Pajumäe talu on edasi aidanud mõistus ja visa töö

Pajumäe talust võib ka otse osta ning vaadata, kuidas piimast maitsev kraam sünnib. Foto: Heikki Avent

Abja lähedal Pajumäe talu pidavad Viljar ja Arvo Veidenberg ei pea mõistlikuks piima odava hinna eest kombinaatidele müüa ja eelistavad ise väärtuslikumaid tooteid valmistada.

„Kui tooret toodad, pead seda hästi palju ja odavalt müüma. Teine variant on, et teed midagi erilist ja võidad sellest,” ütleb isa Arvolt talupidamise üle võtnud Viljar Veidenberg.

Arvo mäletab, kuidas 1998. aastal valmis neil uus laut ja siis tuli Vene kriis. „Vaat siis oli kriis, piim kukkus kahe kuuga 3,60 pealt 1,10 peale. Selle hinnaga polnud enam võimalik laenu maksta ja ellu jääda, tuli hakata piima väärindama,” räägib ta.

Haamri alla minemisest talu pääses, kuid vahepeal refinantseeritud laenu tuleb maksta veel 28 aastat. „Tema poeg maksab edasi. Selline on taluelu,” lausub Arvo Viljari poole vaadates.

Mulgi vaim

Abja-Vanamõisa maadel asuva Pajumäe talu sai Arvo vanaisa riigilt poegade Vabadussõjas osalemise eest. 1949. aasta küüditamisest pere pääses, sest naabruses oli tunduvalt jõukamaid talusid, kust punased ka üle 90aastase naise Siberisse viisid. Aasta hiljem otsustas Arvo isa siiski kodust pageda, sest tal oli ümbruskonna ainuke õunapuuaed ja puukool ning mees arvas, et ega uus võim teda enne rahule ei jäta, kui sadakonna puuga õunaaia kätte saab.

1961. aastal tuli pere tallu tagasi. „Kaks võõrast peret elas sees, maja tehti pooleks. Elumaja oli veel katusega, teistel oli katus pealt maas ja laut kokku kukkunud. Kui meid poleks tulnud, oleks elumaja ka varsti läinud,” kirjeldab Arvo tudengina nähtud vaatepilti.

Arvo lõpetas lisaks EPAle ka aspirantuuri Moskva taimefüsioloogia instituudis ja hakkas tööle läheduses asuvas Polli katsebaasis. Leiva tõi vanematekodus lauale lehm, kelle piimast, kohupiimast, koorest ja võist elasid ära Arvo vanemad, tema pere ja õe pere. Leivakõrvase hankimiseks hakati seitsmekümnendatel aastatel puuistikuid ja roose kasvatama.

„110 sorti roose oli,” meenutab Arvo, „roosidega käisime Novgorodi turul, igal sügisel oli turuhoone meie päralt. Isa oli ettevõtja, meie õega käisime abiks.”

Teenitud raha eest ostis pere Saaremaale kahehektarilise talu ja nii Arvo kui ka tema õe perele auto. Talu on alati aidanud ka Arvo lapsi koolitada – kõigil tema kuuel pojal peale üheksandas klassis õppiva pesamuna on kõrgharidus.

1989. aastal sai pere 25 hektari suuruse talu tagasi. Algne plaan oli puukooli ja vahest ka õunaaeda laiendada, kuid tasapisi kadus istikute ja rooside turg ära. Õuntestki polnud suuremat abi.

„Mõtlesime, et piimakari peaks sobima. Lehmi ja mullikaid ei jõudnud osta, tõime algul Tihemetsast, Seljalt ja Piistojalt kümme vasikat. Žiguliga tõin kahe vasika kaupa, üks pea oli ühel, teine teisel pool,” kõneleb Arvo.

Pajumäe talu eelistas musta-valgekirjut holsteini tõugu, kuigi ümberringi oli punane kari. Vene ajal võis oma loomade jaoks sovhoosist jõusööta varastada ja neid isegi poeleivaga toita, nüüd oli piimaandjaid vaja. 2005. aastal tunnistati Pajumäe talu kari Eesti parimaks holsteini aretuskarjaks.

Piimakari tasus end ära. Teenitud raha eest suurendati karja, ehitati vanale laudale katus ja hakati uut lauta ehitama. Et ehitada odavamalt, tehti Eesti esimene külmlaut. Müügiks läks toorpiim, kuni 1998. aasta kriis toorme müümisele kriipsu peale tõmbas.

Plastämbritega töökohtadesse

Pajumäe talu hakkas jogurtit ja hiljem ka kohupiima valmistama. Samasugune mõte tekkis teistelgi ja nende saatus sõltus veterinaarinspektoritest, kes talukaupa hindasid.

„Kõik said ajutise tunnustuse, meie ei saanud midagi. Oli nii range inspektor Viljandis. Hiljem tänaval tuli vastu ja palus vabandust,” räägib Arvo.

Talu jogurtit tohtis müüa ainult inimeselt inimesele, mitte poes ja turul. Pere ei jätnud jonni ja vedas kaupa sõiduautoga näiteks Tartu haigla töötajatele, kus personal jogurti ostmiseks raha kokku korjas. Lõpuks tuli ka tunnustus.

Uusi seadmeid ei jõudnud paljulapseline pere osta. Kohandas vanu piimajahutustanke ja vaatas, kust odavamalt saab. Vahepeal polnud Maapanga laenu kellelegi maksta ja laen jooksis viivisesse, ent talu käest võtmisest siiski pääseti.

Kohupiima ja jogurtit müüdi kõigepealt Viljandi, Pärnu, Valga ja Tartu turul, siis õnnestus kaup Tallinna Stockmanni kaubamaja letile saada. 2001. aastal tunnustati talu mahetootmine, 2005. aastal mahetöötlemine.

„Algul pakkusime, siis hakati ise küsima,” ütleb Arvo. Tema põhimõtte järgi peab igaüks ise kauba headuses veenduma. Praeguseks talu pidamise üle võtnud poeg Viljar tahab siiski turundusele suuremat tähelepanu pöörata.

„Kõikides poodides on ökonurk sees, see on suundumus. Tänu sellele on meie kaup jõudnud paljudesse kohtadesse. Oleme Eestis mahepiimatoodete turuliidrid, oleme loonud oma tootemargi,” kõneleb Viljar.

Arvo sõnul oli tal algul ettekujutus, et nende puhast ja naturaalset kaupa soovivad osta lasteaiad ja koolid, kellele on tähtis täispiimatooteid pakkuda. Üsna pea saadi aga aru, et omavalitsuse rahakotist sõltuvatele lasteasutustele on kõige tähtsam hind.

Pajumäe talu käibest 38 protsenti moodustavad erineva maitsega kohupiimad. Neile järgnevad 28 protsendiga juust ja rasvatooted ning 22 protsendiga toorpiim. Jogurtid oma 12 protsendiga on juba jäänud viimasele kohale.

Ostjate lemmiktooted on kuumtöötlemata toorpiim, maitsestamata jogurt, kohupiim, rosina-kohupiimakreem ja segu-kohupiimakreem. Uuemad tooted on Pajumäe juust, kookosemaitselised kohupiimad ja jogurtid, keefir, hapukoor, või, piparmündi-kohupiimakreem ja ghee. Talu hakkas Eestis esimesena kauplustes toorpiima müüma.

Kõige suurema valiku Pajumäe talu toodetest leiab Tartu ja Viljandi turult, Tallinna kauplustest (näiteks Kaubamajast, Stockmannist ja Solarisest) ja ökopoodidest. Alati võib ka talust otse osta ning vaadata, kuidas lehmad elavad ja piimast maitsev kraam sünnib, selleks tuleks külaskäigust ette teatada.

Lüpsad suvel, müüd enne jõule

Arvol on meeles hollandlaste ütlus: suvine piim säilib juustus. Suvel piima müük väheneb, sest inimesed joovad rohkem õlut ja limonaadi, juustu ostetakse aga kõige enam enne jõule.

2014. aasta suvel hakkas Pajumäe talu Gouda tüüpi poolkõva juustu valmistamist katsetama. Tollal tegid juustu vaid üksikud Eesti väiketootjad, paari aastaga on omamaine juustuvalik tundmatuseni laienenud.

Viljari sõnul valmib hea maitsega mahejuust sügisel. Suvel on lehmad saanud ööpäevaringsel karjatamisel palju väljas olla ja rohtu süüa, sügisel kulub juustukerade laagerdamiseks vanas maakeldris ligi kaks kuud.

Viieeurose ja 14eurose kilohinnaga juustu vahest saab kõige paremini aru see, kes mõlemat on proovinud. „Piim peab olema korralik. Looma pidamine, sööt, tootmishügieen – kõik mängivad juustu maitses kaasa ja meil on ikkagi mahetoode,” selgitab Viljar.

Pajumäe talu mahejuustuga läks aasta, enne kui ostjad taipasid, et Eesti juust võib olla väga hea. Jõulude eel tabas talu müügibuum ja kelder osteti tühjaks.

2015. aasta lõpus hakati võiõli ehk ghee’d tootma. Kui võid mõned tunnid kuumutada, aurab vesi ära ja valguline osa vajub põhja, jättes alles 99protsendilise piimarasva ehk ghee.

Ghee valmistamise mõte tekkis sellest, et taluga võttis ühendust üks Soomes elav Kanada naine, kes tahtis mahevõid osta, et sellest ghee’d teha. „Pakkusime, et teeme parem ghee ise, sest või nõuab jahedaid saatmistingimusi, kuid ghee ei pea jahedas olema ja säilib kaua,” räägib Viljar.

Klaaspurkides piimarasva müüakse Eestis ja Soomes. Eestis on Pajumäe talu ghee ainutootja. Rasvainet võib kasutada praadimiseks ja pragunenud naha määrimiseks, India veedad kirjeldavad seda mõistust tervendava ning mälu ja seedimist parandava ravimina.

Praegu nuputab maaülikooli põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise eriala lõpetanud Viljar juba selle kallal, kuidas seniseid tooteid edasi arendada. Praegune tootmishoone hakkab juba väikseks jääma ja plaanis on rajada uus.

„Tee, mis sa teed, aga ole millegi poolest teistest parem,” lausub Arvo. Mehe sõnul valis ta piimakarja pidamise seetõttu, et see on võrreldes näiteks teravilja kasvatamise või mesilaste pidamisega stabiilsem.

„Kõigega on võimalik läbi lüüa, aga kõige raskem on turustamine,” ütleb ühe Eesti parimatest taludest üles ehitanud mees.