Tartu Ülikooli teadlaste vastse uuringu kohaselt on hobumajanduse kogumaht meil ligi 46 miljonit eurot. Uuringu korraldaja Imbi Kaunismaa sõnul on selle valdkonna põhiprobleem suur killustatus ehk väga palju on üksiktegutsejaid. Samas mainib ta tunnustavalt entusiastide suhteliselt suurt hulka. Teadlase soovituse kohaselt tuleks meie hobusekasvatajaile anda sel alal tegutsemiseks vajalikke teadmisi ja muu hulgas õpetada ka ettevõtlikkust.
Eesti Hobumajanduse Liidu juhatuse liige Marti Hääl osutab veel ühele arvule uuringus, mille kohaselt moodustab hobumajandus Eesti primaarsektori SKTst kümme protsenti. „Seega pole tegemist mingi rikaste eralõbuga, nagu mõned arvavad, vaid täiesti tõsiselt võetava maamajanduse haruga, mil on suur kasvupotentsiaal,” selgitab ta. Kui jõuaksime Euroopa keskmisele ja Soome tasemele hobuste arvus elaniku kohta, siis peaks meil olema praeguse 10 000 asemel 18 000 hobust, Põhjamaade keskmine tase oleks 30 000 hobust, mis tähendaks aga meile kolmekordset kasvu.
See potentsiaal on praegu Eesti hobumajanduse sektori sees täitsa olemas ja areneb jõudsalt, kuid toetust oodataks ka riigilt. Praegu jääb riiklik toetus, kui arvestada PRIA ja MAKi meetmete kaudu saadav kokku, tunduvalt alla ühe protsendi. Seega on meie hobumajandus seni arenenud peamiselt turupõhiselt. Samas on just see aidanud sektoril ellu jääda ka kriisi ajal, kui muu loomakasvatus kiratses.
Viimase kümne aastaga on hobusekasvatus ja -aretus hoogsalt edasi läinud ja meil sünnib aastas 400–700 varssa, kuni 500 hobust läheb ekspordiks. Kui arvestada üks töökoht nelja-viie hobuse kohta, teeb see 2000 täistöökohta, mis on üsna suur arv. Euroopa keskmisele tasemele jõudes peaks see kahekordistuma, mis tähendaks juba 4000 täistöökohta. Tuleb märkida, et need töökohad paiknevad üsna ühtlaselt ligikaudu tuhandes tegutsemiskohas üle Eesti ehk annavad seega rakendust eri piirkondade elanikele.