Eesti poisid on Austraalia viljahunnikute otsas hinnas

Lõõgastushetk Kellerberrinis tarpingutööl. Sellise katte tõmbavad mehed vintside abil risti üle viljavaalu ja siis jälle pikuti laiali. Taoline töö jätkub, kuni terve viljavaal on kaetud.

FOTO: Erakogu

Öösel kell kaks üles tõustes pole hommikusöögiks aega. Poole tunni pärast on tarvis olla juba Kellerberrinis tööpostil. „Kolm tundi ja siis läksime edasi. Enne seda võtsime bensiinijaamast ühe cheesesausage’i ja jääkohvi,” ütleb Kert Vallas.

Vallas on Viljandimaalt pärit noormees, kel juba ülemöödunud aastast taskus Austraalia töö- ja puhkeviisa. Möödunud aasta viimased kolm kuud veetis ta Lääne-Austraalia pealinnast Perthist paarisaja kilomeetri kaugusel farmitööd tehes, mida sel maal tarpinguks kutsutakse. Tegu on rohkem Austraalia ja USA asjaga, kuid eestipäraselt võiks seda vilja katmiseks nimetada.

2015. aasta keskel viibis töö- ja puhkeviisaga Austraalias 1270 Eesti noort. Kokku arvatakse eestlaste kogukonna suuruseks Austraalias 10 000 kuni 12 000 inimest. Enamus neist on aga Rohelisele Mandrile saabunud eelmisel sajandil teise maailmasõja järel. Ent viimasel ajal kogub aasta-aastalt Austraalia üha enam populaarsust Eesti noorte seas ja käes on aeg, mil pea igaüks teab oma tutvusringkonnast nimetada kedagi, kes on kängurumaal töötanud.

Sõprade kaudu

„Austraaliasse tuleku mõte tekkis sõprade kaudu,” kinnitab ka Ando Soopalu. Vend Kristo Heinoja lisab, et mõtet sai tükk aega kaalutud. See, mis noormehed möödunud septembris lennukile istuma pani, oli soov saada kogemust. „Meil on plaanis siin mai lõpuni olla,” tähendab Soopalu ja räägib, et selle ajaga näevad nad kindlasti palju. „Meie isadel on ju ikka rääkida näiteks mälestusi Vene sõjaväest, aga mina saan rääkida oma elust siin,” lausub Soopalu ja lisab, et juba esimese kolme kuuga on ta saanud meeletult kogemusi. „Raha siin eriti ulmelt seljakotirändurina ei teeni, aga maailma näeb küll.”

„Elu on siin piisavalt kallis, et raha kiiresti ära kuluks,” lisab vend.

Vennad alustasid Austraalia teekonda samuti maatööga ja kui neil oli Perthi saabudes kindel teadmine, et tarpingut nemad teha ei taha, siis tööagentuuri kaudu nad just selle töö said. „Ei tahtnud sellepärast, kuna teadsime, et see on väga raske füüsiline töö,” tunnistab Soopalu. Kuid tööd ja raha oli vaja ja nii jõudsidki nad umbes 200 elanikuga Lake Kingi asulasse, mis jääb peaaegu 450 kilomeetrit Lääne-Austraalia pealinnast Perthist kagusse.

„Seal saime tööle hakata alles novembris,” ütleb Heinoja. Varem polnud lihtsalt hooaeg alanud. Sestap lasi farmer neil mõne nädala oma 3000hektarilises farmis abitöid teha. „Eelmise aasta lõpus oli neil siin ilm imelik ja nad ise ka ei teadnud, mis saab,” meenutab Soopalu. Austraalia kevad, mis on põhjapoolkera sügiskuud, oli külm ja vihmane. Seega nihkus tavaliselt oktoobri keskel alanud tarping suisa novembrisse.

Eestlasi hinnatakse

Ando Soopalu, Kristo Heinoja ja Kert Vallase tarpingu tiimikaaslased on Eesti noormehed. Vallas räägib, et tema ülemusele näiteks lihtsalt meeldivad eestlased. Nii kutsuti temagi teist aastat tagasi kui teada tubli töömees.

„Alguses andsin ülemusele ikka eitavaid vastuseid mitu kuud järjest,” räägib ta ja selgitab, et töö nõuab palju füüsilist kokkuvõtmist. Kohati 40kraadiseks küündiva kuumusega on pikkade viljavaalude otsas rassimine ikka päris tugev eneseületus. „Kõige pikem päev oli 14 tundi, aga kui asi öösel pihta hakkas, oli enamasti lõunaks juba kõik.”

Viljakuivatustöö alguslüli

USAs ja Austraalias kasutatav tarping on vilja kuivatusprotsessi alguslüli. Farmerite käest jõuab vili kokkuostjate salvedesse. Kallim vili, nagu raps, pannakse sisetingimustesse, aga näiteks nisu ja oder jääb välja paarisajameetristesse vaaludesse. Eesti poiste ülesanne nii Lake Kingis kui ka Kellerberrinis oli vili õhukindlalt katta. Pärast vilja katmist ja katte kinniklammerdamist pumbatakse vilja vahele gaas. Seda on vaja selleks, et putukad, pisiloomad ja muud parasiidid hävineksid. „Kõik see elu, mis vilja sees on, tuleb ju ära suretada. Seal oli alguses väga palju putukaid ja arvan, et isegi mõni uss oli sinna ära eksinud,” märgib Soopalu. Madudega nad õnneks tarpingu ajal kokku ei puutunud, aga ämblike oht oli suurem. „Tavaliselt panime klambritega katte puidu ääre külge ilusti kinni ja seal ääre all oli igasuguseid ämblikke. Me ei teadnudki, kes neist võis olla mürgine ja kes mitte.”

Sedasi suletult gaasi all on vili 28 päeva. Edasi võetakse kate maha ja vili viiakse kaubalaevadele Lääne-Austraalia ekspordisadamatesse Kununurrasse ja Esperance’i. Lääne- Austraalia viljast eksporditakse suisa 80–90 protsenti ning enamik sellest jõuab Aasiasse ja Lähis-Idasse. Üldse jõuab viljasaak 50 riiki.

Populaarne

Tagasi üles