Nädala vältel, täpsemalt jaanuari lõpus, kogesime väga eripalgelisi ilmaolusid: näiteks ühes kohas paistis 27. jaanuaril päike ja sooja oli 6 kraadi, mis tekitas tõelise kevade tunde, samas teisal oli rõske udune ilm, teistel päevadel oli lisaks veel tuult ja jäidet (eriti 29. jaanuaril, kui kohati ulatus ladestuse paksus 3 cm-ni – sellest teen ükskord pikemalt juttu), mis lõppesid 30. jaanuaril lumesaju ja tuisuga.
Kuid ees ootab päevi, mil sudu võib kerkida päevakorda – vaikseid, ehk isegi külmi antitsüklonaalseid ilmu. Seekord tutvustan kahte sudu liiki.
Eelmisest loost tasub meenutada, et sudusid on kahte liiki: ”Londoni tüüpi” sudu ja “fotokeemiline” sudu, mis võivad omavahel kombineeruda. Neist esimesest oli juba pikemalt juttu. Seevastu tänapäevasem, fotokeemiline sudu (nähtavus 1,5–8 km, õhuniiskus väiksem kui 70%) ei teki vihmase ega niiske ilmaga, vaid vastupidi: selle tekkeks on vaja päikesevalgust. Tegemist pole seega otseselt udu, vaid pigem nähtavust halvendava vinega. Fotokeemiline sudu tekib lämmastiku oksiidide ja lenduvate orgaaniliste ühendite vahelise reaktsiooni kaasabil. Saadusteks on aerosooliosakesed ja osoon. Seda tüüpi sudu tekib peamiselt suurlinnades, kus on palju mootorsõidukite heitgaase (lämmastikoksiidide allikas) ja tööstuslikku atmosfäärisaastet.
Fotokeemilise sudu tekitajatest on äärmiselt mürgised gaasid NO ja NO2 ehk NOx, mida toodavad linnakeskkonnas eelkõige transpordivahendid. Inimesel ärritavad NOx ühendid silmi ja hingamiselundeid. Sissehingamisel põhjustavad need kopsuödeemi, samuti mõjuvad verele halvasti – tugev mõju on potentsiaalselt surmav. Sümptomid võivad ilmneda ka hilinemisega; pole välistatud geneetilised kahjustused. Sarnaselt CO-ga mõjub NOx inimestele peamiselt hemoglobiini kaudu, takistades vere gaasivahetust. Ühinedes sissehingamisel vere hemoglobiiniga muudab ta selle ühendiks, mis pole võimeline siduma hapnikku. Suurlinna saastatud õhu hingamine takistab vere gaasivahetust 5% kaheteistkümne tunni vältel. Lapsele ja südame- või kopsuhaigusi põdevale vanainimesele võib see saada saatuslikuks.
Teine oluline komponent – osoon (O3) – on mürgine, ebameeldiva lõhnaga gaas, mida maapinnalähedases atmosfääris esineb harva (satub maapinnale näiteks äikese või happevihmade tagajärjel). Kui õhu koostises oleva hapniku (O2) molekul koosneb kahest hapnikuaatomist, siis osoonimolekulis on neid kolm. Põhiline osooni hulk (90%) asub stratosfääri keskel (umbes 25 km kõrgusel). Osoonikiht paikneb terve maakera ümber (ekvaatoril paksem, poolustel hõredam) ja kaitseb Maad kahjuliku UV-B kiirguse eest. Maapinnalähedane osoon kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Inimesele mõjuvad väikesed osooni kogused soodsalt, sest selle kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui inimestele. Inimestel (eriti lastel ja vanematel inimestel) põhjustab suurem osooni kogus hingamisraskusi, taimedele samuti kahjustusi (tekib klorofülli vaegus: Eestis on osooni suhtes kõige tundlikumad taimed aeduba ja tomat).
Veel võib juhtuda, et tekib kahe sudu segu – biomassi põletamise tagajärjel. Näiteks tekitavad suured metsapõlengud laialdastel aladel nähtavust halvendavat vinet. Biomassi põlemise tagajärjel tekkinud sudu on oma omadustelt tihti kahe peamise sudutüübi segu (fotokeemiline ja Londoni). Ka sellise sudu võimendavaks asjaoluks on temperatuuriinversiooni esinemine atmosfääri alaosas. See tähendab seda, et vahetult maapinna lähedal olevas õhukihis on temperatuur madalam kui selle kohal olevas õhukihis. Seetõttu ei saa õhk kõrgele tõusta ja sudu hajumine on takistatud. Samuti on oluline, et ei esineks tugevat tuult, sest see puhuks sudu linnade kohalt minema.
Enne 2010. aastat kogus kuulsust Moskva sudu, mis leidis aset 2002. aasta suvel. Sudu tekkis, kui Venemaad tabasid juulist septembrini üksteise järel mitu kuumalainet (õhutemperatuur enam kui 32 °C). Sademeid registreeriti tavapärase 350 mm asemel vaid 150 mm. Metsad ja turbarabad põlesid ja eraldasid suitsu, heitgaase lisasid ka sõidukid ja tehased (nähtavus langes alla 2 km). Sudu tagajärjel oli suremus Moskvas erakordselt suur, samuti olid haiglad täis hingamisteede haigusi põdevaid inimesi. Veel rängem sarnane olukord oli 2010. a suvel, mis muutus rekordiliseks nii kuumuse, suremuse kui ka kestuse ja sudu intensiivsuse poolest. See legendaarne juhtum on maailmas saanud kurikuulsaks.
Kuigi nädala algus „üllatas“ lumesaju ja isegi tuisuga, jätkub ikkagi enamasti rahulik ja sajuvaene aeg. Eesti kohale ulatub kagu poolt kõrgrõhuhari või antitsüklon, mis hoiab suuremad sajud ja tuuled eemal, ent ilm võib jääda sombuseks ja uduseks. Edaspidi võib olukord pisut muutuda, sest läänest läheneb madalrõhuvöönd – see võib ilma tuulisemaks ja ehk ka klaarimaks muuta. Õhutemperatuur püsib eriliste muutusteta, jäädes 0 °C lähedale, aga kui selgineb, võib hommikuks kohati -5 °C-st madalamalegi langeda. Uuel nädalal tõenäoliselt madalrõhkonnad, seega sajune ilm, mõjule siiski ei pääse, vaid idast tugevneb antitsüklon, mis muudab ilma kargemaks, võib-olla isegi külmaks (-10 °C).
