Hakkaja ehitaja käe all kosub nii kodutalu kui ka loomakari

Erlend Jablonski peab loomi ja veab ka ehitusfirmat.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Valgamaal Hummuli vallas üheksalapselises peres üles kasvanud Erlend Jablonski rajas seitse aastat tagasi oma kodu Õru valda. Elu parimaks otsuseks peab mees ettevõtlusega alustamist. Ta asutas ehitusfirma ning peab ka loomi.

Õruste küla majapidamises tervitavad meid valju haukumisega kolm koduvalvurit, kes peremehe kinnitusel siiski üldsegi kurjad ei ole. Hubases, peremehe enda ehitatud maakodus võõrustavad meid peale peremehe tema abikaasa Gerdy ja kaks uudishimulikku poisipõnni, üks kahe- ja teine viieaastane.

„Olen maal sündinud ja kasvanud. Kodus pidasid vanemad loomi, olen maaeluga harjunud. Elasin paar aastat Valgas korteris, kuid sain peagi aru, et linnaelu pole minu jaoks. Ostsime seitse aastat tagasi Õru valda vana talukoha. Ehitasin siia perele elumaja, kus praegu elame ja millest uue maja valmimise järel saab meie saunakompleks-külalistemaja,” tutvustab oma elamist peagi 30. sünnipäeva tähistav mees.

Jutu kinnituseks viitab ta aknast paistvale veel pooleli olevale suurele elamule, mis on samuti mehe kätetöö ning kuhu pere plaanib sisse kolida jaanipäevaks.

Ehitustöö ahvatles

Jablonski, kes õppis koolis headele hinnetele, jätkas küll õpinguid gümnaasiumis, kuid jättis selle pooleli. „Kuna vanem vend töötas Tallinnas ehitusel, läksin pärast 11. klassi lõpetamist suvel pealinna ehitusele tööle. Seal hakkas mulle nii meeldima, et sügisel enam kooli tagasi ei läinudki. Elu lihtsalt läks niimoodi. Tahaksin ikka peagi ka gümnaasiumi 12. klassi ära lõpetada,” on noor mees lootusrikas.

Mees on ehitusalal iseõppija ja vajalikud oskused saanud kätte töö käigus. „Ehituses tuleb palju kasutada loogikat. See pole üksluine amet – objektid, tellijad ja tööd on erinevad. Mind paelub oma kätega millegi valmis tegemine. Saad aastaid hiljem mõnest majast mööda sõites pojale näidata, et näe, selle maja ehitas issi,” põhjendab mees, miks ehitajaamet talle meeldib.

Aastaid töötas ta mitmesugustel ehitustel, proovis ära ka liinitöö mööblitehases, mis talle üldse ei sobinud. Kuus aastat tagasi otsustas ta asutada oma ehitusfirma, mis kannab nime Erleks Ehitus OÜ, kus praegu palgal seitse meest.

„Tööd teeme peamiselt Valgamaal ja teeme absoluutselt kõike, mida vaja. Ehitame maja valmis vundamendist katuseni. Praegu on nõutud tööd kortermajade soojustamised ja fassaaditööd, mida korteriühistud teevad KredExi toel. Tööd jagub aasta ringi ja suvel ei jõua kõike pakutavat vastugi võtta. Talvel teeme ka alltöövõttu.”

Ettevõtja sõnul on neil praegugi tööpõld olemas ning mehed ei kurda ka tasu üle. „Paljud on tööl firma asutamisest peale. Paar meest on tulnud Soomestki tagasi. Häid mehi tuleb hoida, sest ütlus, et ukse taga on järjekord, ei pea paika. Kui kümnest soovijast ühe korraliku töömehe leiad, on hästi. On neidki, kes kuu-kaks vastu peavad ja siis kaovad,” räägib Jablonski.

Kuna ehitustöö on vastutusrikas, ei käi selle tööga alkohol kuidagi kokku. „On küll juhtunud, et sada grammi hinge alla võtnud noort meest, kel pole isegi ehitustöö kogemust, huvitab töövestlusel ainult palganumber, mitte see, mis tööd ta tegema hakkab,” nendib ettevõtja.

Mees tõdeb, et ehitusfirma omaniku roll pole sugugi kerge, sest vastutus on suur. „Töömeestele on vaja tööpõld tagada ja teenistus kindlustada. Et tellija rahule jääks, tuleb teha kvaliteetset tööd. Algusaastatel, et firmat üles ehitada, töötasime ööpäev läbi. Viimastel aastatel me pühade ajal ja nädalavahetustel puhkame. Meestel ja ka minul on vaja aega pere ja enda tegemiste jaoks.”

Veisekari sai alguse kingitud pullikestest

Jablonski tegeleb ka loomapidamisega. „Kolm ja pool aastat tagasi kinkis sõber mu pojale sünnipäevaks kaks pullikest. Sealt kõik alguse saigi. Esimese aasta lõpuks oli juba 13 looma, praegu on mul 69 lihaveist, neist 38 lehmad ehk ammed. Enamik neist herefordid, kuid karjas on ka limusiin, belglane ja simmentali pull. Juba veebruari lõpust algab poegimisaeg,” tutvustab ta oma karja.

Loomade arv on plaanis kasvatada umbes 280 loomale, kus karjas oleks 100 lehma. Maa suurus suuremat karja kasvatada ei võimalda, sest sealt saadav söödakogus sätib piirangud. „Arvan, et loomad pole mingi kulu ega vaev, vaid investeering tulevikku,” ütleb Jablonski veendunult. „Kuna müügihind polnud soodne, jätsin noorloomad kõik alles ja suurendan karja. Eelmisel aastal müüsin noorloomad elusloomadena Türki, kus maksti väga head hinda. Nüüd oli aga hinnapakkumine juba kilolt viiskümmend senti vähem.”

Loigu talul endal on ainult 3,5 hektarit maad, 180 hektarit on võetud rendile. „Kuna ümberringi kasutavad põllumaad suurtootjad, pole lootustki rendimaid suurendada või maad juurde osta,” ütleb Jablonski.

„Talve jooksul söövad loomad ära 800 rulli heina ja silo: 500 heina ja 300 rulli silo. Lisaks mineraalid, sool ja vesi ning ongi kogu loomadele vajalik toidulaud. Lihaveised on vähenõudlikud ja enamik neist ka rahumeelsed loomad, kuid sekka satub ka neid, kes iseloomu näitavad.”

Praegu jagub müügikski veel 400–500 heinarulli. Kuna eelmine suvi oli kehv, on heina järele suur nõudlus. „Kui loomade hulka suurendan, siis müügiks enam heina ei jagu, kõik kulub endal ära,” nendib Jablonski.

Kogu söödavarumistehnika on mehel olemas ja ka tööga saab ta enamjaolt üksi hakkama, vahel harva on kasutanud mõne sugulase abi. Pakub selles vallas teenustki. „Päeval teen ehitustööd, õhtul hilja ja vahel isegi öösel tegelen heinavarumise, silotegemise ja loomadega. Tööd jagub ja naabrimees vahel juba küsib, kas ma mõnikord ikka magan ka,” muigab ettevõtja.

„Tegelikult see nii ongi, mees on väga töökas ja pere jaoks aga napib,” tõdeb abikaasa Gerdy kaasa virkust tunnustades. „Tööde lõppu ei paistagi. Kuid eks pere vajab ülalpidamist ja maja ehitamist. Suve jooksul saame ikka igal aastal perega Saaremaal tiiru ära käia.”

Talus terve loomaaed

Lisaks lihaveistele ja koertele on talus elupaiga leidnud kaks pesukaru ja neli poni. „Need on kõik soetatud majapidamisse oma lõbuks ilu pärast. Ponisid oleme ka ära müünud. See on puhtalt minu isiklik hobi,” selgitab peremees.

Paar aastat tagasi elasid talus veel linnud, keda oli neljasaja ümber. Lindlas elutsesid tuvid, haned, pardid, faasanid, kalkunid, vutid, pärlkanad, paabulinnud ja 17 tõugu kanu, kellest mõni munes siniseid mune. Peale nende olid talus veel lambad ja kitsed, keda nüüdseks samuti enam pole.

„Isane paabulind sai hukka, ostsin uue ja tõin temaga lindlasse haiguse sisse. Kolme kuuga suri 400 linnust hingamisteede haigusesse 300. Eelmiseks suveks oli plats puhas. See võttis tuju nulli küll. Kogesin, et Eestis tegelikult lindude ravivõimalused puuduvad.”

Aga ega seepärast mees meelt heitnud pole ning plaanib pärast maja valmimist ehitada uue lauda ja tuua tallu uuesti linnud. „Tore oli nende elu ja askeldamist jälgida. Meil käisid siin ka ümberkaudsete koolide ja lasteaedade lapsed neid vaatamas. Kindel plaan on lindlale elu uuesti sisse puhuda,” kinnitab ta.

Kiidab kodupaika

Aktiivse ja tegusa mehena osaleb ta Õru vallavolikogu töös, olles seal sotsiaalkomisjoni esimees. „Õru vallas pole elul midagi viga. Kes päevast päeva poe kõrval õlut libistab, pole muidugi eluga rahul. Kes viriseda tahab, leiab alati põhjuse. Kui aga tahad elus midagi saavutada, pead ikka ise ka pingutama. Tööpuuduse jutt on jama. Kes tahab, see töö ka leiab,” on ta resoluutne.

Poliitikaga on ta enda sõnutsi kursis, kuid eriline huviline pole. „Minul on täitsa ükskõik, kes pealinnas võimul on, kuid see võimuvõitlus on liiga inetu. Meil on õnneks väga ühtehoidev ja rahumeelne volikogu, kus saame kenasti kõikides küsimustes kokkuleppele.”

Omavalitsuste ühinemisest arvab mees, et väikestel valdadel polnud valikut. „Vabatahtlik ühinemine toob meile ka väikese boonuse, nii et polnud mõtet tõrkuda.” Hämmingut tekitas Õru volikogu liikmetes aga Valga linnavolikogu liikmete käitumine, kes ühinemise algatajana oleksid ise peaaegu sellele vee peale tõmmanud. „Nibin-nabin said ühinemise poolt käe tõstnud häälteenamuse,” meenutab Jablonski.

Küsimusele, kas maamehel ka muresid on, vastab ta, et asjaajamine PRIAga võiks küll inimlikumaks muutuda. „Olen jäänud toetustest ilma ja saanud trahvi näpukate ja pisieksimuste pärast. Mõistmist ootaks rohkem,” sõnab ta.

Kuna oma paljude tegemiste tõttu mees kalale ei jõua, kaevas ta kodu lähedale kolm suurt tiiki, kus kasvatab kalu. „Tiigis on nii puhas vesi, et siin elutsevad rohekonnad, vesilikud ja vähid ning kasvavad vesiroosidki. Kolm suurt allikat jookseb sisse. Tiikides elutsevad mitut liiki karpkalad, kuldkalad, linaskid. Kalapüük on meile meelelahutuseks, mitte tulu saamiseks. Kalu püüame oma pere tarbeks,” rõhutab peremees.

Tulevikuplaane on tal pea täis. „Oleme mõelnud, et talus võiks pakkuda forellipüüki ja ponisõite, kuid samas häiriks see meie privaatsust. Ma ei taha väga, et taluõuel võõras rahvas vooriks,” arutleb ta. „Plaanis on tulevikus väikese tapamaja soetamine, et ise lõpptoodangut tegema hakata, see on ikka kõige tulutoovam. Mõtteid on palju ja küll ma tasa ja targu need ka ellu viin.”

Selles, et teda ka aastate pärast samast kohast leida võib, on ta kindel. „Kõik, mida pragu teen, teen tulevikule ehk oma lastele mõeldes. Kindlasti plaanime ka perelisa. Mul pole mingit kavatsust siit kusagile ära minna. Sellest talust saab minu elutöö. See, millega tegelen, on mulle nii töö kui ka hobi, mis valmistab rõõmu, pakub rahulolu ja toob perele leiva lauale,” ütleb ta jutuajamise lõpetuseks.

Seejärel läheme koos õue ponisid ja pesukarusid ning põllule veiseid kaema.

Populaarne

Tagasi üles