu juhatuse liige Marti Hääl osutab veel ühele arvule uuringus, mille kohaselt moodustab hobumajandus Eesti primaarsektori SKTst kümme protsenti. „Seega pole tegemist mingi rikaste eralõbuga, nagu mõned arvavad, vaid täiesti tõsiselt võetava maamajanduse haruga, mil on suur kasvupotentsiaal,” selgitab ta. Kui jõuaksime Euroopa keskmisele ja Soome tasemele hobuste arvus elaniku kohta, siis peaks meil olema praeguse 10 000 asemel 18 000 hobust, Põhjamaade keskmine tase oleks 30 000 hobust, mis tähendaks aga meile kolmekordset kasvu.
See potentsiaal on praegu Eesti hobumajanduse sektori sees täitsa olemas ja areneb jõudsalt, kuid toetust oodataks ka riigilt. Praegu jääb riiklik toetus, kui arvestada PRIA ja MAKi meetmete kaudu saadav kokku, tunduvalt alla ühe protsendi. Seega on meie hobumajandus seni arenenud peamiselt turupõhiselt. Samas on just see aidanud sektoril ellu jääda ka kriisi ajal, kui muu loomakasvatus kiratses.
Viimase kümne aastaga on hobusekasvatus ja -aretus hoogsalt edasi läinud ja meil sünnib aastas 400–700 varssa, kuni 500 hobust läheb ekspordiks. Kui arvestada üks töökoht nelja-viie hobuse kohta, teeb see 2000 täistöökohta, mis on üsna suur arv. Euroopa keskmisele tasemele jõudes peaks see kahekordistuma, mis tähendaks juba 4000 täistöökohta. Tuleb märkida, et need töökohad paiknevad üsna ühtlaselt ligikaudu tuhandes tegutsemiskohas üle Eesti ehk annavad seega rakendust eri piirkondade elanikele.
Ratsaspordis tehti meil mullu üle 17 000 võistlusstardi ja ametlikult võistlevaid hobuseid oli 3800. Kui veel mõne aasta eest oli starti läinud hobustest alla kümne protsendi Eestis sündinud, siis mullu lähenes see juba 50 protsendile ehk ligi pooled võistlushobused olid siinset päritolu. Hääle hinnangul on Eesti sporthobuse kvaliteet järjest paranenud. Erilist heameelt tunneb ta enda sõnul selle üle, et rakendisport kogub tuure. „Kuulsin oma kõrvaga, kui Palmse hobupäeval ütles pereisa rakendi näidisesinemist vaadates lastele: müüme ATV maha, hobuvankriga on palju lõbusam ringi sõita,” toob ta näite otse elust. Kusjuures rakendispordiga on võimalik alustada igaühel ja igas eas. Veel saab rakendeid edukalt kasutada meelelahutuses.
Hobumajanduse liit tunneb selle eestvedaja sõnul praegu kõige enam puudust ühest liikmesorganisatsioonist, milleks oleks ratsaturismi arendajate ühendus. Turismitalusid, kus ühe või mitme hobuse või vankriga lõbusõitu pakutakse, meil juba on, kuid seda tegevust oleks vaja koordineerida. Siia alla käiksid ka uhkete kaarikutega Tallinna vanalinnas teenuse osutajad. Sellel valdkonnal on samuti suur arenguvõimalus.
Hoogu on kogumas selline taastusravi meetod nagu hipoteraapia. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefond on seda toetama asunud ja ala areneb, sest arstide hinnangul on ravi tulemused head ja selleks kulutatud raha tuleb mitmekordselt tagasi.
Arenguruumi on ka hobuste kasutamisel metsamajandamisel. Tööstusliku tootmise vastu hobune ei saa, kuid on palju majandamispiirangutega metsi, kus saaks säästlikult hakkama ilma metsaveotraktorit kasutamata. Pealegi on tegu igati loodust säästva majandamisega. Näiteks Rootsis tuuakse aastas hobusega metsast välja miljon tihumeetrit puitu. Tähtis on teada, et Eesti ohustatud tõud, nagu raskeveohobune ja Tori hobune, on selleks väga sobivad. Ka rohumaade hooldamisel on hobune suureks abiks.
„Me ei saa küll lubada, et kunagi Eesti Vabariigis olnud 230 000 hobuseni jõuame, aga kahekordne kasv praegusega võrreldes ehk kuni 20 000 hobust oleks meile küll jõukohane,” hindab Hääl valdkonna potentsiaali aastaks 2025. See tähendaks ligi 100 miljoni eurost mahtu ja ühtlasi hobumajanduse panuse kahekordistamist primaarsektori SKTsse. Riik võiks tema sõnul kaasa aidata üksnes seal, kus on selge turutõrge. Üks niisugune on ekspordipotentsiaali parem rakendamine. Eelkõige on siin mõeldud sporthobuste eksporti. Vastavate oskustega ratsastajad ehk hobuse väärindajad on meil olemas ja müügipotentsiaal suur. Praegu lähevad meie hobused aga välismaale, kust need müüakse märksa kallimalt edasi lõppostjaile, kuid lõppostja oleks vaja Hääle sõnul Eestisse tuua. Selleks on vaja siin luua sobilik taristu.
Ka sisejulgeoleku suurendamisel saavad hobused oma panuse anda. „Ratsapolitsei rühmad on meie põhjanaabritel olemas, pakkudes inimestele nii turvatunnet kui ka esteetilist naudingut. Vaid asjatundmatusest arvatakse, et sellise ratsarühma taastamine Eestis oleks ebamõistlikult kulukas,” lausub Hääl.
Maaeluminister Tarmo Tamme hinnangul on hobumajanduse potentsiaal meil tõesti suures osas kasutamata. Ajalooline traditsioon, vaba maa ja valdkonna arenguvõimalused on tema sõnul olemas. See elavdaks maaelu, looks uusi töökohti ja annaks tõhusa panuse kogu Eesti majanduse arengusse. Pika ajalooga Tori hobusekeskust tuleks ministri sõnul igal juhul hoida ja edasi viia. Selleks on plaan teha sinna sihtasutus Hobumajanduse Arenduskeskus koos konverentsikeskusega, mis koondaks kogu sellealase kompetentsi. Keskuse tegemisse on kavas kaasata ka erasektor, kus huvilised olemas. „Tori elluäratamine on meie ajalooline võimalus ja kohustus,” on Tamm kindel.
Hobuse kasutusvõimalused:
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)